Eesti põhiseadus katab inimeste põhilisi õigusi ja vabadusi hästi. Oma sõnas hõlmab see kõike, mida võib oodata selleks, et iga inimese elu ja heaolu oleksid põhilisel tasandil kaitstud. Muuhulgas on põhiseaduse diskrimineerimist puudutavas paragrahvis 12 kirjas, et kedagi ei tohi diskrimineerida poliitiliste või muude veendumuste tõttu. Samas on ka täpsustatud, et poliitilise vihkamise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav.

Eesti poliitiline reaalsus on aga kui mitte hoogsa, siis kindlasti järjepideva tempoga liikumas olukorda, kus poliitiline vaen ja kius on levinud ning kandub poliitilisest sfäärist erasfääri.

Selle esimene ilming, millest olen rääkinud ka varem, on väga negatiivsed tunded teiste erakondade suhtes. Politoloogias on selle nimi emotsionaalne polariseeritus. Seda on võimalik hinnata, kui paluda arvamusküsitlustes valijatel hinnata, kui meeldiv või ebameeldiv on mõni teine erakond.

Norstati tehtud küsitlusuuring (1014 vastajat, veebiküsitlus, 29.03 - 18.04.2023), mis toimus just vahetult pärast valimisi, näitab siin mingis mõttes oodatud lahknevust. Skaalal -5 kuni +5, kus negatiivsed arvud tähistavad ebameeldivust ja positiivsed meeldivust, hindavad Eesti 200, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna toetajad EKRE-t keskmiselt kuskil -3 ja -4 vahel. EKRE valijate hinnang nendele kolmele erakonnale on sama negatiivne.

Teiste erakondade toetajate ja erakondade vahel nii negatiivseid tundeid märgata ei ole, välja arvatud üks erand: Keskerakonna toetajate hinnang Reformierakonnale on samuti väga negatiivne ja jääb umbes sinna -3 kanti. Ning hiljutised valimised, kusjuures siin vinti enam väga üle ei keeranud. Ka aasta varem, vahetult enne Venemaa-Ukraina sõja algust, olid need hinnangud umbes samasugused.

Sellise tugeva ebameeldivusega kaasnevad aga igasugused ohud. See võib poliitiliselt tasandilt välja valguda ning hakata mõjutama inimeste omavahelist läbisaamist ka nende igapäevaelus, mis oma olemuselt ei ole poliitiline. Osalt on näha, et selline üle valgumine on juba toimunud. Samas küsitluses paluti inimestel ka hinnata, kas neid on nende erakondliku eelistuse tõttu diskrimineeritud või kas nad on tundnud, et on pidanud oma erakondlikku eelistust teiste eest varjama.

Siit näeme, et hinnanguliselt umbes 12 protsenti Eesti valijatest tunneb, et neid on nende erakondliku eelistuse tõttu diskrimineeritud ning umbes 15 protsenti ütleb, et nad on pidanud teiste eest oma erakondlikku eelistust varjama. Kusjuures need vastajad suuresti kattuvad. Kaks kolmandikku nendest, kes ütlevad, et neid on diskrimineeritud, ütlevad ka, et nad on pidanud oma erakondlikku eelistust varjama.

Erakondade lõikes on seda diskrimineerimist natuke raskem hinnata, kuna tavalise suurusega valimist jääb natuke väheks, et usaldusväärselt vaadata kõikide erakondade toetajaid eraldi.

Siiski paistab selgelt välja, et just EKRE toetajate hulgas on oluliselt rohkem neid, kes tunnevad, et neid on diskrimineeritud. Nende hulgas on selliseid valijaid umbes üks kolmandik. Mõnevõrra vähem on neid Keskerakonna ja Isamaa toetajate hulgas. Selgelt kõige vähem on ennast poliitilistel põhjustel diskrimineerituna tundvaid inimesi Eesti 200, sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valijate hulgas. Nende kolme toetajate seas on selliseid inimesi umbes viie protsendi jagu.

Erakondliku eelistuse alusel diskrimineerimine jookseb ka ideoloogilist liini pidi. Ennast diskrimineerituna tundvad inimesed on oma maailmavaatelt selgelt konservatiivsemad kui need, kes seda ei tunne.

Majandusliku vasak-parempoolsuse alusel sellist erinevust märgata ei ole. Samuti on ennast poliitiliselt diskrimineerituna tundvate inimeste jaoks liberaalsete vaadetega inimesed pigem ebameeldivad ja konservatiivsete vaadetega inimesed pigem meeldivad. See ei ütle meile otseselt, kes keda erakondliku eelistuse alusel diskrimineerib. Kuid see annab siiski meile mõne selge vihje, et kes kiusab keda.

Poliitiliste veendumuste tõttu diskrimineerimine ei ole lubatud. Seda kaitseb meie põhiseadus. Me oleme liiga väike ja liiga habras ühiskond, et omavahel tülli minna. Eestis ei ole mitte ühtegi reaalselt toimivat erakonda, mille otseseks eesmärgiks oleks Eesti riigi hävitamine või Eesti iseseisvuse maha müümine.

Meie suuremate erakondade lõikes ei ole mitte ühtegi sellist poliitilist vaadet, mida ühes vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks olla. Võib-olla mõned neist on paremad vaated ja mõned halvemad ning loomulikult nende kõigiga ei saa nõustuda. Kuid kedagi ei tohi ka nende pärast diskrimineerida. Kui see toimub, siis selle üheks tõenäoliseks põhjuseks on viha ja vaen, mida ka erakonnad ise oma toetajates enda konkurentide suhtes õhutavad.

Osa sellest vaenust kandub poliitikast üle inimeste igapäevaellu. Kõik see jätab väga toore ja väga lapsiku mulje. Ka väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesed peaksid olema võimelised koos n-ö ühe laua taga istuma, sõbralikult rääkima ja koos toimima ilma, et nende poliitilised eelistused neid üksteise suhtes isiklikult vaenulikuks ei muudaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.