"Kui ma eile kuulasin NATO peasekretäri Jens Soltenbergi pressikonverentsi ja eriti hoolega neid vastuseid, mis ta andis segaduses Ukraina ajakirjanike küsimustele selle kohta, et mida siis õigupoolest Ukrainale öeldi, siis mina puhtalt inimlikult tasemel ütleksin, et peasekretariaati tabas paanikahoog. Sest jutt sellest, et Ukraina koht on NATO-s, aga ametlikku liitumisprotsessi me veel ei alusta –  see on see, mida sisuliselt öeldi – see jutt tundub natuke liiga toores või läbimõtlemata nii sõnastuslikul kui diplomaatilisel tasemel," rääkis Oidsalu.

"Võib-olla oli nii, et Stoltenberg ka ikkagi uskus, et USA ja Saksamaaga saadakse mingi kokkulepe ja neile mõnele riigile, mis nende kahe varju hoiavad oma vastuseisus, aga seda ilmselt ei juhtunud ja siis ei jõutud mingit paremat jutupunkti kokku panna, kui et liitumisprotsessi ei alustata, aga me jätame ühe jupi sellest protsessist vahele," lisas ta. Oidsalu viitas liikmesuse tegevuskavale (inglise keeles Memberhip Action Plan, MAP – toim.), mida ei antud enne liitumist ka Soomele ja Rootsile, mistõttu ei ole sellest loobumine Ukraina puhul pretsedent ega vastutulek.

"Vabandust, et olen nii sõjabürokraatlik, aga see Vilniuse kohvijoomine oli selline sõjanohikute kohvijoomine. Räägiti mingite dokumentide heakskiitmisest, mida otsustati juba aasta tagasi (Oidsalu viitab ilmselt regionaalsetele kaitseplaanidele - toim.) ja siis ei suudetud sirgeks triikida ka neid jutupunkte, mida Ukraina osas rääkida," resümeeris ekspert.

Ukrainal läheb halvasti

Kommenteerides Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski teisipäeval tehtud kriitikat NATO otsusele, leidis Oidsalu, et solvumise ja pettumuse väljendamine oli vajalik teema päevakorras hoidmiseks.

"Ukrainal läheb praegu üldiselt halvasti ja minu arust tuleks nüüd sellest rääkida, mitte niivõrd NATO tippkohtumisest Vilniuses. [NATO pole] selle sõja jooksul suurt rolli mänginud Ukraina jaoks, sellepärast et NATO ametlikult ikkagi on (Ukraina teemas – toim.) varjusurmas olnud, et mitte anda Putinile võimalust ütelda, et Putin sõdib NATO-ga," kommenteeris Oidsalu.

Ta soovitas lugeda ka kolmapäeval Eesti Ekspressis avaldatud artiklit sellest, kui väikseks on jäänud Euroopa riikide relvastuse ja laskemoona varud ning kuidas paistab selles kontekstis Eesti tehtud algatus anda Ukrainale miljon mürsku.

"See ettepanek kolksus sisuliselt vastu seda reaalsust, seda loidust, mis Euroopa riikide seas valitseb igasuguse moonatootmise ja asjade tegemise osas. Tervikuna on Ukraina praegu sellel kursil, et kui nüüd ei tule mingeid ulatuslikke läbimurdeid rindel, siis me sügiseks oleme sellises olukorras, kus läänel ei ole suurt võimekust enam Ukrainale lahingumoona peale anda. Ja kui selleks ajaks ei ole alasid tagasi vallutatud, et siis tulevad läbirääkimised ja võib-olla nende läbirääkimiste käigus hakatakse Ukraina NATO-liikmesusest rääkima kui millestki, mida Ukraina võiks saada millegi vastu – oma territooriumi loovutamise või kasvõi olukorra ajutise aktsepteerimise vastu," arutles ta.

"Et jah, Ukraina jaoks on olukord jätkuvalt keeruline ja Zelenski emotsionaalsus on võib-olla lihtsalt selle väljendus," võttis Oidsalu teema kokku.

Mis on Euroopa kurss?

Oidsalu rääkis ka sellest, et tema hinnangul on NATO riigid jäänud alates Venemaa kallaletungist Ukrainale nõrgemaks, kuna on väga palju oma relvastusest ära andnud.

"Päris lahingumaastikul on NATO jäänud aastaga võrreldes nõrgemaks, sest et me oleme ära andnud väga palju moona ja varustust, seda tagasi ei ole toodetud ja praegu ei ole näha, et tahetakse üldse adekvaatses mahus tagasi, juurde ja peale toota, sest moonaladudes haigutab ikkagi väga suur tühjus, suurem kui me võib-olla räägime," tõdes ta.

Oidsalu rõhutas, et seni, kuni ei täideta NATO kaitseministrite 2006. aasta kohtumisel võetud kohustust kahte protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP) kaitsele kulutada, "ei ole mõtet sellest plaanist rohkem rääkida kui hea tahte avaldusest".

Pisut edasi rääkides küsis Oidsalu NATO kohta: "Aga mis asi see NATO siis on, kas ta ongi äkki mingi kindlustusselts? Et vaatame, kuidas kahjud jaotame, kui sõda puhkeb?"

"Kui vaatame lihtsalt keskkonna vajadusi ja tegelikke tegevusi, mida maailma kõige rikkam rahvaste plokk reaalselt teeb või tegemata jätab riigikaitse arendamisel, siis tekivad ikkagi väga suured küsimärgid. Et mis see kurss on, kus me tegelikult oleme?" küsis ta.

Oidsalu viitas ka kolmapäevases Postimehes avaldatud Briti analüütiku Edward Lukase artiklile, kus ta ütleb, et Vilniuses kiputi šampanjat jooma, aga tegelikult tuleks hoopis kohvi juua, sest töö alles algab. "Aga mina ütlen, et täna ei ole NATO-l isegi kohviks ube, vesi võib-olla on, aga kui läheb nii-öelda kohvi keetmiseks, siis see põhiosa on justkui puudu ja sellega tuleb hakata tegelema," lisas Oidsalu.

Selles kontekstis viitas Oidsalu ka Rootsile, mis küll NATO-sse võetakse, aga mille tänavused kaitsekulutused on ainult 1,4 protsenti SKP-st ja mis võib-olla alles viie aasta pärast jõuab kahe protsendini.

"Miks me Rootsile ei esitanud nõuet, et teil raha on – viige kohe kahe protsendini kaitsekulud? Ühelt poolt esitame siin Ukrainale mingeid arusaamatuid nõudmisi, aga teisalt ressursi küsimuses, kõige olulisemates, eksistentsiaalsetes küsimustes, kui me vaatame kontinendi tulevikku järgmiste kümnendite jooksul, toimub selline muigutamine," rääkis ta.

Balti riigi peaksid kaitsesse panustama vähemalt neli protsenti SKP-st

Kommenteerides Eesti olukorda, ütles Oidsalu, et kaitseväe juhataja Martin Herem võis NATO otsusega kinnitada regionaalsed kaitseplaanid rahul olla, kuna ta on selle nimel kaua võidelnud.

"Tema on pidanud päris võitlust. Ta on pidanud globaalse inertsuse vastu seda võitlust, nii et isegi sellised väiksed edusammud on olulised, läbimurded mõtlemises on iseenesest olulised. Ja see on asi, millele saab ehitada, et näete – meil on selline plaan, me teame, et meil ei ole selleks ressurssi," rääkis ta. "Selles mõttes on see Heremi juubeldus igati omal kohal."

Samas väitis Oidsalu, et riigikaitse komisjoni esimehe Kalev Stoicescu kinnitus, et esimest korda on konkreetselt Balti riikide jaoks kaitseplaan, ei vasta tõele.

"Ei, varasemas kaitseplaanis oli ka üsna konkreetselt kirjas, mis toimub ja milliste vägedega. Lihtsalt neid vägesid on nüüd rohkem ja suure muutusena on esimest korda ka teada, milline see NATO brigaad on, mis meile appi tuleb. See on Ühendkuningriigi 12. brigaad, mis jõuab siia esimest korda õppusele 2025. aastal. Süsteemide inerts ongi lihtsalt nii suur, see kõik ei käi lihtsalt üleöö. See on hästi pikk, veniv, ebamäärane, keeruline protsess," konstateeris ta.  

Oidsalu leidis ka, et Läti ja Leedu panustamine kaitsesse vastavalt 2,2 ja 2,5 protsenti SKP-st ei ole ikkagi piisav.

"Baltikumis peaks kolm protsenti olema järgmine kümnend miinimum, tegelikult adekvaatne tase oleks kuskil 4–4,5 protsenti panna iga aasta, et me jõuaks sellisesse olukorda, kus siis võib-olla seitsme-kaheksa aasta pärast kuidagi veidral monstroossel kombel taastunud Venemaa oma järgmist asja tehes, et me ei peaks nii palju mõtlema USA eelseisvatele valimistele, et kas meile tullakse appi või mitte," rääkis ta.

Küsimusele, kas tavaline Eesti raadiokuulaja peaks olema ärevil, vastas Oidsalu: "Me ei pea olema rohkem ärevil, kui me oleme viimased 30 aastat olnud. Kui inimesed reaalselt aduks, millises julgeolekulise suutlikkuse tasemes me hetkel oleme, siis ma arvan, et enamus inimesed oleks siit ära kolinud juba eelmise kolme kümnendiga. Meid ei oleks siin, võib-olla meie vaprad oleks, teeksime raadiot, aga ärakolinud inimestele."

"Ja nüüd on see hetk, kus valitsuse eelmise aasta otsustega me oleme enam-vähem miinimumi servani jõudmas selles osas, et mis see meie osa on kaitsest, mis me ära teeme reaalselt. Varem on pigem ikkagi käinud selline lohutamine," lisas ta.

Ta viitas ka sellele, et Eesti on saanud NATO kaitseplaanid 19 aastat pärast liitumist alliansiga. "See oleks võinud eelduslikult kohe olemas olla. Kahe protsendini pole ka pärast 16 või 17 aastat pärast seda lubadust jõutud. Et muneme, vabandust väljenduse eest," tõdes Oidsalu.