Teisipäeval tutvustas arenguseire keskus Eesti rohepöörde trendide raportit. Juba selle päisest leiab olulise tõdemuse, et keskkonnajalajälg ühe elaniku kohta Euroopas keskmiselt ületab maa taluvuspiire 2,9 korda ja Eestis 3,8 korda. Mis te arvate, kas on võimalik, et see keskkonnajalajälg jõuaks allapoole maa taluvuspiiri nii, et meie majandus jätkusuutlikult kasvab?

Nagu me teame, siis meie planeedil on piirid ees. Kui me just ei kavatse siit kuhugi mujale kolida, siis peame nende piiridega arvestama. Ja tänu füüsikale teame ka seda, et lõputu kasv ei ole võimalik.

Konkreetselt Eesti puhul ja tegelikult ka üleüldse majanduse puhul me saame rääkida majanduse struktuuri muutusest. Eile ütles ka Maris Lauri riigikogus kõnet pidades väga hästi, et süsteemid, mis on töötanud viimased 30 aastat, enam hästi ei tööta ja me peame muutma oma majanduse struktuuri. Ja tegema väga palju muutusi ka selles, kuidas ja mida ja kui palju tarbime.

Selles raportis on näiteid, mis aitaks Eestil oma jalajälge vähendada. Muuhulgas väheneks Eesti keskkonnajalajälg viis protsenti, kui lihatoodete tarbimine väheneks tasemele, mida soovitas inimestele Tervise arengu instituut (TAI). Seda toidupüramiidi pilti, kui palju ja mida on mõistlik süüa näidati mulle siis, kui ma olin pisike poiss. Aga ei mõju! Mis mõjuks?

Tervise argument on väga oluline, kui me räägime eestlase toiduharjumustest.

Me sööme liha kaks korda rohkem, kui kasulik ja tarvis oleks. Ma arvan, et selline positiivne programm ja avalikkuse teavitamine on kindlasti üks meede, mida kasutada.

Seni ei ole neist abi olnud. Ma näen plakatit "Söö juurikat!", aga ostan ikka vorsti. Kas riik peaks siin tegema mingisuguse konkreetsema sammu, muutma liha söömise kallimaks ja juurikate söömise odavamaks? Neid mõtteid on Euroopa Liidu tasandil erinevates liikmesriikides olnud küll ja veel, kuidas panna inimesi sööma vähem liha. Sest tõesti - ühe lehma kasvatamine nõuab palju rohkem vilja, kui inimene ise vilja ära sööks.

Jah. Seni on meie valitsusparteide seisukoht olnud, et käibemaksuerisusi erinevatele toodetele pigem ei soosita. Ma ise olen küll selle poolt, et lihatarbimise vähendamist ja tervisliku toidu tarbimise edendamist võiks ka maksudega soodustada. Kindlasti ei ole sellele ühte konkreetset lahendust, see ongi erinevate tegurite koosmõju. Me saame nügida ühiskonda tervislikuma ja väikese jalajälje suunas.

Kui konkreetselt Eestist rääkida, siis nagu mainisin, positiivne kampaania selles osas, et näidata inimestele neid andmeid väga selgelt. Et mis on need eelised, kui süüa rohkem taimset toitu. See paneks paljusid mõtlema, sest täna ikkagi valitseb selles osas päris suur teadmatus. Meie tervis on kõige alus ja sellega on ka seotud üsnagi suured tervisekulud riigile.

Me oleme küll Euroopa Liidus kokku leppinud eesmärgid, aga kui tuleb kokku leppida päris muutustes, kuidas vähendada heidet maakasutuses, põllumajanduses, transpordis, kaugküttes jne, siis iga liikmesriik näeb tohutult vaeva, et neid enda kohustusi õhemaks lihvida.

Absoluutselt. Ma olen nõus.

Eesti teeb seda ka?

Eesti on praegu ikkagi olnud üsnagi vastutustundlik viimasel ajal. Kuigi erinevad huvigrupid on väljendanud oma seisukohti, siis igaüks üritab tekki natuke oma poole tõmmata.

Aga selge on see, et kuskilt peab alustama ja kõikides sektorites tuleb üle vaadata see heitkoguste teema ja leida lahendusi, kuidas heitmeid vähendada. Ja me jõuame taas ringmajanduse juurde ehk kuidas tarbida selliselt, et tekitada vähem kahju keskkonnale.

Aga kui üks riik lihvib siit ja teine lihvib sealt enda kohustusi, siis kas 2030. aastaks 55 protsenti saab valmis, nagu loosung lubab?

See on rohkem kui loosung. Aga tõesti, kui me ei tunne, et keskkonna ja kliimamuutuste küsimus on meie ühine vajadus, et me saaksime oma majanduse jätkusuutlikumaks ja et meie planeet oleks ka edaspidi elamiskõlblik, siis on meil väga keeruline nende eesmärkideni jõuda. Ja sellepärast peame me kõik iga päev pingutama. Nii erasektor, kodanikuühiskond, poliitikud, ajakirjanikud. Me peame kõik igapäevaselt seda küsimust meeles pidama ja seda kõrgel hoidma, et diskussioon ei kaoks ära ja et see püsiks õigel rajal. Ja sellega me näitamegi, et see on oluline ja ma arvan, et seda kiiremini me jõuame ka üksmeelele. Kindlasti on vaidlusi, mis on vaja läbi vaielda, aga eesmärk on ju ometigi üks.

Aga võtame mõne Eesti näite. Võtame maa ja metsandussektori. Eesti riik võttis väga silmapaistvaid kohustusi endale. Ma kuulasin hoolega valimisdebatti, tegelikult ei kostnud sealt välja, et kas me lõpetame turba kaevandamise või jõuliselt vähendame metsa raiumist või taasmetsastame põllumaid. Et mis me teeme, et jõuaksime 2030. aastaks süsiniku sidumiseni, mida me oleme välja lubanud. Kas teie olete aru saanud, mis on Eesti plaan?

Me peame kõike tegema, me ei saa niimoodi, et teeme ainult selles sektoris ja teises sektoris. Igal pool peab tegema. Paraku see ongi vastus, et siin ei ole lihtsat lahendust.

Kas turba kaevandamise peaks Eestis ära lõpetama?

Turba kaevandamine oleneb muidugi, mis eesmärkidel. Aga nii nagu see on täna olnud, et me kaevandame siin välja ja turvas viiakse piiri taha, kus kasvatatakse tomateid, mida me jälle ostame. Pikas plaanis see ei ole perspektiivikas.

Meil on vaja mõelda sellele, kuidas olla siin kohalikul tasemel isemajandav paremini ja kuidas neid ressursse koha peal rohkem väärindada.

Kuidas riik seda reguleerida saab?

See algab eesmärgipüstitusest. Mis on meie eesmärk, et kas me tahame oma ressursse ise kohapeal väärindada või me tahame lihtsalt olla see tooraine maa.

Me tahame kõik kohapeal väärindada, aga kuidas saab riik reguleerida, et me ei kaevandaks turvast, ei viiks seda välja Hispaania tomatite kasvatamiseks?

Kõik algabki plaani tegemisest ja nagu mina aru saan, siis täna meil on koalitsioonis selles osas üksmeel, et kliimaseadust on meil vaja. Et meie ettevõtjatel oleks kindlus, milliseid investeeringuid teha ja millist suunda üldse võtta. Ja ma arvan, et see ongi ka ühe väga olulise arutelu algus, kus saab kaasata ka erinevaid osapooli ja leida parim lahendus Eesti jaoks.

Räägime metsanduse osa täpsemalt lahti. Endine keskkonnaminister, tänane regionaalminister Madis Kallas kinnitas ERR-ile juba aprillis, et metsanduse arengukava võetakse vastu sellisena, nagu ta eelmise valitsuse poolt heaks kiideti. Seal on kirjas raiemaht üheksa kuni 11 miljonit tihumeetrit aastas. See arengukava jõuab ka keskkonnakomisjoni. Kas riigikogus peaks selle arengukava avama, seda muutma, selle üle debatti pidama? Või peaks selle vastu võtma sellisena, nagu ta eelmises valitsuses heaks kiideti?

Minul on info, et see arengukava tuleb sellisena, nagu ta oli kokku lepitud. Mis puudutab raiemahulist numbrit, siis see on number, aga see ei ole kohustus. Kui meil tekib jooksvalt Eestis väga tugev sisemine veendumus, et raiemahud peaksid olema veidi väiksemad, kui seal kajastatud numbri numbri näol, siis on see ka otsus, mida me saame teha. Ma ei oleks nii kinni praegu selles numbris. Et pigem on vaja saavutada selline ühiskondlik kokkulepe, kuidas me üldse oma metsa raiume.

See, kui palju raiuda, ei ole oluline?

See on oluline. Ei saa öelda, et see ei ole oluline. Aga see ei ole üksinda oluline. Väga oluline on, millal me raiume ja kuidas me raiume.

Mina olen väga seda meelt, et me peaksime veelgi tõsisemalt kaaluma ka püsimetsa majandamise eeliseid Eestis. Me ei ole seda siin väga palju teinud praegu ja meie naabrid soomlased on väga aktiivsed seda tegemas. Seal taga on ka teadustööd.

Kas erametsaomanikele peaks kuidagi käskima püsimetsa majandamist?

Ma arvan, et ei pea käskima. Aga kuhu ma tahtsin oma eelmise vastusega jõuda, siis Soome teadlased juba täna näitavad, kuidas püsimetsa majandusvõtteid kasutades on võimalik saada paremat toorainet puidu näol. Ja isegi rohkem.

RMK juht Mikk Marran ütles, et mõnes üksikus kohas võib see töötada, aga kui me räägime suurtest numbritest, ei tööta see püsimetsandus. Sul on vaja teha - ja tema kasutab sõna uuendusraiet, värskendusraiet! Muidu mets ei püsi värske.

Mikk Marran ei ole sellel teemal mingi spetsialist.

Ta on riigimetsa majandamise keskuse juht.

Jah...

Kas see on nüüd õige, et ta ei ole spetsialist? RMK juht ei ole spetsialist?

Ei ole.

Mis me teeme nüüd?

Mina ei saa kõiki Eesti probleeme siin üksinda lahendada, aga ma loodan, et Mikk Marran on kiire õppija. Kui ta tööle asus, siis ta ütles, et ta ei tea üldse sellest mitte midagi. Nüüd on juba hakanud vist natuke teadmisi kogunema. Küll jõuab.

Aga ega Mikk Marran seda ju ise välja ei mõelnud. RMK-s on ju väga kogenud inimesed tööl, kes räägivad sedasama.

Küsimus on ju selles, mida me soovime saavutada, mis on meie eesmärk. Kindlasti mina ei ütle, et me peaksime igal poolpüsimetsa majandamisele üle minema. Aga me peaksime seda võimalust kaaluma ja rohkem kasutama.

Aga ikkagi see üheksa kuni 11 miljonit tihumeetrit, ma saan aru, siis ka teis ei ole seda veendumust, et see number peaks olema väiksem?

Mul minu isiklik veendumus on küll, et see peaks olema väiksem. Ja just nimelt selles mõttes, kuidas me need tihud kokku saame. Nagu ma ütlesin, see lageraiemeetod ei ole õigustatud. See on väga halb meie ökosüsteemile ja kui me räägime sellest samast süsiniku sidumisest, siis kaasaegsed teadmised juba täna ütlevad meile, et lageraie põhjustab väga suuri kahjusid. Et kui me hävitame selle koosluse, mis süsinikku salves hoiab, siis seda ei ole võimalik kiiresti korvata. See on väga suur probleem. Ja selleks, et meie metsandus oleks vähem heiteid tekitav, siis ongi vaja kaaluda uuemaid lahendusi metsa majandamiseks.

Teie erakonnakaaslane, endine keskkonnakomisjoni juht Tarmo Tamm ütles, et "kui raiemahtu vähendada, jääb riigil raha vähemaks. Kui suurendame, on riigil raha rohkem ja kui raha on rohkem, siis saab teha mitte ainult teid, vaid ka paljusid teisi asju: õpetajate palgad, arstiabi, pensionid, päästjaid jne. Raha ei tule lihtsalt riigieelarvest". Kõlab ju loogilise arutluskäiguna?

Täiesti loogiliselt, aga ma lisaks juurde, et kuidas me neid ressursse kasutame, mida me sealt välja võtame metsast või maalt või kust iganes, ja mida me sellega teeme.

Kas Eesti vajab korralikku biorafineerimistehast?

See variant, mis kunagi oli Tartusse planeeritud, selline ei olnud. Aga see, mida täna arendab härra Kirjanen, võiks olla selline, kus me saame oma puidule ja ka erinevatele puidujääkidele suurema väärtuse.

Räägime Tarmo Tamme osa lõpuni. Teie olite vastu sellele, et ta jääks või ka pääseks keskkonnainvesteeringute keskuse nõukogusse. Ütlesite ERR-ile: "Teame ju, mis ta taust on. Kui ta on ise ettevõtjana saanud KIK-ist oma tegevusteks toetust, siis see võib osutuda probleemiks." Kirjeldage, mis on probleem?

ERR-ile ma eile ütlesin seda, mis on meedias varasemalt läbi käinud, see ei ole minu tsitaat. Ma olen öelnud oma seisukoha ja mul ei ole tegelikult... 

Mis probleem teil sellega on? Miks ei või tubli mees olla KIK-i nõukogus? Ta tunneb metsa, käib metsas, tal on Käsmus oma mets, ta teab, kuidas metsa majandada.

Ma arvan, et see võibki olla see probleem, mis te enne mainisite...

Heakene küll. Koalitsioonilepingus lubatakse kliimaseadust, olete sellest ka ise rääkinud, et see võiks olla koht, kus sünnivad olulised kokkulepped. Kas see saab olema teie kui keskkonnakomisjoni kõige olulisem töö järgmise nelja aasta jooksul?

See on üks suurimaid asju tõesti. Me ei ole varem, meie põhiseaduse kõrval nii olulise kaaluga seadust varem olnud. Ja ma ise tahaksin küll, et see oleks väga suure kaaluga. Mul on suured ootused selle suhtes. Ja tõepoolest kliimaseadus, kui seda juba teha, siis tuleb teha väga korralik.

Kui ma vaatan valitsuse tegevusprogrammi, siis selle aasta novembris peaks valmima eelnõu väljatöötamiskavatsus. Sealt eelnõuni, sealt seaduseni on veel väga pikk maa. Mis teie ootus on, millal peaks kliimaseadus valmis saama?

Võimalikult kiiresti, aga selge on ka see, et see kiirus ei saa tulla kvaliteedi arvelt. Nagu me valimisdebattides nentisime teiste erakondade keskkonnavaldkonna ekspertidega, siis väga oluline on selle seaduse puhul kaasamine. Omavalitsuste, kogukondade, ettevõtjate jne kaasamine. See seadus peaks olema ikkagi võimalikult kiiresti, aga samas kvaliteetselt tehtud.

Kuhu ma rihin, siis Fit for 55 eesmärk, sinna on aega 2030. aastani ehk kuus ja pool aastat praegusest. Eelnõu väljatöötamiskavatsusest, eelnõust endast ja sealt seaduseks läheb aega. Lõpuks jääb ainult viis aastat kliimaseadusest kuni eesmärkide täitmiseni. Kiireks ei lähe?

Meil ongi kiire. Ja mida kaugemale me selle selle probleemi lükkame, seda järsem tuleb muutus, seda kiiremini tuleb tegutseda.

See on väga õige tähelepanek teil ja selleks, et neid eesmärke täita, selleks saab riik juba praegu päris palju ära teha. Ettevõtted on ise ka initsiatiivi haaranud, rohetiiger tegutseb, nõustab ettevõtteid, kuidas olla oma oma tegemistes keskkonnasõbralikum, kuidas vähendada tooraine mõttetut raiskamist. Aga tõepoolest, meil on kiire.

Kas Auvere elektrijaamas puidu põletamine tuleb ära keelata?

See ei ole kunagi mõistlik otsus olnud ja seda nendivad tegelikult ka poliitikud.

Hüva. Peagi lähevad Rail Balticu rajajad küsima Natura erandit, et viia raudtee läbi Lõuna-Pärnumaa tetrede mängualade. Muidugi käivad sellega kaasas kompensatsioonimeetmed jne. Kas Natura erandi andmine Rail Balticu trassi jaoks on põhjendatud?

See on väga oluline küsimus, sest Natura alade küsimus on meil Eestis ju väga tundlik. Me ei ole seni sellest kinni pidanud päris nii, nagu see oli mõeldud. Meil toimuvad ka suured raied Natura alal. Ka Nursipalu harjutusvälja ehitamise puhul on erand tulemas. Mingitel juhtudel on see põhjendatud, aga kindlasti on vaja kaaluda kõiki mõjusid.

Ja mis puudutab Rail Balticut kui sellist, siis mulle endale tundub, et oleks võinud valida teise tee selle ehitamiseks.

Seda rongi enam seisma ei pane?

Kõiki võitlusi võidelda pole võib-olla ka päris mõistlik. Aga kui see küsimus minu kui tulevase keskkonnakomisjoni juhi lauale tuleb, siis me kindlasti kaalume kõiki argumente.

Kas te olete pidanud oma poliitilise karjääri jooksul tegema nii palju enda jaoks keerulisi ja valusaid kompromisse, kui peate tegema järgneva nelja aasta jooksul?

Ma arvan, et et kindlasti mitte. Juba sellepärast, et ma ei ole mitte kunagi varem olnud riigikogu liige. Ma ei ole kunagi varem olnud keskkonnakomisjoni juht.

Riigikogus on esindatud erakonnad, kes esindavad oma valijaid ja see on demokraatia. Ja minul kui rohelise ja progressiivse maailmavaatega inimesel ei ole võimalik ainuvalitseda. Tuleb arvestada ka teiste arvamustega.