Milline mõju on sõjal olnud Slovakkia ühiskonnale?

Ma arvan, et sõda on avaldanud mitmesugust mõju. Esiteks on väga oluline mõista, et meie valitsus on täiel määral ühemõtteliselt Ukraina poolel. Valitsus on vastu võtnud spetsiaalseid regulatsioone, mis puudutavad Ukraina põgenikke ja praegu on siin peaaegu 120 000 Ukraina kodanikku. Loomulikult on see valitsusele kohustus. Lisaks on Slovakkia toetanud kõiki ÜRO resolutsioone ja mujal rahvusvahelisel tasandil mõistnud hukka Venemaa agressiooni. Nii et me toetame Ukrainat diplomaatiliselt, humanitaarabiga ja mis on eriti oluline, me toetame Ukrainat oma relvadega. Ukrainlased võitlevad oma vabaduse ja iseseisvuse eest, kasutades Slovakkia relvi. See on ka sümboolses mõttes väga oluline. Nii et mis puudutab valitsevat poliitilist eliiti, on Slovakkia ajaloo õigel poolel.

Mis puudutab rahvast, siis kohe pärast sõja puhkemist panime me tähele toetuse suurenemist olulistele asjadele välispoliitikas, julgeolekus ja kaitsepoliitikas. Nii kasvas plahvatuslikult toetus meie NATO liikmesusele 55 protsendilt 72 protsendile, samuti kasvas toetus Euroopa Liidule ja Ukrainale. Hiljem on see aga kahanenud mitmetel põhjustel nagu Venemaa propaganda levik ja opositsiooni tegevus, mis on enamasti venemeelne, ja ka sotsiaalmajanduslike probleemide tõttu. Üsna oluline on olnud ka see, et meie valitsus, mis otsustas toetada Ukrainat ja oli läänemeelne, läks lõhki. See asendati bürokraatliku valitsusega. Probleemiks said suhted valitsevate parteide liidrite vahel ja oli üsna kaootiline valitsemine.

Praegu on meil olukord, kus Venemaad peab sõjas süüdlaseks 47 protsenti inimestest ja ülejäänud ehk enamus peab sõjas vastutavaks läänt, see protsent oli vist 37 ja ülejäänud Ukrainat. Siit me näeme, kui ebaadekvaatsed arusaamad sõja põhjustest eksisteerivad slovaki elanikkonna hulgas ja muidugi mõjutab see nende suhtumisi selle sõja tegelastesse ja seejärel kahjuks ka nende suhtumisi Ukraina valitsuse poliitikasse ja isegi Ukraina põgenikesse siin, Slovakkias. Nii et olukord on mitmekesine. Saame näha, kuidas lähenevate valimiste tulemused mõjutavad meie poliitikat.

Te rääkisite avaliku arvamuse küsitlusest, saaksite te sellest täpsemalt rääkida?

Jah, vastavalt Globseci arvamusküsitlusele*, mis on Slovakkia mõttekoda – muide meie tegime ka oma arvamusküsitlusi ja tulemused on ligilähedaselt samad. Küsides, kes sõja eest vastutust kannab, siis praegu ligi poolteist aastat pärast Venemaa agressiooni algust paneb 47 protsenti slovakkidest vastutuse Venemaale, 37 protsenti läänele – NATO-le, USA-le ja läänele üldiselt – ja 16 protsenti Ukrainale. See tähendab, et kokkuvõttes domineerivad need, kes ei leia, et Venemaa oleks süüdi.

Ja kas on küsitud ka seda, kelle võitu te soovite?

Paari kuu tagused arvamusküsitlused näitasid, et suurem osa inimestest soovib Ukraina võitu, väiksem osa Venemaa võitu ja suurem osa elanikkonnast ei suuda olukorda hinnata. Üldiselt soovitakse rahu, see on selline loosung, et rahu on tähtis, sealt edasi tulevad aga juba rahu tingimused.

Paljud opositsiooniparteide toetajad, mis on venemeelsed või taluvad Venemaa poliitikat, nende toetajad on veendunud, et kui Slovakkia lõpetaks relvatarned Ukrainale, siis sõda lõppeks. Me teame, et see ei ole nii ja see on üks suur illusioon. Kui Ukraina lõpetab võitluse, siis Ukraina vallutatakse Venemaa poolt ja Ukraina rahva ellujäämine on küsimärgi all. Kui Venemaa lõpetab sõdimise, siis lõppeb sõda. Meie Venemaa sõbrad pakuvad midagi, mis aitaks Venemaal seda sõda võita.

Slovakkia jaoks oleksid tagajärjed traagilised. Kui, jumal hoidku selle eest, Venemaa võidaks sõja Ukrainas, siis on Vene tankid meie piiril. Ukraina ei võitle täna mitte üksnes iseenda eest, kuigi see on Ukraina armee jaoks esmatähtis, vaid Ukraina võitleb Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eest, mis muutuksid negatiivse stsenaariumi korral eesliiniks. Ja Ukraina võitleb ka palju avaramate asjade eest nagu liberaalne rahvusvaheline kord ja reeglitepõhised rahvusvahelised suhted, rahvaste vabadus, olukordade vastu, kus suurvõim pressib jõuga oma naabritelt välja enda liini järgimist või isegi nagu Ukraina puhul näha enda osaks saamist. Nii et Ukraina võitleb täna tõepoolest paljude tähtsate asjade eest ja Slovakkia julgeolek on üks nendest.

Kuidas on see võimalik, et nii paljud slovakid on venemeelsed pärast nõukogude režiimi võimu siin ja pärast kõigi Venemaa kuritegude nägemist?

Sellel on mitmed struktuursed põhjused. Esiteks, alates 19. sajandist on slovaki rahvusliku, poliitilise, avaliku ja kultuurilise diskursuse osa olnud panslavismi poliitiline-ideoloogiline suund. See on idee, et kõik slaavi rahvad peaksid looma mingisuguse partnerluse Venemaaga. Ma arvan, et juba siis, 19. sajandil, kuigi väikeste slaavi rahvaste jaoks nagu slovakid oli üks võimalik viis suveräänsuse ja iseseisvuse saavutamiseks ühise riikliku moodustise loomine, oli see vale idee.

Täna on täiesti selge, et rahvuslike faktorite nagu etnolingvistiline lähedus ja kultuurilise läheduse eelistamine jätab tähelepanuta universaalsed väärtused nagu demokraatia, vabadus, inimõigused ja partnerlus teiste demokraatlike riikidega. Sellegipoolest, see tunne Slovakkia lähedusest Venemaale on olulisem kui meie koostöö lääneriikidega ja integratsioon läände. On väga veider, et venemeelse poliitika toetajad siin, Slovakkias räägivad slaavi rahvaste vaheliste suhete ehitamise vajadusest, rääkides aga üksnes Venemaast, Ukraina millegipärast puudub sellest skeemist. See on kultuuriline põhjus ja see tunnetus eksisteerib siiamaani, see ei ole domineeriv, Slovakkia on Euroopa Liidu ja NATO liige ja inimesed aktsepteerivad seda, aga selline alateadlik suund on endiselt olemas.

On ka teisi struktuurseid põhjuseid. Nagu te ütlesite, siis Tšehhoslovakkia oli tõepoolest osa Nõukogude Liidu juhitud blokist, aga mõned tendentsid neis endises ühises riigis olid erinevad. Slovakkia muutus eraldi vabariigiks pärast nõukogude okupatsiooni, 1969. aastal, okupatsioon algas aasta varem. Ja Slovakkia ühiskonna moderniseerumine leidis aset samuti 1950. aastatel ja 1960. aastatel ja isegi pärast okupatsiooni 1970. aastatel. Ja osa vanemast generatsioonist mäletab seda endiselt kui Slovakkia jaoks paremat aega. Slovakkia moderniseerus, muutus tehnoloogiliselt paremini arenenumaks. Loomulikult oli see sotsialistlik moderniseerumine, mis võttis ühiskonnalt de facto mitmed muud võimalused nagu suurem vabadus, demokraatia, partnerlus läänega, aga arvestataval osal elanikkonnast on sellest aja suhtes nostalgiline vaade ja Nõukogude Liit ja Venemaa on olemas nende ideede taga. See on teine kultuuriline element.

Aga on ka tänapäevased faktorid nagu opositsiooni tegevus. Suurim opositsioonipartei ja endine valitsuspartei SMER, mille liider on Robert Fico, esindab venemeelset narratiivi. Nad aitavad kaasa nende vaadete tsementeerimisele, mis ei olegi valijate hulgas võib-olla otseselt venemeelsed, aga mis sallivad Venemaa poliitikat. Ja alates 2016. aastast on meil parlamendis paremäärmuslik fašistlik partei, nad jagunesid ja nüüd on see uus partei, aga endiselt samade inimestega, ja nad on venemeelsed, nad imetlevad Venemaa välis- ja sisepoliitikat, neil on probleeme liberaalse demokraatiaga, Vladimir Putin sümboliseerib nende jaoks vastupanu mädanenud liberaalsele demokraatiale ja traditsiooniliste konservatiivsete kristlike pereväärtuste kaitsjat.

Ja viimaseks, aga mitte vähemtähtsaks on Vene propaganda, mida levitavad siinsed niinimetatud alternatiivsed platvormid, mis tõlgivad sellist materjali vene keelest slovakkia keelde ja levitavad seda. Sellistel platvormidel töötavate inimeste poliitilised eelistused on sarnased opositsiooni omadele. See on nagu amalgaam poliitikutest ja propagandistidest, kes samuti mõjutavad rahva arvamusi.

Ja lisaks veel kaks faktorit. Esiteks vandenõuteooriate levitamine ja vandenõulise mõtlemise levitamine on Slovakkias ulatuslikum kui naaberriikides. Võib-olla on see seotud ajalooga. Kõikide arvamusküsitluste järgi usub üle poole slovakkidest mingit vandenõuteooriat ja Vene propaganda kasutab seda ära.

Samuti sotsiaalmajanduslik areng. Üldiselt läheb Slovakkia majandusel hästi, aga inimesed võrdlevad sotsiaalseid olusid ja majandusarengut meil ja naaberriikides nagu Austria ja Saksamaa. Ja siis tunneb see elanike grupp, kes ei näe end üleminekuaja võitjatena, vaid kaotajatena, kuigi see on küsitav, mida nad on kaotanud. Mina arvan, et nad on palju võitnud, aga nemad süüdistavad kas demokraatiat või turumajandust või valitsust oma isiklikes probleemides. Ja nad kipuvad toetama opositsiooni, mis on venemeelne. Opositsioon propageerib veidrat lähenemist, et me peame hoolitsema üksnes oma inimeste või eelkõige oma kodanike, mitte ukrainlaste eest.

Enamus sellest rahast, mis läheb Ukraina pagulastele, tuleb Euroopa Liidust. On tõsi, et Slovakkia de facto loobus osast rahast Euroopa taasterahastust, mida Slovakkia ei suutnud ära kasutada ja valitsus otsustas selle anda ukrainlastele. See oli Euroopa Liidu raha, aga Slovakkia valitsuse otsus. Väga raske on aga inimestele seletada, et ukrainlased ei ole nende isiklike probleemide ega sotsiaalse olukorra põhjus.

Valimised lähenevad. Mida te arvate, milliseks nende tulemus kujuneb? Võib-olla teil on sügisel SMER-i juhitud valitsus.

SMER löödi valitsusest minema eelmistel valimistel ja see oli tõepoolest ajalooline kaotus. Nad suutsid eelmistel valimistel koguda üksnes 18 protsenti häältest. Seejärel kukkus nende toetus märkimisväärselt, peaaegu 10 protsendini. Siis aga koroonapandeemia, energiakriisi, inflatsiooni ja Venemaa-Ukraina sõja ajal on nad oma toetuse taastanud eelmiste valimiste tasemele, mida toona peeti suureks läbikukkumiseks, praegu on nad jõudnud samasuguse 17-19 protsendise toetuseni.

Aga ma saan aru, et nad on kõige populaarsem partei.

Jah, aga nende toetus ei ole nii suur, et nad suudaksid moodustada valitsuse.

Aga nad saavad leida sõpru.

Jah, neil on vaja koalitsioonipartnereid. Kindlasti parlamenti pääsevatest parteidest on ainult fašistlik partei nimega Republika selleks valmis. Ja see ei ole ikka veel piisav. SMER-i 19 protsenti ja Republika üheksa protsenti ei ole ikka veel piisav. Võimalik oleks kutsuda koalitsiooni teine rahvuslik partei, Slovakkia Rahvuslik Partei, aga nende toetus jääb praegu alla viie protsendi, mis on vajalik parlamenti pääsemiseks, aga isegi kui nad pääsevad parlamenti, siis ei ole see viis protsenti lisa ikka veel piisav enamuse saavutamiseks.

Teiselt poolt vaadates, siis tsentristidel, parempoolsetel, mõõdukatel, demokraatidel, liberaalidel, libertaaridel, kristlikel demokraatidel tuleb parlamendis kokku võib-olla 30 protsenti. Ja siis on meil väga huvitav partei, mis on SMER-ist lahku löönud Peter Pellegrini partei Hlas, mis tähendab häält. See partei ei taha minna koalitsiooni SMER-iga, sest nad on sellest lahku löönud ja isiklikud suhted kahe liidri – Fico ja Pellegrini – vahel on väga halvad. Ma arvan, et see partei tahab teha koostööd tsentristide, liberaalide, libertaaride ja demokraatidega. Mina pean selle stsenaariumi tõenäosust suuremaks kui teise stsenaariumi oma.

Siin riigis ei saa välistada muidugi midagi. Tuletan meelde, et 2020. aastal võitis valimised väga imelik liikumine – Tavalised inimesed –, mis on üks sõpruskond ja mille liider on Igor Matovič. Kolm kuud enne valimisi oli neil viieprotsendiline toetus ja siis võitsid nad 25 protsendiga. Mis oli selle põhjus? Paljud inimesed, kes tavaliselt sellise partei poolt häält ei anna, ja teiste parteide toetajad said aru, et see on ainus võimalus lüüa SMER-i ja mitte pärast valimis koalitsiooni moodustades, vaid juba enne.

Praegune olukord meenutab veidi seda, sest teisel kohal on arvamusküsitluste järgi Progressiivne Slovakkia, mis on progressiivne ja liberaalne partei, väga läänemeelne, Euroopa-meelne, NATO-meelne, Ukraina-meelne. Selle partei juht on Euroopa Parlamendi aseesimees Michal Šimečka ja nüüd me näeme väikest toetuse konsolideerumist selle partei puhul, nad on tõusnud neljandalt kohalt teisele, Hlas on jäänud nende taha. See on võimalus Fico vastu hääletajatele toetada seda parteid selleks, et taas lüüa SMER-i.

On olemas stsenaarium, et see partei kogub toetust väiksemate tsentristlike ja parempoolsete parteide seast ja jõuab SMER-ile järele või isegi möödub sellest ja suudab võita valimised. Selle stsenaariumi paikapidavus selgub pärast valimisi, aga ma arvan, et Fico naasmine peaministrikohale võib aset leida 20-protsendilise tõenäosusega ja laiema tsentristide, liberaalide, libertaaride, demokraatide ja võib-olla isegi Hlasi liidu tõenäosus on 60-70 protsenti. Nii et jah, kõik on võimalik, aga ma olen ettevaatlik optimist.

* Autori märkus: viimase Globseci uuringu järgi arvas 40 protsenti slovakkidest, et sõjas on süüdi Venemaa, 34 protsenti, et lääs ja 17 protsenti, et Ukraina.