Mida päev edasi, seda rohkem kõhedust tekitab valitsuskoalitsiooni tegevus. Otsekohesemad poliitikajälgijad on Kaja Kallase kolmanda valitsuse jõudnud juba ristida nii valetajate kui ka maksutõusu valitsuseks.

Vassimise tunnistas ühes oma esimeses valimistejärgses intervjuus üles ka peaminister ise tõdemusega, et kui nad oleks kampaania ajal tõtt rääkinud, siis poleks nad ju nii palju hääli saanud. Ka maksutõusuvalitsuse nimetust oleks keeruline tagasi ajada, sest sellel sajandil pole makse kunagi nii palju plaanitud tõsta kui see valitsus plaanib.

Teise silmas pindu näeme, aga oma silmas palki mitte

Kaja Kallase kõne Reformierakonna üldkogul ei olnud tema viimaseid sõnavõtte silmas pidades üllatav, see oli arrogantne, patroneeriv ning teiste suunas näpuga näitav. Et Reformierakond on eksimatu ning kõik halvad otsused on tehtud teiste erakondade poolt. Reformierakond on halbade otsuste eest hoiatanud, kuid meid ei kuulatud.

Kuivad numbrid räägivad vastupidist. Kaja Kallas võis küll ironiseerida "Partsu munade" üle, kuid nüüdne rekordiline, ligi paari miljardi euro suurune riigieelarve puudujääk on just tema enda esimese ja teise valitsuse tekitatud.

Fakt on see, et riigikogu valimiskampaanias olid Parempoolsed ainus erakond, mis üritasid tähelepanu juhtida riigirahanduse katastroofilisele olukorrale. Tegelikult juhtisime süvenevale probleemile tähelepanu juba sügisel, kui menetleti käesoleva aasta riigieelarvet. Parempoolsed pakkusid välja ka kärpekava, et lõpetada laristamist avalikus sektoris ning otsima aktiivselt kokkuhoiu- ja kärpekohti.

Probleemidele juhtisid tähelepanu mitmed majandus- ja rahandusspetsialistid, kes kutsusid Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide valitsuskoalitsiooni hoiduma püsikulude kasvatamisest, kui nendel puudub püsiv rahaline kate. Valimiseelses tuhinas oli see nagu hane selga vesi.

Valgus tunneli lõpus liigub üha kaugemale

Ma ei tea, kuidas Toompealt Eesti elu paistab, aga meie majandus on juba viiendat kvartalit järjest languses. Ka valimiseelne vassimine on juba sulanud lumi ning nüüd peaks valitsus võtma kasutusele kõik abinõud, mis aitaksid riigirahanduse õigele rajale juhtida ilma ettevõtlus- ning maksukeskkonna konkurentsivõimet kahjustamata. Kõige selle taustal jääb üpris arusaamatuks, mis kriitikavaba sadat päeva koalitsioonierakonnad moka otsast nõuavad?

Mitmed naabrid eesotsas Soome ja Rootsiga, kellega me avatud turul konkureerime, on astunud või astumas jõulisi samme, et majandus tõusule keerata. Sõnum on selge, et avaliku sektori vohamine ja üle jõu elamine tuleb lõpetada, mille on Soomes valimised võitnud parempoolsete vaadetega Kokoomus ette võtnud.

Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni juht kutsub seevastu ühiskonda leppima maksutõusudega. Ausam oleks olnud kutsuda ühiskonda hoopis leppima juhtimisvigadega ning suutmatuse teha vajalikke otsuseid. Maksude tõstmine on kõige lihtsama vastupanu teed minemine. Eriti paradoksaalseks teeb olukorra see, et me pole siiani saanud selget vastust küsimusele, kui palju maksumuudatustest eelarvesse lisatulu oodatakse ja milline on üldse maksutõusude mõju.

Kui esimese hooga lubati maksutõusude ja uute maksude kehtestamise kõrval aktiivselt tegeleda ka kokkuhoiukohtade otsimisega, siis see hoog paistab olevat päris vaibunud. Ka rahandusminister Mart Võrklaeva seisukohad nendes küsimustes jäävad iga päevaga üha kidakeelsemaks ja üldisemaks. Ainus, mida me kuuleme, on see, et iga valdkonna ministrid otsivad oma haldusalast kokkuhoiukohti.

Eesti vajab saneerijat

Ettevõtluses on saneerimine täiesti loomulik tegevus. Seda eriti olukorras, kus omanik ise ei ole võimeline ettevõtet raskustest välja tuua. Kaja Kallase kolmanda valitsuse esimesed kuud ei ole sisendanud kindlustunnet, et see kolmikliit võiks käituda vastutustundliku omanikuna.

Ma ei taha ajas ette tormata, aga anda vasakpoolse mõtlemisega valdkondlikele ministritele ülesandeks leida oma haldusalas kärpekohti, on juba eos läbikukkumisele määratud. Seda enam, et nii mõnigi minister otsib kokkuhoiu ja laristamise lõpetamise asemel aktiivselt võimalusi, kuidas suunata lisaraha ebamõistlike tegevuste jätkamiseks.

Võtame näiteks haridus- ja teadusministri, kes on ette võtnud avaliku ristikäigu nende omavalitsuste suhtes, mis asunud lõpuks koolivõrku korrastama. Või regionaalministri, kelle eestvedamisel vähendatakse nende omavalitsuste tulusid, mis on vastutustundlikult majandanud ning pudistatakse see raha sinna, kus on tehtud kaheldavaid poliitilisi valikuid või need üldse tegemata jäetud.

Mõistuse häält oleks keeruline oodata ka parlamendi opositsioonist. Nii EKRE, Keskerakond kui ka Isamaa jagasid valimiskampaanias veelgi heldemaid lubadusi ning oodata, et võimule pääsedes nad midagi paremini teeksid, oleks väga naiivne. Seega viimane oleks aeg hakata mõtlema saneerimismenetluse peale, kus nii valitsusele tervikuna kui ka valdkondlikele juhtidele oleks seatud konkreetsed ja hinnatavad eesmärgid.