Alustan näitega. Kujutage ette kahte ülikooliharidusega 25-aastast noort spetsialisti, kes teenivad sama palju. Üks neist võtab 100 000 euro suuruse laenu ja ostab selle eest korteri. Olgu tema nimi Kalle. Teine võtab sama suure laenu ning ostab sama raha eest ilusa uue auto. Olgu tema nimi Mart.

Nende kahe noore võlakoormus on sama suur. Võla ja sissetuleku suhe on täpselt sama. Võla ja vara suhtarv on täpselt sama. Ent kas nad on teinud samasuguse finantsotsuse? Paberil paistavad need väga sarnased, ometi hindame Kalle ja Mardi käitumist finantsplaneerimise seisukohast väga erinevalt.

Pank kohtleks neid kaht klienti väga erinevalt. Kodu ostmiseks võetud laenu peetakse investeeringuks, sest rentimise asemel saab iga laenumaksega kinnisvara rohkem Kalle omaks ning vajadusel saab seda välja üürida. Vara jääb talle alles pikaks ajaks. Sellel on tulevikus märgatavalt suurem turuväärtus ja hinnaga seotud riskid on väiksemad. Pank annab Kallele laenu ja seda märgatavalt madalama intressimääraga.

Mart aga ei pruugi enda soovitud laenu isegi mitte saada, sest idee on liiga riskantne. Pank võib mõelda sellise asja finantseerimisele näiteks siis, kui tegemist on ennast tõestanud rallisõitjaga, kelle jaoks on see töövahend, ning ka siis on riskid suuremad ning vastavalt ka laenu intressimäär kõrgem. Me näeme finantseeritud kinnisvarainvesteeringuid oluliselt sagedamini kui väga kalli auto oste.

Laenud riigieelarve kontekstis

Kui võrreldakse riigi võlakoormust ja laenudega seotud kulusid, siis vaatame, kui suur on võlg ja kui suur on sisemajanduse kogutoodang (SKT) ehk võla teenindamiseks olemasolev raha hulk. Tõmmates paralleeli Kalle ja Mardiga, siis võrduks see olukorraga, kus me ei tee vahet, kas ostetud on korter või luksusauto.

Riigil on täpselt sama moodi erinevad võimalused maksu- ja laenuraha kulutada. Seal on täpselt sama moodi võimalik teha valikuid. Kalle moodi riik saab ehitada maja, mida saab välja üürida, ning see on osa riigi varadest, millel on püsiv väärtus ja sellelt on võimalik tulu teenida. Ka siis, kui riik ehitab midagi, on see ühelt poolt kulu, kuid teiselt poolt on see vara. Riigi vara on vajadusel võimalik müüa ning selle eest ka võlakoormust vähendada.

Iga betoonitükk pole investeering

Loomulikult ei muutu iga betoonitükk varaks, sest sellel võib puududa väärtus. Ka betooni ja infrastruktuuri puhul on vaja sisulist kaasamõtlemist. Kuigi ilusad ehitised on toredad, siis investeeringu kontekstis on oluline, kuivõrd ta oma funktsiooni täidab. Kui sellele on võimalik lisada ilu ja avarust, sõltub juba sellest, kui suured on võimalikud muud kulutused. Kalle teab väga hästi, et elamisväärne korter on oluline, kuid väga kallis tapeet seinal ei ole investeering, see on vaid kulu.

Mardi moodi saab riik samuti osta ilusamaid autosid, anda raha inimestele kulutamiseks ilma konkreetset eesmärki saavutamata. Palju on teenuseid, mis tõstavad elukvaliteeti, ent ei ole käsitletavad investeeringuna. Nende tegemine võib olla väga põhjendatud mingis vaates, kuid kui pole võimalik näidata vara või rahavoogu, siis investeeringuks neid pidada ei tasu.

Riigieelarve positsioonist on väga oluline vahe, kas riik annab ettevõttele toetust ja kehtestab madalad maksud, et nad saaksid areneda või investeerib nendesse ettevõtetesse saades ettevõtetes osaluse.

Nii on näiteks Soome riik otseselt investeerimas oma noortesse ettevõtetesse läbi programmi Business Finland Venture Capital. Kuigi investeeringud on riskantsed, siis läbi riskide maandamise on investeeringud sellegipoolest positiivse tulususega. Vaevalt, et see jääb ka edaspidi alla riigivõla intressimäärale.

Eestis on riigi investeeringud eraettevõtetesse aga minimaalsed, olulisemaks peetakse madalaid makse ja toetuseid. Eesti jääb aga seeläbi ilma omanikutulust, mida Soome riik lisaks kasvavale majandusele ja tulevasele maksutulule naudib. Praegusel ajal, mil iduettevõtete rahastamine on keeruline, võiks selline meede aidata hea äriplaaniga ettevõtetel ellu jääda ning kasvada.

Oluline on tehtud kulutustest saadav kasu

Eestit ees ootavatest roheinvesteeringutest võidavad eelkõige tulevased inimpõlved. Me ei tee seda mitte ainult enda, vaid ka laste ja lastelaste pärast. Praegu on vaja töös hoida nii pruuni elektri võimsuseid kui ka teha investeeringuid alternatiivsetesse energiaallikatesse.

Teadmised, kuidas valmistada elektriautosid, on endiselt piiratud ning uute lahenduste leidmine on väga kulukas. See on kõik töö, mida tehakse ilma, et sellest kohe kasu saadakse. Võidavad aga tulevased põlved. See on investeering tulevikku, oluliselt kaugemale kui olemasoleva eelarvestrateegia perspektiiv.

Riigieelarve tasakaalust olulisem on see, kuidas raha kulutatakse. Ei saa mitte kuidagi väita, et investeeriva ja kulutava riigi ehk Kalle ja Mardi riigi võlad oleksid samasugused. Väga oluline on vaadata, millised on riigi varad ning kulutustest tulenevad tulevased otsesed tulud. Miskipärast riigirahandust vaatame aga nii, nagu poleks Kalle ja Mardi otsustel mingisugust vahet. Miks?

Laenuraha kasutamine investeerimiseks võib olla mõistlik

Paindlikku eelarvepoliitikat saab teha ka mõistliku ja range eelarvepoliitika raames. Saksamaa on seadnud endale piirid, kui palju riik tohib kulutada. Sellegipoolest osatakse seal süsteemi paindlikult kasutada. Venemaa invasiooni järgselt tehti eraldi eelarve kaitsekulutuste tõstmiseks.

Rohepöörde jaoks on eraldatud ressursid, milles tehakse investeeringuid ning piiratakse energia hinna piiramatut kasvu ettevõtetele ja majapidamistele. Need kulud on tõstetud väljapoole tavaeelarve piire, sest tegemist on selgelt tulevikku vaatavate otsustega. Nende kulutuse puhul on väga oluline, et nendest praegustest väljaminekutest saavad kõige rohkem kasu tulevased põlvkonnad. On mõistlik, et ka tulevased põlvkonnad panustavad nende kulutuste tegemisse ehk need tehakse laenurahast ja riigi võlakoormus on seeläbi suurem.

Eelarve kulude mõistlikkuse analüüs on jäetud vaid valijate kanda. Selleks on vaja ühiskondlikku debatti. Eelarvenõukogu ja Eesti Pank ei saa analüüsida riigieelarve sisu ja tehtud kulutuste mõistlikkust. Eesti eelarvenõukogu põhikiri viitab vaid majanduse ja rahanduse prognoosidele ning eelarvestrateegia täitmisele. Selgelt on välja jäetud kõik, mis analüüsib finantsotsuste tulusust.

Pikaajalisi plaane võib ju teha, kuid kuna meil valitsused vahetuvad sageli iga paari aasta tagant ja riigikogu valitakse iga nelja aasta tagant, siis ei garanteeri ükski puhtalt tulevastele plaanidele põhinev eelarvepositsioon kulutuste mõistlikkust ega piira kulutusi. Tehtud investeering paigutub aga teise konteksti, sest sel on otsesed mõjud meie tulevikule.

Eesti Pank, mis muidu aktiivselt riigieelarvet kommenteerib, ei saa aga üksikuid makse ja kulutusi kommenteerida seetõttu, et oluline on säilitada poliitiline sõltumatus, mis on rahapoliitika tegemiseks hädavajalik. Mõned Eesti mõttekojad saavad teha iseseisvaid analüüse, kuid needki sõltuvad väga otseselt ja igal aastal jooksvalt riigieelarvest tulevatest tellimustest. Nende valmisolekut rääkida keerulistest teemadest varjutab finantsiline sõltuvus.

Eesti riigieelarve väljakutsed tulevikus on märgatavad ja iseeneslikke lahendusi neile ei paista. Eestis on vaja kiiresti teha palju investeeringuid. Investeeringud on aga osa kuludest, mis võimaldavad lahendada tulevasi katsumusi. Lisaks debatile eelarvetasakaalu üle on vaja ühiskonnas aktiivset arutelu, mis on riigieelarve kontekstis investeering ning kuidas investeeringuid finantseerida.