Väiksemal mõõtkaval on abistatud elust lahkumise kogemus paljudel oma pereliikme ehk lemmikloomaga, kes on tulnud viimase süstiga magama panna ravimatu haiguse või kõrgest vanusest tingitud komplikatsioonide, ka valu tõttu. On tulnud lahti lasta, kuigi tahaks otsust ja sellega kaasnevat valu edasi lükata, kuid siis kannatab teine veel rohkem.

Ehkki valikut ei ole teinud lemmik ise, saab selle protsessi läbi teinud inimene võimaluse proovida mõista, mille poolest erineb enesetapp ja abistatud enesetapp ning millist väärtust kannab nendest tingitud arutelu. Mõistan ka küsimust, mida siin arutada, sest lõpptulemus on ju mõlema puhul sama? Aga on.

Lähedase, sõbra või sugulase enesetapule kaotanud inimene küsib pikalt, miks see juhtus. Kas ma oleks saanud midagi teha? Mis oleks, kui ma oleksin teadnud? Mis oleks, kui…

Need kerkivad, sest soov elust lahkuda tundub mõeldamatu. Otsisin neile isegi vastust, kui püüdsin aastaid tagasi oma venna suitsiidi mõtestada. Oli ta ju minust avatum, suhtus ellu muretumalt ja pidasin meid pärast 20 aastat teineteise kõrval üles kasvamist lähedaseks ja suhet usalduslikuks. Noor inimene pealegi ja nüüd siis järsku nii.

Paraku on selline kogemus laialt levinud. Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi asutaja Airi Värnik on märkinud, et Eesti suurim probleem on see, et inimesed lähevad teise ilma abi küsimata või seda saamata. Enesetapu läbi sureb Eestis igal aastal umbes paarsada inimest, kellest jääb maha kümneid tuhandeid traumeeritud inimesi. Sellele on korduvalt mõelnud pea iga kümnes täiskasvanu ja iga viies noor.

Vajadus rääkida elust lahkumisest (ja selle võimalikust abistamisest) paneb meid vastust otsima küsimusele, miks saab ühiskonna liikmetel eluisu otsa ajal, kui elame paremini kui eales varem.

Värniku aastate tagune mõte kehtib endiselt, sest ühiskondlikud hoiakud ja väärtushinnangud mõjutavad seda, kas abi küsitakse ja ka saadakse. Lisaks füüsiliselt talumatule (näiteks paranemise lootuseta haigus, keha hääbumine või valu) on ka vaimne talumatu valu (näiteks hüljatus, tõrjutus, eemalejäetus või tunne, et olen teistele koormaks). Vahel on mõlemad korraga ja üks teist võimendamas.

Kuigi enesetapu puhul liigub tähelepanu ja vastutus peamiselt teo tegijale, siis tuleb kaasata ka teda ümbritsev. Ühiskonna liikmed pole üksikud, teineteisega mitte kokku puutuvad saared, vaid nende heaolu ja käekäik sõltub lisaks isiklikele valikutele ka ühise ruumi nii öelda nügimisest – hoiakutest, väärtushinnangutest ja suhtumisest. Hoolimisest ja hoolimatusest. Armastusest või selle puudusest.

Näiteks lõviosa meestest ei küsi abi vaimse tervise mure korral ka siis, kui see segab juba argielu, sest see pole mehele kombeks. Arvame ekslikult, et kinnise suu tingib rahu ja rõõm, mitte stigma. Väliselt paistab kõik korras nii edu, raha, pere kui ka tervisega, kuid liigutakse ränga otsuse ja teoni viival teel, sest elu on muutunud väljakannatamatuks. Nii me, tükid taga, vaikides kannatame, sest ühe kannatades kannatab kogu tervik.

Kas ma oleks saanud oma venna meeleheidet vähendada? Ma ei tea. Kas ma oleks saanud ta päästa? Ka seda ma ei tea, sest teekond selle sammuni on keeruline ja pikaajaline.

Küll oleks ma tahtnud talle abiks olla. Olla teadlik tema võitlusest, saada osa ja jagada ta kannatust, et aidata neil kõige süngematel hetkedel rahu leida. Võib-olla oleks see jagamine lõpptulemust muutnud. Kui ka mitte, siis oleks mõjutanud lahti laskmise kogemust.

Ka minna lubamise rituaalsus on inimeseks olemise kogemuse juures määravalt tähtis, et saaks ka kõige kohutavamast elamusest tervena edasi liikuda. Et ei jääks vastamata küsimuste ja süütunde ning häbiga sellesse lõksu. Siis lõpeb ühe eluga mitu.

Eelnev pole omale käe külge panemise õigustamine ega kergemeelne suhtumine ellu või surma. Elu on püha.

Samal ajal on elu osa ka sellest lahkuda soovimine ja selle soovi ellu viimine, ise või abiga. Selle ränga ja raskesti mõistetava nähtuse vältimine või tabuna käsitlemine ei kaota seda nähtust ära, vaid süvendab ühist kannatust. Tark oleks võtta seda sümptomina, mis viitab lahendamist ja tähelepanu vajavale. Et poleks lihtsalt elus olemine, vaid elamine, elujanuga.​

Rivo Sarapik töötab Eesti Tööandjate Keskliit kommunikatsioonijuhina, kommentaar väljendab autori isiklikke seisukohti.