Esitan raske küsimuse: miks üldse ja mis otstarbel on Eesti erakondadel liikmed ja kas nad üldse on olemas?

Kiirvastus on siin endastmõistetav. Kui ei ole liikmeid, ei saa olla ka organisatsiooni. Kõik vabaühendused rajanevad liikmelisusel, kollektiivne tahe väljendub liikmete tahte summana. Nii on kirjas kõigi ühenduste põhikirjades ja seda nõuab ka seadus. Ka eriliste MTÜ-de puhul, nagu seda on erakonnad oma eriseadusega. Erakonnaseaduse esimeses paragrahvis on öeldud, et "erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine".

Niisiis, liikmed on vabatahtlikult ühinenud selleks, et väljendada oma huvisid. Lähemal vaatlusel ilmneb, et sellega on tõsiseid probleeme. Nagu iga kodanik korraliste üldvalimiste näitel teab, on just valimistoiming oma huvide, soovide ja eelistuste väljendamise kõrgeim ja vaid korra nelja aasta tagant ette tulev vorm ja võimalus. Teine asi teadagi on vältimatuse poolest surmaga võrdsustatud paratamatus maksta makse. Igas väiksemas üksuses kehtib seesama.

Avaliku registri järgi kuulub Eestis erakondadesse ligi 50 000 kodanikku. Aga ükski fakt maastikult ei kinnita ligilähedaseltki, et see koguarv tõele vastaks. Pigem näeb register välja nagu 1990. aastate autoregister, kus olid kirjas kõik pool- ja pärissurnud Moskvitšid ja Žigulid, kolhoosi lauda taga roostetanud traktorid ja kombainid ja teab, mis veel, mis kaugelt meenutas sõidukit, kuid mis omal jõul kindal peale sentimeetritki ei liikunud.

Nädalavahetusel paar värsket fakti end ilmutas. Mõlemad konservatiivsed erakonnad valisid endale esimeest ja juhatust, mis, nagu öeldud, on liikmeskonna tähtsaim ühine meelsusavaldus.

Urmas Reinsalu valiti Isamaa esimeheks 415 ja Martin Helme EKRE esimeheks 381 häälega. Riigikokku sellise kasina saagiga ei pääseks, aga tulemusele ei ole ka suurt ette heita, ikka palju rohkem kui ainult oma pere ja sugulaste hääled. Aga, aga… Neil erakondadel oli pühapäevase seisuga vastavalt 7018 ja 10 094 liiget, mistõttu on õige öelda, et Urmas Reinsalu toetus erakonna liikmete hulgas oli 5,9 protsenti ja Martin Helmel 3,8 protsenti. Pole just palju. Need on vaid kaks näidet, valimisaktiivsus on sama hale kõigis erakondades.

Erakonnajuhid toovad seda häbilugu seletades reeglina õigustuseks, et erakond ongi suur ja mitmekihilise hierarhiaga organisatsioon. Või siis, et massiühingu kõigi liikmete koosolek ei ole võimalik, kuna Eestis pole sellise suurusega ruumigi, kuhu kõik need tuhanded ära mahuksid. Mis muidugi ei vasta tõele, kui mõelda suurhalli, jalgpallistaadioni või koguni lauluväljaku peale.

Kahtlusi, et eriti kirjade järgi just suurema liikmeskonnaga erakondades ei ole asi päriselt nii nagu meile näidatakse, süvendab kaks asjaolu.

Esiteks on loogiline arvata, et iga erakond tahab end publikule näidata konkurentidest vägevamana ning üks tee selleks oleks just erakonna esimehe mandaadi tugevus. Kui ikka üks on esimeheks valitud 5000 ning teine 500 häälega, ei ole kahtlust, kumb saab rinna rohkem kummi ajada.

Suurt häälte arvu on lihtne hankida, sest teatavasti on Eesti ju maailma parim e-riik, mille suurimad eestkõnelejad on just erakonnad. Kui e-riik on hea, siis miks mitte elektroonilisi valimisprotseduure kasutada ka erakonna juhtide valimisel? Miks erakonnad seda ei tee? Isegi EKRE võiks seda endale lubada, sest kurjuse jõud sisevalimistele hääli varastama ju ei pääseks.

Veel kord: erakonna liikmed on definitsiooni järgi aktiivsed ja huvitatud kodanikud, mitte tuimad keskmikud, mistõttu iga osalusaktiivsus erakonna sisevalimistel, mis jääb alla kodanikkonna üldisele aktiivsusele riigikogu valimistel, on läbikukkumine.

Kui juhtkonnal ei ole huvi hankida endale maksimaalselt tugevat mandaati, siis on kaks võimalust. Kas oma erakonna realiikmeid, väheinformeeritud mehi ja naisi agulist ja metsast lihtsalt kardetakse või siis nähakse neid mõttetu ja tüütu ballastina, mis takistab targalt ja ülalt juhitud sisedemokraatia arengut.

Teiseks, kui erakonnal on sinna vabatahtlikult astunud liikmed, siis normaalne eeldus on, et kõik ka panustavad ja kui mitte raha, siis vabatahtliku tööga maailmavaate propageerimisel ja valijate enda usku kallutamisel. Kokku on erakondades kirjas nii palju inimesi, et need võimetelt enam-vähem ühiskonna keskmise välja annavad. Võrdse tööpanuse puhul peaks 10 000 liikmega erakond suutma ära veenda ka kümme korda rohkem valijaid kui vaid tuhandene poliitiline väesalk.

Aga valimistulemused seda ei peegelda, riigikogu valimistel saadud häälte arv ei korreleeru sugugi erakonna liikmete arvuga. Näiteks Parempoolsed said ühe erakonna liikme kohta 23 häält, Isamaa aga kõigest seitse häält. Ei näita just erilist võimekust või indu, kui ilmavaates kindel parteilane suudab enda ümbruskonnas ära rääkida vaid kuus inimest.

Mida öeldagi. Tõenäoliselt ei ole Eestis ühtki ametlikku registrit, mille sisu kajastaks tegelikkust ligilähedaseltki sama vähe kui äriregistri osa, kus kirjas erakondade liikmed. Kes selle küll korda teeks ehk kas võib loota päeva, mil erakonnad vähemasti selles ühes asjas korraga ausaks hakkaksid?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.