Ka kultuuriministeerium peab leidma järgmisel aastal oma haldusalast viie protsendi jagu kärpeid nii ministeeriumi antavate toetuste, tööjõukulude kui ka majanduskulude arvelt. Kolme aasta jooksul peab kokkuhoid olema vastavalt 10 protsenti. Mida see teie ministeeriumi jaoks summades tähendab?

Ma peaksin avama seda natukene kaugemalt. Seda tänast ülesannet, mida te kirjeldasite, sellele on eelnenud ka ajalugu. Olen poolteist aastat selles ametis olnud, teinud juba kaks kärpe-eelarvet – eelmise aasta riigieelarve ja sel suvel siis ka negatiivse lisaeelarve – ja see on käesolevalt minu kolmas kärpe-eelarve. Ennekõike nende eelnevate eelarvetega olen otsinud ja leidnud vajalikke kokkuhoiukohti enda ministeeriumi seest. Ministeerium ise on vähendanud enda tegevuskulusid ja viinud põhimõtteliselt need suhtelise miinimumi peale. Sellel on olnud ainult üks konkreetne eesmärk, et ükski kultuuripoliitiliselt tähtis asutus ei peaks oma uksi sulgema. Senimaani on see ülesanne olnud tehtav.

Aga seekordne kärpeülesanne on lihtsalt mahult niivõrd suur, et seda enam ministeeriumi enda kulusid vähendades tõesti ei täida. Nagu ütlesin, et me oleme juba viinud need kulud miinimumi, aga mingisugune puhver seal sellegipoolest alles on, mida me ka selle kärpeülesande juures peame lihtsalt kasutusele võtma.

Ja praegune valitsus on tõepoolest kokku leppinud nendes protsendipunktides ja protsentides: järgmisel aastal viis. Aga kuidas seda täpselt teha, selle eest vastutab ikkagi iga minister oma ministeeriumi sees ise. Lihtsalt kultuuriministeeriumi eelarve eripära võrreldes teistega seisneb selles, et meie eelarve koosneb enamasti edasiantavatest vahenditest. Meil nii-öelda enda maja majapidamiskulud ei ole nii suured, kui edasiantavad vahendid ja neid tõesti on ja seda kärpeülesannet lahendasimegi nende edasiantavate vahendite ulatuses, pluss enda remondifonde ja kõiki muid ministeeriumi tegevusega kaasnevat veel üle vaadates.

Kirjeldage see ülesande suurus ära, et me saaksime aru, et kui kultuuriministeeriumi haldusala eelarve sellel aastal on umbes 343 miljonit eurot, siis kui palju tuleb kokku tõmmata, et meil oleks mingi võrdlusmoment ja siis saame juba minna sisusse, et kust ja mida.

Ma ikkagi alustan sellest tegelikult, mille mina olen võtnud praegu ülesandeks, mida ma kõigepealt lahendan, kuidas ma seda viie protsendi etteantud ülesannet täidan. Miks ma seda nõnda räägin ja seletan? Seetõttu, mida ma ka enne ütlesin, et meil on edasiantavad kulud kõige suuremad, edasiantavad vahendid ja kellele me neid anname, mis rolli need kultuurivaldkonna asutused ja organisatsioonid täidavad.

Ehk me oleme tegelikult läinud küsimuste sõnastamise juurde, ilma milleta ei ole riigi kultuuripoliitika elluviimine enam võimalik, millised on need kesksed asutused ja organisatsioonid, mis vastutavad Eesti rahvusliku identiteedi säilimise ja elujõulise kultuuriruumi tagamise eest ja ka arendavad seda. Minu eesmärk on olnud kõigepealt vaadata neid asutusi kui ühiskonna kultuurivaldkonna vundamenti, ilma milleta meie kultuuri põhiosad ei toimiks.

Kas te selle vastuse leidsite siis, mis on see nii-öelda vundament, tuumik?

Tänane haldusala juhtide järgne info on selline, et kultuuriministeeriumi haldusalas olevate sihtasutuste ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute kärbe on järgmisel aastal neli protsenti, mille järel see külmutatakse kuni aastani 2028. See oli info ja peamine sõnum, mis täna välja läks. 2025. aastal on kärpesumma kokku 13,45 miljonit eurot, 2026. aastal täiendavalt kaheksa ja 2027. aastal täiendavalt viis miljonit eurot. See tähendab, et 2026. aastal peab kulutama 26,3 miljonit eurot vähem kui tänavu. Võrrandi teine pool selgub nädala pärast.

Kuidas on teie nii-öelda poliitiline soov või siht, kas see neljaprotsendiline kärbe peaks jaotuma nendesamade sihtasutuste ja asutuste peale ühtlaselt? Või tuleb teha siin selgeid poliitilisi valikuid – jah, seda teeme, seda sihtasutust toetame vähem või üldse ei toeta enam?

See neli protsenti on kokkuvõttes niikuinii erandlik, et seal sees me enam erandeid ei tee. Me räägime muidugi baaseelarvest, igalühel on mingid erisused, mis käivad ka baasiväliselt, see on juba detail, aga kõik kultuuriministeeriumi haldusala sihtasutused said ülesandeks neli protsenti, mis külmutatakse. Ka rahvusringhääling – neli, mis külmutatakse. Me erandeid seal sees ei tee, sest see juba ongi erand.

Aga tõesti, selliseid kuldseid erandeid on küll. On üks valdkond, kust ma ei olnud nõus kärpima ja ei kärbi – see on kirjandus. Ma arvan, et sellel raskel ajal on kirjandust tarvis hoida. Ja ei kärbi laenutushüvitist, ei kärbi asutusi, millel on kultuuriministeeriumiga puude. Seda ma ei tee ja see jäi ka kokkulepitult paika, et seal on null.

Ma igaks juhuks küsin üle: see tähendab seda, et selle aasta eelarvega võrreldes need avalik-õiguslikud asutused ja sihtasutused peavad kärpima neli protsenti ja kuni 2028. aastani jääb nende eelarve täpselt selleks?

Täpselt, olete õigesti aru saanud.

Aga see tähendab seda, et kui nemad peavad kärpima neli protsenti, siis keegi peab kärpima rohkem?

Vastab tõele ja võrrandi teine pool selgub nädala pärast.

Mida see tähendab? Kes üldse jäävad sinna? Kirjeldage. Kultuuriministeeriumi eelarve on ju keeruline, seal on väga palju erinevaid toetusi ja taotlusvoore. Kas me räägimegi siis ülejäänud mahust, nendest samadest toetus- ja taotlusvoorudest, olgu need siis muusikakonkursid või näiteks eraetendusasutuste taotlusvoorud? Me räägime sellistest asjadest?

Kultuuriministeerium täidab talle ette antud ülesannet selle eelarveperioodi peale kokku kärpida 10 protsenti. Täna ma olen tulnud välja sõnumiga, et sihtasutused ja avalik-õiguslikud neli ja ülejäänud osa võrrandist selgub nädala pärast.

Aga saan ma õigesti aru, et sihtasutused ja avalik-õiguslikud asutused moodustavad ju enamuse kultuuriministeeriumi haldusala eelarvest?

See moodustab suure osa.

Kas see omakorda tähendab, et ülejäänud osale jääb siis see kärpevajadus – no me ei räägi siin enam 10 protsendist, me räägime 20 protsendist?

Ülejäänud osa võrrandist selgub nädala pärast.

Miks ta siis selgub?

Sest siis on valitsuses ka ülejäänud otsused, mis neid kultuuriministeeriumi otsuseid ka otseselt puudutavad.

Selgitage, miks need puudutavad siis kultuuriministeeriumi otsuseid. Ma sain aru, et nii-öelda kärpeprotsent on ju pandud ette. Mida te veel valitsusest ootate?

Nii nagu ütlesin, et kultuuriministeerium täidab talle ette antud ülesannet 2025. aastal kärpida kokku viis protsenti, seda me teeme. Praegu sihtasutustelt võtame neli, ülejäänud osa võrrandist selgub nädala pärast.

Sellest ma sain aru, aga kuidas see valitsuse otsustest johtub?

Johtub küll, sest seal on veel lahtisi, otsustamata teemasid, mis ka minu maja otsuseid võivad puudutada. Aga siin ma detaili ei läheks.

Kui sihtasutused saavad selle neljaprotsendilise kärpeülesande, siis kõigepealt, miks te otsustasite anda kõigile sihtasutusetele neljaprotsendilise kärpeülesande, mitte teha näiteks poliitilisi valikuid, et ühte või teist sihtasutust rohkem või vähem toetada? Miks te sihtasutuste, näiteks teatrite seas ei seadnud prioriteete?

Kultuurivaldkonna sihtasutustel, ma ütlen veel kord, on väga suur roll, võtmeroll riikliku kultuuripoliitika elluviimisel ja sihtide saavutamisel. Oleks meelevaldne hakata seal erandeid tegema. Edasiantavad toetused niikuinii on erinevad muuseumite ja sihtasutuste lõikes – muuseumite, kontserdiasutuste ja etendusasutuste lõikes. Nende eelarved ongi juba erinevad. Mul on väga hea meel, et nad on oma tööd täie tõsidusega teinud. See on ka usalduse märk, kindluse andmise märk ehk nii palju, kui seda tänasel raskel ajal on võimalik üldse meie poolt edasi anda.

Ma toon lihtsalt meelevaldse näite, et miks me peame kahes linnas balletiteatrit pidama? Äkki piisaks ühest?

Võib-olla seda diskussiooni on õige aeg järgmisel aastal tõesti alustada. Sellest on räägitud ja debatt on ajalehes ka alanud, seda peab valdkonna ekspertidega arutama. Ainult mina ei ole valdkonna ekspert ega saa enne mingisuguste uuringute, analüüside ja mõju tulemusi anda subjektiivset hinnangut või subjektiivset vastust sellele küsimusele.

Aga seda peaks, näiteks sellesama nulleelarve projekti raames, mis ka kultuuriministeeriumi ju puudutab, analüüsima, kas meil on vaja kahte balletiteatrit või me saaksime nii-öelda balletiteatriteenuse osutatud ka ühe balletiteatriga?

Seda ongi vaja siis arutada. Täna seda ülesannet ei ole mulle antud. Et vastata küsimusele, mitu teatrit on Eesti vabariigile jõukohane. See diskussioon peab tekkima valdkonnaekspertide vahel.

Kui nüüd sihtasutused said oma selle kärpeülesande, kahtlemata peavad tegema ka valusaid otsuseid, näiteks teeme midagi vähem, paneme mõne osa kinni. Kas sihtasutuse juhtidel on see kindlus, et neil on nii-öelda vabad käed? Kas nad ei pea kartma, et siis tuleb kriitika, kriitika langeb ka ministrile ja minister ütleb, et oi, selles me küll kokku ei leppinud ja vaatame nüüd uuesti asutuse juhi otsuse üle?

Sihtasutuse juhtidel on vaba voli selle kärpeprotsendi ulatuses otsustada, mida teha, millised on need tegevused. Nad on tegelikult saanud ka aega mõelda, arutada selle aasta jooksul, mil justkui oli ette teada, et suurem kärbe ees ootamas on, millised on need tegevused, mida saaks kokku tõmmata või millega peab ilmtingimata jätkama. Aga ma panin neile küll ühe asja südamele – selles kärpeolukorras on kõige olulisemad inimesed. Muidugi ei saa ministeerium ette öelda, milline on ühe või teise asutuse juhi enda plaan või mille järgi ta peaks käituma, selles osas on käed vabad. Asutuse juhid ise otsustavad, kus see neli protsenti kokku tuleb.

Ehk kui näiteks sihtasutus Kultuurileht paneb ühe oma väljaannetest kinni, keegi poliitiliselt ei sekku?

Nad ei pane kinni ühte oma väljaannet. Me oleme olnud suhtluses enda sihtasutustega ka pidevalt. Ma loodan, et seda olukorda küll ootamatult ei teki. Me oleme vaadanud need valuläved ka üle igas asutuses.

Aga kust on sellistel sihtasutustel üldse kokku hoida, kui neil suur osa kuludest on ikkagi ju tööjõukulud?

Sihtasutuste dünaamika või võimalused on loomulikult erinevad, osal on ka omatulu teenimise võimalus, kus saab seda dünaamikat rohkem tekitada. Seal see võimalus suures osas ongi. Ega täpsemalt ma ei oskagi sellele küsimusele niimoodi vastata. See üleantavate, edasikantavate vahendite kasutamine sõltub ikkagi asutusest ja ka asutajast – asutajal on ka asutaja ootused ja siis teine osapool, kes neid ootuseid täide viib. Me oleme ju oma sihtasutustega igapäevases suhtluses läbi erinevate nõunike, kes meil siin majas töötavad.

Üks keeruline peatükk on veel rääkida. Rahvusraamatukogu juht rääkis täna Vikerraadios, et ehitustööde lõpetamisest on tal puudu 1,2 miljonit eurot ja kui hoone järgmise aasta suvel valmis saab, siis hoone sisustusest on puudu rahvusraamatukogul põhimõtteliselt kogu raha ehk 21 miljonit eurot. Mis sellega saab?

Oleme valitsuses seda arutanud. Kokkulepe saabub või teadmine rahvusraamatukogu sisustuse katmise vajaduse kohta selgub nädala pärast. Siis selgub ka puuduoleva raha saatus. Põhimõtteliselt loodan selle olukorra lahendada rahvusraamatukogu jaoks positiivses võtmes, et pooleliolev ehitus saaks oma töödega jätkata, et puuduolev 1,2 miljonit ehituseks oleks tagatud, samuti edasi sisustuse raha, et rahvusraamatukogu saaks avada. Sest põhimõtteliselt on valitsusel olnud hoiak, et pooleliolevad ehitused ehitatakse lõpuni.

Ja Tallinna kunstihoone 9,9 miljonit?

Samamoodi on prioriteetide hulgas.

Need teil on nii-öelda eelarve lisataotlused, nendele te veel ootate vastust?

Täpselt, nagu teisedki ministeeriumid.