Kuidas ungarlased vaatavad Viktor Orbani poliitikale, kui ta püüab Venemaaga hästi läbi saada ja sõlmida energialeppeid ajal, mil Ukrainas käib kohutav agressioonisõda?

Ungari ühiskond on poliitiliselt lõhenenud. Fideszi toetajad ja paremäärmuslased suhtuvad üsna toetavalt Ungari valitsuse poliitikasse Venemaa, Ukraina ja nendevahelise sõja suhtes või Euroopa Liidu küsimustes või tegelikult ükskõik milles. Opositsiooniparteide toetajad, kes suhtuvad valitsusse kriitiliselt, on aga täielikult kõige selle vastu, nad on igas aspektis Viktor Orbani vastu, nad on rohkem läänemeelsed ja Ukraina-meelsed.

Kas neid erinevaid meelsusi saab ka kuidagi protsentides kirjeldada?

Ma arvan, et ühiskonnas tervikuna on endiselt rohkem neid, kes arvavad, et me peame Ukrainat aitama, aga see hulk kahaneb vähehaaval ja eelkõige valitsuse toetajate hulgas. Opositsiooni toetajad toetavad aga endiselt Ukrainat, ükskõik mis juhtub, ja on üha enam Venemaa vastu.

Üldiselt sõltub toetus sellest, millest täpselt rääkida. Kui jutt käib sõjapõgenike vastuvõtmisest, siis 70-80 protsenti ungarlastest toetab seda. Sanktsioone toetab umbes 40-50 protsenti inimestest, see sõltub millal ja kuidas on täpselt küsitud. Toetus finantsabile on veel madalam ja siin on taas selge erinevus Fideszi toetajate ja opositsiooni toetajate vahel.

Kõige huvitavam on aga relvade saatmise küsimus. Ainult 20 protsenti ungarlastest leiab, et Ungari peaks Ukrainat relvadega toetama. Kui vastavalt eurobaromeetrile on küsitud militaarvarustuse kohta, siis selle ostmist ja andmist Ukrainale toetab umbes 50 protsenti inimestest. Nii et siin tuleb vahe sisse, kui küsida konkreetsete relvade saatmise kohta kas otse või Euroopa Liidu kaudu või kui rääkida militaarvarustusest. Nii et palju sõltub sellest, kuidas küsida.

Valitsuse poliitika ja kommunikatsioon on tugevalt vastu relvade saatmisele. Valitsuse sõnul eskaleerib see konflikti ja verevalamist ja pikendab konflikti ning tsiviilisikute kannatusi, see on põhiline sõnum ja sellel on olnud ungarlastele mõju. Selles küsimuses oli vahepeal suurem toetus korra, kui Venemaa hakkas ründama Ukraina kriitilist infrastruktuuri, kütet ja muud, siis tõusis toetus kergelt õhutõrjerelvade andmisele, aga see oli ühekordne tõus. Taas kord, oluline on, kuidas küsimust sõnastada. Valitsus ei ole vastu militaarvarustuse, vaid relvade saatmisele ja selline sõnum jõuab kohale.

Ungari ühiskonnast ja infosüsteemist aru saamiseks on oluline mõista, et Ungari ei ole demokraatlik riik, see on informatsiooniline autokraatia. Uudiseid ei kirjutata ja ei levitata päris samamoodi nagu demokraatlikus riigis. Valitsus kontrollib ligikaudu 80-90 protsenti Ungari meediaruumist ja ükskõik, mida valitsus ütleb, jõuab see palju rohkemate inimesteni kui iseseisva meedia töö või opositsioonipoliitikute sõnumid. Seda tuleb silmas pidada kui vaadata arvamusküsitluste tulemusi Ungaris.

Kuidas on see võimalik, et ungarlased elasid üle nõukogude aja ja leiavad nüüd siiski, et Venemaa ei ole sõjas süüdi? Üks põhjus on meedia, aga kas on ka teisi põhjuseid?

See tundub veider ka ungarlastele, kuidas on tekkinud selline kognitiivne dissonants ja selline Vene okupatsiooni või Nõukogude okupatsiooni mälestuse kadumine. See on huvitav ka Fideszi vaates, sest Fidesz oli 1980. aastatel Venemaa-vastane partei Ungaris või vähemalt üks neist.

Suurim suunamuutus tuli 2010. aastal kui Viktor Orbani valitsus tuli võimule ja nad hindasid ümber oma positsiooni ja nad nägid suuremat potentsiaali Venemaa-meelsetele sõnumitele toetumises. Fideszi toetajate meelsuse venesõbralikumaks muutumine on aga teoks saanud tänu meediakeskkonnale.

13 aastat järjest kuuled sa riiklikust televisioonist ehk avalik-õiguslikust ringhäälingust ja pea kõikidest meediaväljaannetest Ungaris, et Putin on tugev, Venemaa on tugev, me peame joonduma rohkem Venemaa järgi, sest see on majanduslikult elujõuline. Tegelikult see muidugi ei ole nii. Venemaa tagab madala energiahinna meile, mis on hea majapidamistele, kes saavad kasutada odavat energiat, see ei ole puhas tõde, aga jätame selle. Me peame kartma Venemaad, sest tegemist on sõjalise suurvõimuga, mis ei pea enam paika, jättes kõrvale tuumarelvad.

Selline hirmu ja armastuse suhe Putini suhtes on muutnud Fideszi kriitiliseks lääne suhtes, läänevastasus tähendab joondumist Putini järgi ja sellest tekkis loomulik sõnumite ühtsus. Aja jooksul on see muutnud ühiskondlikku suhtumist. Nüüd on Ungari valitsus osalt sunnitud tegutsema oma mõttelaadi järgi ja osalt juba vastavalt valijate ootustele, kuidas nad peaksid Venemaa ja Ukrainaga käituma.

Miks Viktor Orban valis ühel hetkel Venemaa suuna, kas majandusliku kasu tõttu?

Seda võiksite temalt küsida, aga ma võin spekuleerida. On energiasõltuvus Venemaast, mille Orbani valitsus on eesmärgipäraselt tekitanud. Vastavalt spekulatsioonidele võidab režiim sellest finantsiliselt ja poliitiliselt ka. Finantsilises pooles ma ei ole kindel, aga poliitiline pool on kindlasti tõsi.

Lisaks sellele on sõltuvus luureinfo tõttu, üha enam kinnitavad eksperdid kuulujutte, et Venemaa luure on Ungari luureorganites sees ja teatud määral annab see võimu Ungari režiimi üle. Ma ei ütle, et nad kontrollivad seda, aga on teooria, et tõsisemad sammud Venemaa vastu võib vallandada halva ja kahjuliku surve Fideszile.

Ja lisaks on poliitiline joondumine. Tema väärtused sarnanevad rohkem Putini omadele. Peaminister näib arvavat, et lääs on hääbumas, seda arvab ta pärast 2008. aasta finantskriisi. Lääs on hukatuses ja me peame vaatama ida poole tugevamate tegijate poole nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. See on selline tehinguline lähenemine välispoliitikale. Ja Ungari valitsuse peamine välispoliitiline eesmärk on hoida valitsevat parteid võimul.

Mis saab suhetest Euroopa Liiduga? Oma sellise lähenemisega Venemaale ja Ukrainale on Viktor Orban täielikus vastuolus Euroopa Liidu poliitikaga. Kuidas need suhted võivad tulevikus areneda?

Ma ei näe suhete paranemist lähiajal, see saab olema pikaajaline konflikt ja see on olnud juba pikaajaline konflikt. Viimase paari aasta jooksul on muutunud see, et Euroopa Liit tahab ja suudab režiimile vastu astuda, olgu see siis õigusriigi küsimustes või Euroopa Liidu poliitika vetostamises. 60 protsenti vetodest, vähemalt välisasjade nõukogus, olevat viimase kaheksa aasta jooksul Ungari omad. See on selline tee tõkestamise viis ehk tehinguline lähenemine.

Ungari valitsus püüab sellest kasu lõigata vähemalt lühikeses perspektiivis. Pikas perspektiivis ta ei võida, sest on end isoleerinud liitlaste ja Euroopa Liidu partnerite seas.

Ma ei näe, et Euroopa Liidu fondid Ungari jaoks lähiajal avaneksid, vähemalt mitte sellel aastal. Õigusriigi vastasseis ei lõppe, sest valitsus ei ole valmis muutma oma võimustruktuuri Euroopa Liidu fondide pärast, isegi kui majandus seda vajab. Ungari majandus on mõningatel andmetel languses juba mõnda aega, minu teada juba kolm kvartalit ja see ei muutu lähiajal. Valitsus loodab, et suudab võidelda inflatsiooniga, aga see on juba teine jutt. Ma ei näe palju muutusi tulemas.

Üks huvitav asi, mis on juhtunud, on see, et justiitsminister Varga sunniti ametist lahkuma ja pandi ta juhtima Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat. See ei ole tema jaoks edasiliikumine. Kuna justiitsminister on ühtlasi vastutav Euroopa Liidu poliitika eest, siis see on sõnum, et valitsus paneb vähemalt kellelegi osaliselt süü Euroopa Liidu raha kaotamise eest. Aga selles süsteemis ei saa kaotada, nii et nüüd pandi ta juhtima retoorilist võitlust Euroopa Liidu vastu.

Aga see on huvitav, valitsus näitab, et asjad ei ole läinud nii nagu nad oleksid tahtnud.

Te rääkisite isoleerumisest. Kas te tunnete ka, et head suhted Poolaga on nüüd sõja tõttu lõppenud?

Jah, muidugi. Ungari ja Poola suhted on alates Venemaa kallaletungist Ukrainale oma madalpunktis. Ungari valitsus ei tahtnud muuta oma venemeelset lähenemist ja Ukraina-vastast lähenemist, mis põhjustab mõistagi pingeid parteide vahel.

Ma arvan, et suhted on madalpunktis nii poliitiliselt kui ka rahva suhtumise poolest Poolas, mis on minu arvates hetkel põhjendatud. Valitsus ei tunne aga vajadust oma poliitikat muuta. Nad usuvad, et Euroopa parlamendi valimised annavad võimaluse konservatiividele ja paremäärmuslased saavad sõlmida liidu Poola parteiga ja nii räägivad nad sõja lõpust ja rahust ja nii edasi.

Nad näevad, et kuni sõda kestab, ei saa nad muuta oma poliitikad ja see raskendab suhteid Poolaga. Püsib selline minimalistlik vennalik koostöö, et näiteks ei hääletata üksteise vastu Euroopa Liidu õigusriigi küsimuses või artikkel seitsme küsimuses, aga mingit muud suhete soojenemist kahe maa vahel ma küll ei näe.