Ukraina infrastruktuuri taastamise ja arendamise agentuur on tegutsenud üle poole aasta. Selle vastutusalas on selliste rajatiste taastamine ja ehitamine, mis võivad juba järgmisel päeval Venemaa järjekordse õhurünnaku tagajärjel hävida. Miks on sellist struktuuri vaja ja mida see täpselt teeb? ERR-i venekeelsete uudiste portaal rus.err küsis selle kohta agentuuri direktorilt Mustafa Nayemilt.

Teie agentuur loodi juba sõja ajal ja kandis ametlikku nime infrastruktuuri rekonstrueerimise ja arendamise agentuur. Mis eesmärgil selline asutus sõdivas riigis loodi?

Oli kaks eraldi meeskonda – suur grupp taristuministeeriumi spetsialiste ja grupp, mis tegeles autoteede ehitamise ja parendamisega. Juba sõja ajal tegelesid mõlemad meeskonnad erinevate objektide kaitsega. Seetõttu koondas taastamisagentuur need inimesed, kellel on suured kogemused, sealhulgas ka töökogemus rahvusvahelistest allikatest pärit vahenditega. See on oluline, sest loodame, et taastamiseelarvesse panustavad ka meie partnerid.

Oleme esindatud kõigis piirkondades ja tegeleme nii riiklike kui ka kohalike projektidega. On riiklikke projekte, millega tuleb kohe, siin ja praegu tegeleda ja mis kohalikele omavalitsustele lihtsalt üle jõu käivad. Ilmekaim näide on veetorustikud, mida ehitame veevarustuse tagamiseks pärast Kahhovka hüdroelektrijaama tammi purustamist. Tegeleme ka kriitilise taristu ehk sildade, energiarajatiste jms kaitsega. See on riiklikul tasandil.

Regionaalsel tasandil pakume abi ekspertiisis ja selliste tööde tellimise võimaldamises. Ehk kui mõni piirkond soovib taastada mõnda seal hävinud objekti, siis võib ta meiega ühendust võtta. Esiteks on need eesliinipiirkonnad - Hersoni, Mõkolajivi, Odessa, Harkivi, Žõtomiri, Sumõ oblast. Seal taastame nii asulaid kui ka üksikobjekte.

Siit tekib kohe küsimus: mis mõtet on midagi taastada või üles ehitada, kui see võidakse uuesti hävitada? Juba töö ise rindelähedases tsoonis on tegijate jaoks ohtlik.

Me ei räägi ülesehitusest kui sellisest – see algab pärast sõda. Räägime sellest, et Ukraina peab sõja ajal ellu jääma. Seetõttu on kõik meie jõupingutused suunatud kolmele asjale. Esimene on rinne ja kõik, mis on sellega seotud. Ja rinne pole sel juhul ainult sõda, mitte ainult need, kes võitlevad, mitte ainult relvad. See on eelkõige logistika. See tähendab, et siin me taastame teid ja pole vahet, kas neid hakatakse hiljem tulistama või mitte. Peame transportima relvi, ravimeid, toitu – sealhulgas rindelähedastel aladel elavatele inimestele. Toon näite: haavatu rindejoonelt haiglasse evakueerimiseks kuluv aeg on tema elu jaoks kriitilise tähtsusega. Inimene võib surra mitte saadud vigastuse, vaid halva logistika tõttu. Tihti juhtub, et mõnda teelõiku taastades saame kohe aru, et kuu aja pärast tuleb see uuesti ette võtta, sest seda mööda sõidab rasketehnika ning lisaks tulistatakse seda pidevalt. Aga kui küsimus on selles, et inimese toimetamiseks kulub kolm tundi või kolmkümmend minutit, siis saame aru, et räägime inimeste päästmisest – ja see on meie missioon.

Teiseks on kõik see, mis puudutab meie eksporti. Meie majandus peab toimima ja see tähendab, et peame saama oma tooteid eksportida. Pärast meie sadamate blokeerimist langes põhikoorem autotranspordile, maanteedele ja piiripunktidele, mille kaudu meie eksport käib. Siin taastame sildu, ehitame kontrollpunktidesse viivaid juurdepääsuteid ja laiendame kontrollpunkte endid.

Kolmandaks on need taristuobjektid, mis on inimeste eluks kriitiliselt vajalikud. Need on vabastatud aladel asuvad elamud, kuhu inimesed jäid elama ja mis on saanud lahingutes kannatada.  Seal on juba enam-vähem turvaline ehk igapäevast tulistamist ei toimu ja seal tuleb eluasemed remontida. Samuti vajavad remonti ka haiglad ja esmaabiteenistused.

Need on kohad, kuhu meie jõupingutused on suunatud. Me ei räägi praegu kogu riigi ülesehitamisest, sest hävitatud on tohutult palju koole, lasteaedu, haiglaid, raamatukogusid ja kultuuriasutusi. Seda kõike me praegu ei tee, sest saame aru, et hetkel on vaja toetada rinnet, toetada sõjaväge ja toetada majandust ehk siis eksporti.

Kuid kas on võimalik tõsta põllumajandussaaduste väljavedu sõjaeelsele tasemele, võttes arvesse asjaolu, et sadamad ei tööta ehk vilja tuleb välja vedada ainult mööda maad?

Sõjaeelset ekspordimahtu, mis käis ka läbi sadamate, on võimatu täielikult taastada. Aga me püüame koos taristuministeeriumiga arendada Doonau sadamaid Odessa oblastis nii palju kui võimalik, et need saaksid töötada täisvõimsusel. Sõja ajal kasvas nende sadamate kaudu eksporditavate toodete maht ligi kümme korda. See on tohutu samm piirkonna arengus, infrastruktuuri arendamisel.

Nüüd on venelased taktikat muutnud: kui varem ähvardati rünnata meie laevu, siis nüüd üritatakse hävitada sadamataristut. Seda näeme nii Odessas kui ka Reni sadamas. See on nende uus taktika. Samal ajal püüame laiendada maanteetranspordi võimalusi. Jah, see ei suuda tagada kogu vajalikku veomahtu, kuid see on tõsine panus meie logistikasse. Kui enne sõda veeti 65 protsenti meie toodetest välja sadamate kaudu ning ülejäänud saadeti mööda raudteed ja maanteed, siis nüüd on pilt täielikult muutunud. Nüüd läheb umbes 70 protsenti meie toodangust välja raudtee- ja maanteetranspordiga. Seega toetame oma transpordiettevõtteid nii palju kui võimalik ja teeme kõik, et kontrollpunktid ja teed oleksid korras, mis tagab meie toodete ekspordi.

Kõik see tegevus ei ole odav. Kes teid rahastab ja kui suures mahus?

Rahastamisallikaid on mitu. See on Ukraina riigieelarve, mis täitub kodanike ja juriidiliste isikute makstud maksudest. Venemaa agressiooni tagajärgede likvideerimiseks on olemas ka spetsiaalne riigieelarve fond – sinna koondati Ukrainas tegutsenud Vene ettevõtetelt konfiskeeritud vahendid. Eraldi allikas on rahvusvaheline rahastus, on nii laene kui ka toetusi. See on raha, millega me tegutseme. Muidugi mõistame, et ainult Ukraina rahast meile ei piisa, seega peame praegu läbirääkimisi Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, USAID-i ja Maailmapangaga, et saada ka tulevikus infrastruktuuri taastamiseks laenu ja võimalik, et ka toetusi. Me ei saa öelda täpseid arve, kui palju me vajame, kuid me ei saa ka peatuda. Et Ukraina jätkaks võitlust ja elamist, on vaja taastada kriitiliselt olulised rajatised ja selleks on vaja raha. Saame selle raha kätte ja ma loodan, et järgmisel aastal on seda rohkem.

Ja mis on teie praegune eelarve? Kui palju saate oma taastamisprojektideks kulutada?

Meil on projekte, mis maksavad mitu miljardit dollarit, need on infrastruktuurirajatised, on riigi teedefond, mis sel aastal ulatus umbes 20 miljardi grivnani (umbes 500 miljonit eurot – A.A.), raha on ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt varasemate aastate restruktureerimislaenudeks eraldatud 400-600 miljonit eurot. Samuti on projekte, mis viiakse ellu Maailmapanga toetustega.

Me kuuleme ja teame palju korruptsioonist Ukrainas. Teie valduses on tõsised vahendid (suured summad – toim.), seega tekib loomulikult küsimus, kuidas vältida korruptsiooni?

Korruptsioonivastases võitluses on kaks komponenti. Üks – kui midagi on juba juhtunud, siis on midagi juba varastatud. Sellega tegelevad õiguskaitseorganid, see on nende töö. Meie ülesanne on tagada, et seda ei juhtuks. Seetõttu ei võitle me korruptsiooni, vaid pigem võimalike huvide konfliktide ja kuritarvituste vastu. See on meie jaoks põhimõttelise tähtsusega ja meie peamine tööriist selles võitluses on läbipaistvus, st andmete maksimaalne avatus. Hetkel oleme otsustanud, et kõik projektid, mida oleme ellu viinud ja jätkame, on avatud kõigile, kes soovivad nendega tutvuda – õiguskaitseorganitest kodanikuühiskonna ja ajakirjanikeni.

See on oluline, kuna võimaldab võrrelda ehituskulusid turuhindadega. Meil on ka memorandum, mille allkirjastasime Ukraina riikliku korruptsioonivastase võitluse bürooga (NABU) – selle õiguskaitseorgani suhtes valitseb ühiskonnas suur usaldus. Selle kohaselt võib NABU igal ajal ja takistusteta tutvuda meie agentuuri mis tahes dokumendiga. See võib puudutada personaliotsuseid või mis tahes projekte, sealhulgas kõige olulisemaid ja kulukamaid, millega meie agentuur on seotud, ja vastavalt ka raha, mis me neile eraldame.

Kolmandaks oleme kasutusele võtnud süsteemi DREAM (taastamise juhtimise riiklik digitaalne ökosüsteem), kus igaüks, olgu see president, ametnik, tavakodanik või välisannetaja, saab näha konkreetse objekti kohta teavet – kuidas palju maksab, kes töid teeb, kuidas viidi läbi materjalide ja tööde hanked, kas esines rikkumisi. See võimaldab igaühel teha avaandmetel põhinevat analüüsi.

Kuid peamine on asutuse enda siseprotseduurid. Mõistame, et peamine probleem on hanked. See kehtib igas riigis. Oleme kokku võtnud kõik oma kogemused ja avaldanud hankelepingutele juurdepääsu tingimused. See tähendab, et iga ettevõte, kes soovib meiega lepingut sõlmida, saab avada meie nõuded ja näha, et need on kogu riigis ühesugused. Piirkonniti ei saa toimuda manipuleerimist, näiteks seda, et mõnel ettevõttel lubatakse konkursil osaleda, teistel aga mitte ning ainult "meie omad" on lubatud. Mõistame, et korruptsioon või õigemini selle puudumine on riigi püsimajäämise küsimus. Korruptsioon hävitab usalduse ja ilma usalduseta me raha ei saa. Seetõttu on meie, nagu kogu valitsusaparaadi ja kogu riigi jaoks üks lihtne tõde – kui me ei ole arusaadavad ja avatud, siis on meil raske leida partnereid, kes meile raha annavad. Seetõttu on meie jaoks oma rahvusvaheliste partneritega suheldes oluline, et nad mõistaksid kõiki meie hankeid ja kõiki meie protseduure.

Ja millised on praegu teie peamised projektid – nii valminud kui ka pooleliolevad?

Suurim projekt on hetkel sillad. Aja jooksul, mil sõda on kestnud, on kogu Ukrainas hävinud üle 350 silla. Peaaegu pooled oleme juba taastanud. Need on erineva pikkusega – on ajutisi ületuskohti, on püsisildu, mille taastamine võib maksta 200 miljonist mitme miljardi grivnani. Avaldame kogu seda teavet pidevalt. Sillad on olulised ka seetõttu, et nende puudumisel võib ümbersõit võtta mitu tundi. Meil on olnud juhtumeid, kui isegi Kiievi lähedal olid mõned kohad tegelikult ära lõigatud ja sinna kulus näiteks ravimite kohaletoimetamiseks päev või paar. Ja ma isegi ei räägi rindealadest, kus kiire sillapõletus võib säästa inimelusid.

Aga kui rääkida mingist näidisprojektist, siis nüüd on see veetorustik. Teate, et pärast Kahhovka hüdroelektrijaama tammi õhkimist (6. juunil) jäi tohutu hulk inimesi – üle 1,5 miljoni inimese – ilma veeta. Päev pärast plahvatust sai meie meeskonna ülesandeks leida uued veevarustuse allikad. Viiendal päeval sai projekt valmis ja alustasime tööd 140 kilomeetri pikkuse veejuhtme ehitamiseks. Kõikide torustike kogupikkus on 350 kilomeetrit. Sinna tuleb rajada ka 56 pumbajaama. Ja 21. augustil hakkas tööle veetorustiku esimene liin ja Krõvõi Rihi linn sai esimese vee, mis andis veerandi vajalikust mahust. Oktoobris varustame veega täielikult kogu Krõvõi Rihi ja novembri lõpuks saab see veetorustik täielikult valmis. Ehk siis nelja kuuga ehitame 140 kilomeetri pikkuse veetorustiku — see on päris suur töö.

Ja kui palju see projekt maksab?

Kogumaksumus on 13,5 miljardit grivnat (umbes 340 miljonit eurot – toim.) Seda projekti rahastatakse fondist, mis loodi Venemaa ettevõtetelt konfiskeeritud vahenditest.

Võib-olla võttis keegi nende ettevõtete omanikest sõna sõja vastu või tegi midagi muud, mis oli suunatud praeguse Vene režiimi vastu. Ma saan aru, et see ei ole teie vastutusala, kuid kas te isiklikult arvate, et on õiglane sellistelt inimestelt vara konfiskeerida?

Ma arvan, et kõik tehti õigesti. Venemaa majandust toitis ka Ukrainas töötanud Vene kapital. Kas saab lubada, et siin käib sõda ja samal ajal tegutseb siin Vene äri, isegi kui ta siin makse maksab? Rääkimata sellest, et me kanname praegu tohutuid kahjusid, mida keegi praegu hüvitama ei hakka. Seetõttu usun, et see samm on nii õige kui ka õiglane. Lisaks julgustaksin kogu maailma samu samme astuma. Kui me kõik tõesti usume, et Venemaa peab tehtu eest maksma, ei saa me oodata sõja lõppu. Praegu käib sõda, kõik mõistavad, et see on Venemaa agressioon, mille tõttu me kaotame inimesi, rääkimata infrastruktuurist ja kahjudest majandusele. Kõik see tuleb kompenseerida. Muidugi liigume kunagi reparatsioonide teema juurde, aga praegu, kui Vene kapital töötab kõikjal maailmas ja teenib Venemaa majandust toetavat kasumit, siis on see minu arvates ebaõiglane.

Kiievis Maidanil on skulptuur, mis on pühendatud (2014. aasta veebruaris toimunud) Väärikuse revolutsioonile. 2013. aastal olite ajakirjanik ja oma Facebooki postitusega julgustasite inimesi Maidanile minema. Nüüd on teie selle postituse tekst selles kompositsioonis jäädvustatud. Kas te oleksite suutnud seda kirjutades ette kujutada, mis juhtub selle kümne aasta jooksul riigis ja teiega?

Ma ei võta seda au endale. Nii elu lihtsalt läks. Pealegi ma ei uskunud ega usu kunagi, et kõik need sündmused võisid alguse saada ühe inimese ühest postitusest Facebookis. Sündmused, mis toimusid Maidanil ja pärast Maidani, mis jätkuvad praegu ja jätkuvad kuni meie võiduni, näitavad, et need kõik on omavahel seotud. See on jätk võitlusele, mida Ukraina on pidanud juba aastaid. See, mis praegu toimub, on võitlus iseseisvuse eest. Need on naaberriigi koloniaalpoliitika tagajärjed ja see on aastaid tagasi alanud iseseisvussõja jätk. Selle sõja viimane lahing langes meie põlvkonnale. Küllap oleme kunagi uhked, et just meie ajal on Ukraina elanud iseseisva riigina oma ajaloos kõige kauem. Kui vaatan tagasi, saan aru, et muud valikut polnud.

Me mõlemad oleme käinud Valgevenes. Siin on näide sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui poleks olnud seda vastasseisu inimeste ja valitsuse vahel, mis tol ajal, nagu nüüdseks on selgunud, oli täielik Vene Föderatsiooni vasall. Kõik, kes Maidani ajal [Ukrainas] võimul olid, on nüüd Venemaal – presidendist kaitseministri ja peaministrini. Nad kõik on seal. Ja me mõistame, et tegelikult olid need siia paigutatud vasallid, kes ühel või teisel viisil võimule said ja seda oma riigi vastu kasutasid.

Kas ma kahetsen midagi? Paljud inimesed, kes seisid Maidanil, pole selle sõja tõttu enam seal. Need on ohvrid, mida Ukraina toob. Ja on väga oluline, et kõik mõistaksid, et neid ohvreid tuuakse rahvusvahelise üldsuse ebatõhusa ja veenva tegevuse tõttu, mis on võimaldanud Vladimir Putinil teha seda, mida ta on teinud alates teisest Tšetšeenia sõjast. Siis toimusid repressioonid Venemaa opositsiooni vastu, oli Gruusia, oli Krimm. Ja kogu selle aja surus rahvusvaheline üldsus jätkuvalt härra Putinil kätt. Ja need ohvrid, mida me praegu toome, on sellise poliitika tagajärg. Need on meie ühised ohvrid. Nüüd seisavad Euroopa Liit ja Euroopa riigid meie selja taga. Ja kui meil poleks seda sõda olnud, oleks see olnud juba Euroopa Liidu piiril. Ja seepärast ma loodan, et me ei hülga neid ohvreid ega tee kompromisse.