Millise õppetunni võtab päästeamet teisipäeval lahvatanud ohtlike jäätmete suurpõlengust Suur-Sõjamäel Tallinnas?

Kindlasti saab erinevaid järeldusi teha, võib-olla täna on selle tegemiseks veel vara, sest kustutustööd alles käivad. Aga kindlasti, kui see sündmus on kustutatud, siis need inimesed, kes nendes kustutustöödes osalesid,
panevad oma õppetunnid ja kogemused kokku ja siis vaadatakse sellele peale, et mida meil siis õppida oli. Õppida on kindlasti taktikaliselt, kuidas sellistele
tulekahjudele läheneda. Võib öelda, et selliseid sündmuseid väga tihti viimaste aastakümnete jooksul juhtunud ei ole. Tegemist on üsna ainulaadse
õnnetusega oma suuruses ja komplekssuses. Aga teisest küljest ka ettevõtlusele siit õppetund. Jäätmejaama kõrval oleva Pakendikeskuse hoones, kuhu samuti tulekahju levis, hävis sisuliselt üks nurk, sest seal oli tegemist tuletõkke sektsiooniga, mis päris hästi seda tuld kinni pidas.

Sellele sündmusele reageerisid päästjad üle Eesti ja siiani osalevad seal kustutustöödel. Mida see räägib päästeameti ressursside kohta? Kas see näitab seda, et tegelikult oleks ressurssi vaja juurde või on see mõistlik
tavapärane ressursikasutus, millega leevendatakse kohapeal kustutavate päästjate koormust?

Ma arvan, et see on mõistlik ressursikasutus. Sest tegemist oli üsna ainulaadse
sündmusega ja loodame väga, et sellised sündmused iganädalaselt juhtuma ei hakka. See, et siin kaasati ka teisi meeskondi ka näiteks Pärnu komandost, siis sellel on väga lihtne põhjus - tuuaksegi ära need, kust on võimalik ära võtta, jättes sinna komandosse alles reageerimisvõimelise meeskonna. Ja eks eile õhtulgi ju tegelikult tulid need kaugemaltnurga komandod ikkagi selle eesmärgiga, et anda puhkust nendele, kes olid seal juba tunde töötanud. Sellises situatsioonis ei ole võimalik lähtuda ainult sellest loogikast, et mehed on 24 tundi valves ja siis 24 tundi kustutavad. Seal kindlasti see puhkevajadus ja meeskondade vahetamise hetk tuleb palju kiiremini peale. Ehk see on tavapärane praktika, sellele vaadatakse nii piirkonnas peale kui ka üle Eesti peale, et kust on võimalik seda ressurssi võtta ja mõistlik sinna saata. Kindlasti pikas vaates on näiteks Pärnust kohale sõitnud meeskonna saatmine Tallinna
sündmusele kordades odavam kui hoida ühte lisakomandot Tallinnas üleval.

Mitme sellise suurpõlenguga oleks teoreetiliselt võimalik päästeametil korraga tegeleda?

Seda on väga raske öelda, sellepärast et need põlengud on kõik erinevad, isegi kui samasugused hooned põlevad, siis lõppkokkuvõttes nendele lähenemised ja taktika võib olla täiesti erinev. Kui igas regioonis selline sündmus on, siis kindlasti tekib olukord, kus me kõikidele tulekahjudele ja elupäästesündmustele reageerime edasi, lihtsalt kohalejõudmise aeg pikeneb. Me reageerime endiselt ühe minutiga, aga kohale jõuame võib-olla tavapärase viie minuti asemel hoopis
10 minutiga. Sellised olukorrad võivad tekkida ja suvisel ajal suurte metsatulekahjude perioodil on selliseid asju ka ette tulnud, kus "üle tee minev pardipere" või "puu otsa läinud kass" sündmused jäetakse lihtsalt kõrvale ja reageeritakse ikkagi nendele sündmustele, kus inimelu on reaalselt ohus.

Alles hiljuti süttis Maardus angaar, päev hiljem Suur-Sõjamäel jäätmekeskus.
Tahes-tahtmata tekib inimestel küsimusi, kuidas kaks sellist suurpõlengut niimoodi järjest saavad aset leida.

Need küsimused on meil samamoodi. See ei ole päris tavapärane, jah. Et kuidas sellised asjad niimoodi ühte otsa on juhtunud ja eriti veel sellise suure mastaabiga põlengud. Siin peabki meie menetlus ka välja selgitama, et mis on need põhjused, kas kuskil on tehtud mingisuguseid vigu, teha sellest omad järeldused ja siis neid järeldusi jagada ka laiemale üldsusele, et selliseid asju rohkem ei juhtuks.

Selliseid erinevaid suurpõlenguid ja süttimisi oleme viimase aasta-paari jooksul täheldanud uudiste vahendusel näiteks Venemaal, aga ka Ukrainas seoses sõjaga Ukrainas. Kuidas on päästeamet valmis erinevateks sabotaaži tegevusteks, kus üsna lihtsa vaevaga on võimalik tekitada väga suurte mõjudega tulekahjusid?

Eelkõige selliste sündmuste puhul tuleb välja tuua ka mitte väga ammu käivitatud e-alarmi teavitussüsteem, ehk siis kus meil on võimalus läbi häirekeskuse saata ohupiirkonnas elavatele inimestele SMS, mida ka eile mitmel korral tehti. See on üks hea näide sellest, kuidas riigil on loodud võimekus päästa elanikkonda, anda elanikkonnale kiirelt juhiseid ja just selles piirkonnas, kus nad seda kõige enam vajavad.

Ja loomulikult, eks Ukraina õppetunnid on meie jaoks äärmiselt olulised. Me oleme saanud ju ka vabariigi valitsuselt rahastust sellest, et teatud oma võimeid järgi aidata, olgu see siis varingupääste või midagi muud. Ja me treenime nendes valdkondades ennast tavapärasest rohkem. Ka selle aasta septembri lõpus on tulemas üks suurõppus, kus võib öelda, et analoogne tulekahju on puhkemas. Me kindlasti panustame sellistele sündmustele reageerimise koha pealt enda väljaõpetamist tavapärasest rohkem ja kindlasti me õpime ka Ukraina kogemuse pealt võiks isegi öelda igapäevaselt.

Selle e-alarmi teavituse said siis inimesed, kes olid kolme kilomeetrises ohuraadiuses? Ja need, kes sellesse ohuraadiusse sisenesid oma mobiiltelefoniga hiljem kui algne teavitus saadeti, said ka telefonile vastava sms-i hiljem?

Jah. Määratakse piirkond, kuhu see sõnum saadetakse ja kui isik siseneb sellesse alasse näiteks pool tundi või tund aega hiljem, siis sellesse alasse
sisenedes ta saabki selle SMS-i. Seetõttu võib jääda mulje, et see tuli liiga hilja, aga võib-olla ta lihtsalt ennem ei olnud selles teavitusalas sees. Oluline on ikkagi see, et inimene, kes on selles alas, saab selle sõnumi kohe ja see, kes veel hetkel sisenenud ei ole, aga kui see ala on jätkuvalt ohtlik ja ta hiljem siseneb sinna, saab selle SMS-i kohe kätte.

Kas päästeametis on näha ka ressursipuudust näiteks mitme suurpõlenguga korraga tegelemiseks? Kas näete vajadust anda valitsusele signaal, et on viimane aeg ressurssi juurde panustada päästevõimekusse?

Seda on väga raske niimoodi hinnata. Lõppkokkuvõttes ongi küsimus, et mida me ootame ja milleks me valmistuma peame. Me toimetame täna oma olemasolevate ressursside põhjal ja teeme seda selliselt, et need olemasolevad ressursid oleksid valmis võimalikult operatiivselt ja hästi reageerima ka olukorras,
kus ühel hetkel oleme me kellegagi hübriidsõjas või on mingisugused muud
keerulised tingimused. Kas ilmtingimata on vaja siia täna ressursse juurde saada, seda on väga keeruline öelda. Ma ma usun, et selliste suure sündmuste lahendamistega saame me täna üsna hästi hakkama. Meil ka eile Tallinna piirkonnas oli võimekus reageerida väiksematele sündmustele, mida õhtu jooksul ka tehti ja see, et ka kuskilt kaugemalt hakkavad autod liikuma, et katta Tallinnat või teisi piirkondi, on täitsa tavapärane ja pigem ressursi mõistlik kasutamine.