Maailma Terviseorganisatsiooni 2017. aastast pärit uuring ütleb, et Euroopas satub vägivalla ohvriks üks kuuest vanemaealisest. Justiitsministeeriumi tellimusel tänavu tehtud uuring näitab lisaks, et 45 protsenti vanemaealistest vägivallaohvritest on perevägivallakuritegude ohvrid. Vägivalla toimepanijad on neis juhtumites eaka ohvri täiskasvanud laps, lapselaps või lähisuhtepartner. Miks see siis nii on, et vanaemadele ja -isadele liiga tehakse? 

Ühe põhjusena saab välja tuua ebapiisava omastehooldajatele suunatud toe. Inimesed põlevad oma lähedasi hooldades lihtsalt läbi ja kaotavad pea. Ei räägi me ju ammu enam sellest, et vägivald on vaid füüsiline. Vaimne vägivald ehk tõrjutus, hooletusse või abitusse seisundisse jätmine on sama suurt kahju tegev.

Dementne vanainimene vajab lisaks apteegist ravimite koju toomisele ka abi nende õigel manustamisel. Liikumishäire puhul võib igapäevaste toimetuste tegemine osutuda nii üle jõu käivaks, et ka toidutegemise, pesemise või toa kütmisega jäädakse hätta. Näiteid võiks tuua veel ja veel. Nende ühisnimetaja on aga väga sageli üks: hoolimise puudumine.

Sageli jõuavad omaste hooldajad ka punkti, kus neil ei ole endal enam midagi anda, sest teadmised, energia, tervis, aeg ja rahalised võimalused on suure koormuse all elades ammendunud. Kui paljud meist suudaksid üleval pidada lisaks iseendale ja lastele ka oma eakat sugulast?

Kui majanduslikule ülalpidamisele lisandub aga ka hoolduskohustus ja vanadusest või haigustest tulenevad erinõudmised, ei tulda enam toime. Sellistel puhkudel ei olegi alati puudu hoolimisest, vaid teadmistest. Kuidas ja mida teha, kui eakas on rahutu või kapriisne? Kuidas näha elu abivajava eaka silme läbi?

Kahjuks viivad nii oskamatus kui ka hoolimatus sageli sarnaste tagajärgedeni. Järelevalvet teostavad ametnikud on liiga sageli tunnistajaks, et vanemaealine inimene on näiteks voodi või ratastooli külge kinni seotud või tema liikumisvabadust on muul moel piiratud. Ja ma ei viita siin sugugi mitte kodudes toimuvale, vaid päris ametlikele hooldekodudele. Mis saab aga siis, kui majas puhkeb tulekahju või kui eakas saab terviserikke? Kinniseotult ja teistest eraldatuna on abi kutsumine praktiliselt võimatu. 

Eesti on tubli e-riik, mille üle võime siirast uhkust tunda. Samal ajal tasub meil aga meeles pidada ka neid, kel ei ole arvutit või selle kasutamise oskust ning kelle iga seda enam ka ei võimalda. Kui riik pakub toetust näiteks küttekollete renoveerimiseks, kuid paneme kogu sellekohase info ja taotlemise internetti, siis on kindel, et üks selle toetuse sihtgrupp ehk pensionärid, jäävad hätta.

Ma muidugi üldistan, sest on piisavalt hea arvutikasutamise oskusega vanemaealisi. Kuid tõsiasi on ka see, et sellise info raadiosse, telesse või paberlehte jõudmisel on omavalitsuste sotsiaalhoolekande töötajate telefonid punased just lisainfot vajavate eakate kõnedest. See, kuidas me riigina oma elanikke informeerime ja kas me teeme seda ametkondade koostöös, et kõigi sihtgruppidega arvestada, defineerib lõpuks meie olemuse.

Eakatevastasest vägivallast rääkides on palju aspekte, millele peaksime riigi ja kodanikena rohkem tähelepanu pöörama. Kindel on see, et kõik saab alguse abivajaja märkamisest.

Lisaks märkamisele on oluline ühiskonna teadlikkuse tõstmine sel teemal, koolitused koduhooldustöötajatele, nõustamine ja psühholoogiline tugi inimestele, kes oma lähedasi hooldavad, digikoolitused vanemaealistele, vabatahtliku töö suurendamine, abi saamise teekonna selge kujutamine vanemaealistele, avaliku ruumi kujundus, et vanemaealistel oleks lihtsam kodust välja liikuda, väljas hakkama saada ja tagasi koju tulla. Panustada saavad nendesse tegevustesse kõik, nii riik, kohalik omavalitsus, kogukond, erasektor kui ka üksikisikud.

Eelarvamused, hirm, ükskõiksus, tõekspidamised ja stereotüübid on sageli need, mis ei lase meil vägivallaga võidelda. Sellest ei kaota aga mitte ainult praegused eakad, vaid me kõik, sest me kõik jääme kunagi vanaks.