Kokkulepitud miinimumpalga avalikustamine köidab inimeste meeli. On neid, kes rõõmustavad ja kiidavad ning neid, kes soovivad, et see oleks suurem. Kui uudised piisava miinimumpalga nõudest levima hakkasid, oli reaktsioon üsna tagasihoidlik. Tõesti, leiba võib osta nii euro kui pooleteise eest, gurmaanid on valmis maksma ka neli eurot pätsi eest. Hinnaskaala on lai ja igaüks leiab endale sobiva toote. Vastavalt oma töötasu piisavusele, arvan.

Ootamatult lõid kired lõkkele aga 2024. kuni 2027.aasta töötasu alammäära suuruse ja metoodika hea tahte kokkuleppe sõlmimise järel. Arvatavalt olid mai kaks viimast päeva need, mil ettevõtete omanikud mõistsid, et kuigi heas usus sõlmitud, võib lepe oluliselt kergitada nende tööjõukulusid.

Kõrgem miinimumpalk võib mõjutada ettevõtte kasumit, kuid tõstab töötajate lojaalsust. Nad reageerivad palgatõusule üldjuhul suurema panustamise ja püsivusega. Seega on oluline leida tasakaal töötajate õiglase tasustamise ja ettevõtte majandusliku jätkusuutlikkuse vahel ning mõelda läbi tegevused, mis aitaksid tööjõukulud kontrolli all ja töötajad rahulolevad hoida.

Töötajatel on lootust palgavaesusest välja rabeleda

Ametiühingutele heidetakse tihti ette soovi võrdsustada töötajate palku. Sealjuures unustatakse, et ametiühingute keskliit on seisukohal, et tööl käimine peab end ära tasuma ja parematele töötajatele kõrgema töötasu maksmine on õigustatud. Miinimumpalga üks ülesandeid on just töötajaskonna madalapalgalise osa vähendamine, palgavaesuse ärahoidmine.

Praegu makstakse Eestis veel paljudel ametikohtadel nii madalat töötasu, et sellega kaasneb kõrge palgavaesuse risk, mis ei võimalda suurele osale elanikest inimväärset elu.

Näiteks toob Eesti Pank oma tööjõuülevaates välja, et 2022. aastal moodustasid miinimumtöötasuni ulatuvad palgamaksed kõikidest väljamaksetest ligikaudu 11 protsenti (osaajaga töötamise tõttu või muul põhjusel). Lisaks on paljud inimesed viimase kümne aastaga vaesunud ning enamasti on nad naissoost, noored, üksikvanemad või väheste kutseoskustega.

Tihti on põhjuseks just soolist ebavõrdsust ja palgavaesust soosiv madal töötasu, mis ei võimalda neil igapäevaselt ots otsaga kokku tulla. Selleks, et neile rahuldavaid elutingimusi võimaldada, peab Eestis elatustaset ja miinimumpalka tõstma.

Miinimumpalga tõusuga kõrvuti on vaja arendada kollektiivläbirääkimisi

Suuremas osas Euroopa Liidu riikides on riiklikult kehtestatud üldine miinimumpalk, kuid mõnes riigis kujuneb see kollektiivläbirääkimistel (nt Skandinaavias ja Soomes). Miinimumbrutopalga tase oli eelmisel aastal kõige kõrgem Luksemburgis (2257 eurot) ning jäi mitmes Lääne-Euroopa riigis vahemikku 1500-1700 eurot.

Miinimumbrutopalga määr ei võimalda aga erinevuste tõttu maksusüsteemides võrrelda töötaja poolt kätte saadavat summat, see sõltub peamiselt tema kanda olevatest maksudest. Näiteks Leedus, kus miinimumbrutopalk on Eesti omast märksa kõrgem, on töötajale kätte jääv miinimumpalk Eesti omast hoopis madalam.

Kõrge miinimumpalga ja väheste madalapalgaliste töökohtadega riikides lepitakse alampalk kokku kollektiivläbirääkimistel. Eesti on kahjuks koos Bulgaaria ja Lätiga nende riikide hulgas, kus makstakse kõige madalamat miinimumbrutopalka. Seetõttu on ametiühingutel Eestis mõistlik liikuda jõukamate liikmesriikidega sama teed ja edendada aktiivselt kollektiivläbirääkimisi, et töötajate hõlmatust kollektiivlepetega suurendada.

30. mail kolmepoolselt valitsuse ja tööandjatega sõlmitud töötasu alammäära hea tahte kokkulepe on vaid üks samm eesmärgini jõudmiseks. Sügisel lepitakse tööandjatega kokku 2024. aasta töötasu alammäära konkreetne number, mille kinnitab valitsus.

Ettevõtete stabiilsuse tagavad enesekindlad tarbijad

Ettevõtetele, teiste hulgas ka väikese- ja keskmise suurusega äriühingutele, on majanduslik stabiilsus tagatud kui tarbijad tunnevad end ostu sooritamiseks piisavalt enesekindlalt. Viimast tõstab teadmine, et peale esmaste vajaduste katmist jääb raha üle ka meelelahutuseks ja säästmiseks.

Ettevõtete tootmis- ja teenusemahtude kasvades palgatakse aga rohkem töötajaid. Seega õilmitseb tööga hõivatud inimeste arvu kasvades ka majandus. Miinimumpalga tõusust võidavad seega kõik ühiskonnagrupid. On mõistetav, et ametiühingutel on seetõttu suur soov sõlmida Eestis üha enam sektoriüleseid kollektiivleppeid, mis laienevad kogu valdkonna töötajaskonnale.

Töötajatel tuleb endale teadvustada kasu, mida nad saavad ametiühingu liikmeks astumisest ja ühiselt palga ning muude hüvede, näiteks lisapuhkepäevade, eest seismisest. Pealegi on miinimumpalga mõju laialdasem kui vaid alampalka teeniva inimese veidi paksem rahakott. Selle tõstmine survestab ka miinimumpalga tasemest kõrgemaid palku ja soodustab riigi maksutulu laekumist.