Teisipäeval, kui koalitsioon pühendus ajaloolisele võidule kultuurisõjas ja seadustas usaldushääletusega täiendavad maksu- ja hinnatõusud, avaldas Eurostat võrdlevad andmed Euroopa Liidu riikide majanduse ja inimeste heaolu arengu kohta aastatel 2020 kuni 2022¹.

Sealt ilmneb pilt, mis on Eesti ühiskonna arengut jälgivatele inimestele tajutav juba pikemat aega ja vääriks sisulist tähelepanu ka valitsuse ja kogu avalikkuse poolt. Eestil ei lähe hästi. Ei lähe ettevõtluses-majanduses, aga eriti leibkondade elutasemes-toimetulekus.

Teame, et juba aastate eest ületas Leedu sisemajanduse koguprodukt inimese kohta ostujõu arvestuses Eesti vastavat näitajat. Eelmisel aastal Eesti majandus, erinevalt Lätist ja Leedust ning ühena vähestest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, langes. 87 protsendi tasemeni Euroopa Liidu keskmisest. See teeb muret ja sellel on põhjused. Hiljutine teade töötleva tööstuse 15-protsendilisest langusest käesoleval aastal osutab selle trendi jätkumisele.

Inimeste igapäevase heaolu taset iseloomustab aga üks teine näitaja: tegeliku isikliku tarbimise määr² EL-i keskmise suhtes. See indeks näitab, kui palju kaupu ja teenuseid iga inimene tegelikult tarbib protsendina EL-i keskmisest. Eelmisel aastal oli see näitaja vahemikus 67 protsenti (Bulgaaria) kuni 138 protsenti (Luksemburg). Eesti indeks oli 79 protsenti ehk tagant kuues, jäädes alla nii Leedule (95 protsenti), Lätile (80 protsenti) kui ka Rumeeniale (88 protsenti).

See pilt ei vasta kuidagi avalikult levitatavale ettekujutusele Eestist kui jõukast ja edukast uuest liikmesriigist – Leedu tegelik elatustase ületab Eestit juba 20 protsendi jagu.

Lisaks viitab erinevus SKP ja tarbimismäära vahel lisaks majandusarengu pidurdumisele veel kahele Eesti poliitilisele probleemile – suur hulk loodud rikkusest ei jõua Eesti inimesteni ja tarbimishindade kasv ületab oluliselt tootmishindade kasvu. Need probleemid nõuavad poliitilist käsitlemist.

Statistika statistikaks, minu jaoks on Eesti arengu tuum valitsevates poliitilistes hoiakutes. Majandusarengu küsimustes kuuleme valitsuselt strateegiliste arengusuundade ja otsuste asemel justkui linnuvaatlejate kirjeldusi üle lendavatest parvedest: tulevad sealt, lähevad sinna ja pesitseb vähe. Raha ei ole ja tuleb makse tõsta.

Puudub arusaamine, et rahvusliku julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamise kõrval on valitsuse peamiseks ülesandeks mitte kõrvalseisja tähelepanekute jagamine, vaid ettevõtluskeskkonna strateegiline haldamine, eelkõige läbi tingimuste ja kindlustunde loomise aga ka konkurentsieeliste võimendamise kodumaise ettevõtluse arenguks. Ja kõige selle kaudu ka riigi rahanduse kindlustamine.

Koalitsioonileppest võib aga järeldada, et Eesti majanduskasvu peamiseks allikaks on kavandatud rohepöördega kaasnevad võimalused. Tõsi, poliitiliselt käivitatud rohepööre (mõistetuna süsinikuneutraalsuse saavutamisena) kasvatab olulisel määral nõudlust tarviliste toodete ja teenuste järele ning see omakorda toob tööd ja leiba, ent seni puudub igasugune turupõhine mehhanism kogu selle projekti rahastamiseks. Kuidas vajalikest kuludest tulu sünnib, pole aru saada.

Detailidesse laskumata – hoonete renoveerimiseks vajame 20 miljardit eurot, energeetika uuendamiseks pea sama palju, transpordi taristu väljavahetamiseks veelgi enam. Teame, et majanduslikult pole need investeeringud mõttekad ja turul seda raha ei ole ning "riik peab appi tulema". Riik teab, et ka tal seda raha pole ja osutab nn Euroopa rahadele. Ja näe, akupankadele saabki 18 miljonit eurot.

See kõik ei ole tõsiseltvõetav.

Ma ei tahtnud olla irooniline ega ebaõiglane. Ja ma tean, et paljud heas usus talitajad on sellisest lähenemisest puudutatud, aga mis teha. Emotsioonid võtavad oma ja nendeks on põhjust.

Tasapisi oleme liikunud ühiskonda, kus tegelik elu ja valitsevad poliitilised visioonid on kaotamas oma kokkupuutepunkte. Inimesed lähevad hommikul tööle, noored kooli, ettevõtjad kavandavad investeeringuid, loojad püüavad seda reaalsust loomingusse valada ja kõigil on oma unikaalne kogemus ja sõnum. Sõnum, mida adressaatidel pole aega kuulata, sest aktivistlik poliitiline agenda ei võimalda.

Avalik poliitiline ruum on arutelu asemel täidetud progressiivsete loosungitega – õigused, võrdsus, vabadus, armastus, väärtused –, mille allhoovus on varjamatult võimukeskne: valimistel on tulemused, mina, teie, süüdi, vastu, poolt, las mina räägin. Ei sõnagi majandusest, ei sõnagi toimetulekust.

Mõelgem rohkem majandusele, majandus on oluline. Majandus ei ole loomult paheline, majandus on ühtaegu nii unistuste võimaldaja kui ka inimlik eneseteostus inimeste igapäevasest toimetulekust rääkimata.