Kultuurministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsleri Merilin Piipuu sõnul on rahastussüsteemis kõige suurem muutus selguse loomine. "Põhimõtted jäävad sarnaseks, nagu nad on olnud, aga süsteem muutub selgemaks, tekib läbipaistev punktidel põhinev arvestus," sõnas ta.

Rahastuse üle otsustamisel võetakse edaspidi arvesse nii numbrilisi näitajad nagu külastajate arv või muuseumi suurus kui ka muuseumi läbiviidavaid tegevusi.

Muuseumidele planeeritud toetussumma uue hindamismetoodikaga ei muutu, kui voorude eelarve või taotlejate arv ei muutu. Ehk seni toetust saanud muuseumide toetus suures mahus vähenema ei peaks.

Piipuu sõnul on uut mudelit töötatud välja kolm-neli aastat ja seda koostöös muuseumide endaga, läbirääkimisi on peetud ka viimastel nädalatel. "See on üheskoos kaalutletud ettepanek, kuidas muuseume rahastada – kuidas neil oleks ühelt poolt selgus ja läbipaistvus ja teiselt poolt saaksid nad jätkata oma tubli tegevusega," rääkis ta.

Muuseumide arv püsib võrdlemisi stabiilne

Kui varem pidid muuseumid esitama rahastustaotluse igal aastal, siis edaspidi toimuksid taotlusvoorud kolmeks aastaks. See tähendab ka, et kui muuseum esimesel aastal toetuse saajaks ei kvalifitseeru, on järgmine võimalus riigipoolsele toetusele kandideerida kolme aasta pärast.

Uute muuseumide lisandumisel toetuse saajate hulka võib teiste toetuse suurus proportsionaalselt ka väheneda. Ministeerium märgib eelnõu seletuskirjas, et taotlejate ja toetuse saajate arv on viimasel viiel aastal olnud suhteliselt stabiilne, kõikides paari-kolme muuseumi piires ning eeldatavasti jätkub see samamoodi.

Piipuu sõnul ei ole kultuuristrateegia järgi riigil eesmärki praegusega võrreldes muuseume juurde luua, kuid et valdkonna ökosüsteem jätkaks toimimist, peab neid ühel või teisel viisil aeg-ajalt ka juurde tulema. Seda aga pigem kodanikualgatuse vormis, läbi kohalike omavalitsuste või näiteks sihtasutustena.

"Ma ühelt poolt loodan, et neid ikkagi tuleb juurde, aga selge on see, et riigi rahastus on piiratud. Me peame hästi hoolega neid ressursse kasutama, et ühelt poolt seda pärandit, mis meil juba on, hoida. Teiselt poolt, et hoida elavana seda välja," sõnas Piipuu.

Kõige olulisem on muuseumikogude ülalpidamise rahastamine

Muuseumide rahastamisel üks olulisemaid aspekte muuseumikogude ülal pidamine. "Kogud kuuluvad riigile ja muuseumid haldavad neid, et need kogud oleksid hoitud ja järgmistele põlvedele pärandatud. Sealt edasi saame rääkida tegevusest, palju käib külastajaid, palju neid kogusid on eksponeeritud või palju on haridusprogramme," kirjeldas Piipuu.

Arvesse võetavate mõõdikute nagu külastajate arvu langus ei tähendaks Piipuu sõnul, et muuseum kogude hoidmiseks vajalikku raha kaotaks. Sellisel juhul tuleks raha taotlemisel appi ühekordne kiirendi.

"Kui ei lähe nii hästi, siis on tavaliselt vajaka ikkagi mingist vajalikust arenguhüppest. On see siis uus püsiekspositsioon, mis tooks külastajaid majja, haridusprogrammide välja arendamine või mingid turundusalased tegevused, milleks ei jagu raha," kirjeldas ta.

Piipuu sõnul on siiski ka oluline, et muuseumid oleksid külastajate seas populaarsed, seejuures on Eesti muuseumikülastuste arv viimastel aastatel üks Euroopa suurimaid.