Iga tööpäeva lõpul esitame kõik õiguskantsleri kantseleis endile küsimuse: kas ja kuidas on meie töö täna Eestit paremaks teinud? Kelle mure suutsime lahendada? Mis läks hästi või jäi halvasti minemata? Mida tegime, et põhiseadus päriselt kehtiks?

Püüame riigielus vältida konflikte ja müra. Luua selgust, tasakaalu ja mõistlikkust. Ikka meie rahva ühise elu aluskokkuleppe, põhiseaduse vaimus. Ja ikka lähtudes põhimõttest, et me ei menetle, vaid lahendame, kui seadus selleks vähegi võimalust annab. Ülevaatesse kogusime oma olulisemate tööde ja tähelepanu köitnud suundumuste näited eelmise aasta 1. septembrist 2023. aasta 31. augustini.

I

Põhiseadusest tuleb kinni pidada, see on kasulik kõigile. Põhiseaduse tekst on lihtne ja selge, see on Põhiseaduse voorus. Põhiseaduse nappide lausete tõlgendamisel kehtivad omad reeglid, millest peamine on see, et põhiseadust ei tohi n-ö tühjaks tõlgendada. Mõte ja vaim ei tohi kaotsi minna.

Mõnikord võib tõesti tunduda, et aeg ja olud justkui nõuavad põhiseadusesse kirja pandu ignoreerimist. Põhiseaduse keskne mõte ja vajalikkus on siiski muus: see just lasebki esmasel emotsioonil, arutul õhinal ja sellest johtuvail kahjulikel otsustel mööda minna. Põhiseadus toetab pikas vaates tarku lahendusi. Praegu võib ta näida kui veskikivi jala küljes, ent tagasi vaadates pole olnud põhjust midagi ette heita. Vastupidi.

Avalikkus on aastaid üha lahkemalt nõustunud põhiõiguste ülemäärase piiramise, kohati ka selge rikkumisega. Allaandmist soosis terrorioht, siis majanduskrahh, seejärel pandeemia. Praegu paistab, et järgmine suur oht inimõigustele ja põhiseaduslikkusele kerkibki avalikkuse nõusolekust rikkuda põhiseadust julgeoleku ja turvalisuse huvides. Hirm ja viha on äärmiselt tugevad ja õigusriigile paraku alati ohtlikud emotsioonid.

II

Poliitilised moevoolud soosivad taas kompromissitust, eriarvamusel olija vaenlaseks, mitte lihtsalt konkurendiks pidamist ning sõltumatuse, erapooletuse ja tasakaalukuse põhimõttelist eitamist. Kui 1930. aastatel käisid ka Eesti poliitikud rahva köitmist ja meeleolu kujundamist õppimas Saksamaal, siis nüüd suunab poliittehnoloogia moevoolu ameerikalik polariseerumine.

Kui arutelud Eesti rahva tuleviku üle sumbuvad vihasesse vaenu, kus "oma hõimu" liikmete teod ja liikmed ise on igal juhul õiged − ka siis, kui nad on valetanud või selgelt kurja teinud −, pole head loota.

Oleme jõudnud seisu, kus riigikogu, kelle põhiseaduslik õigus ja kohustus on juhtida riiki, lämbub põhiseadusliku korra segipaiskamiseks ette võetud sammudesse. Praegune valitsuskoalitsioon jättis kasutamata võimaluse olla rõhutatult korrektne ja riigimehelik, teha selge vahe varasemate poliitilise kultuuri madaluse ilmingutega. Opositsioon reageeris õigustatult obstruktsiooniga, paraku keeras lõpuks vindi üle. Nii kadus ka presidendil võimalus ühiskonda oluliselt muutvate eelnõude kiirmenetlust ja usaldusega sidumist tõhusalt vastustada – tõepoolest oli tekkinud olukord, kus riigikogu töö takerdus täielikult.

III

Õiguskantsleri institutsiooni peamine eesmärk on seada põhiseaduslikkus kiiresti, hästi ja abivajajale tasuta taas jalule. Muret võib igaüks meiega jagada just nii, nagu oskab, õigusabi pole selleks tarvis. Õiguskantsleri ülesanne on jõuda asja tuumani ja seejärel teha selgeks, kas põhiseadust, seadusi ja hea halduse tava on rikutud. Üritame tegutseda võimalikult kiiresti ja inimest säästes. Vahel tuleb põhiseadusevastane seadus riigikohtusse viia, teine kord on asi seaduse vääritimõistmises, mispuhul võib piisata vastutavale ametnikule helistamisest ning pikemat kirjavahetust ja allkirjastatud seisukohtagi ei lähe tarvis.

Nii näiteks sai viielapseline pere kiiresti oma asjad korda, kui robotina toimiv riiklik abisüsteem oli pere jaotanud nelja- ja ühelapseliseks pereks. Ema palus õiguskantsleril asja uurida ning selgus, et esimese, teise, kolmanda ja viienda lapse toetuse avalduse oli allkirjastanud laste ema, neljanda oma aga isa. Andmebaas tehti korda ja saamata jäänud toetus maksti tagantjärele välja.

Suurema kõlapinna leidis juhtum, kus diabeediga last ei tahetud võtta lasteaeda, sest keegi ei julgenud lapse eest vastutada. Selgitustöö toel mure lahenes. Levis ka sõnum: diabeediga laps peab olema lasteaias teretulnud nii nagu iga teinegi laps.

Arvukalt tuli ette juhtumeid, kus ministeeriumid ning valla- ja linnavalitsused jätsid inimese pöördumisele õigeks ajaks vastamata. Sageli sai inimene pärast meie sekkumist vastuse, kuid eksinud ametiasutus sai siiski õiguskantslerilt ametliku soovituse oma tööd paremini korraldada. Kohati näib, et haldusmenetluse tase kipub Eestis halvenema. Teatavasti näeb seadus ette, et inimese probleem tuleb lahendada viivituseta, sisuliselt ja korrektselt, liigset bürokraatiat vältides, kodanikku koormamata ja segadusi tekitamata.

Samamoodi on mitte moe pärast, vaid inimeste kaitseks vaja järgida planeeringute ning keskkonna-, muinsuskaitse- ja riigikaitseliste piirangute kehtestamise korda. Avalikkust ja iga puudutatud kinnisvaraomanikku tuleb ausalt kohelda, täpselt täita ette nähtud reegleid. Olgu tegu Nursipalu harjutusväljaku kavandatava laienduse, lendorava pesitsuspaiga või pensionäridest metsaomanike väikese metsatukaga. Ametivõimu sõnum peab olema selge ja seaduslik. Põhiseadus kaitseb omandit, eriti kodu. Nii Põhiseaduse Assamblees mõeldi ja nii sai kirja, nii võttis rahvas Põhiseaduse rahvahääletusel vastu.

Küllap leiab eelkirjeldatud rikkumistele ka põhjendusi. Tundub, et kohati on nn eesliiniametnike arvu kärpimine ja halvad töötingimused viinud selleni, et tööga ei saada enam nõutaval moel hakkama. Kui seal, kus inimene kohtub riigiga − et saada vajalik dokument, toetus, luba või abi teiste inimeste õigusvastase tegevuse vastu −, valitseb ressursipuudus, siis kõrgelt tasustatud asendustegevus vohab ministeeriumides paraku endises mahus.

IV

Kui inimese mure võrsub põhiseadusevastasest normist, saab õiguskantsler algatada põhiseaduslikkuse järelevalve ja vajadusel viia vaidluse lõpuks ka riigikohtusse. Riigikogu kevadel valitud koosseisuga on jätkunud ka koostöö kiirete lahenduste leidmisel. Nii lõpetati riigikogu sotsiaalkomisjoni eestvedamisel näiteks gümnaasiuminoorte teistest halvem kohtlemine töötuks jäämisel, vajalikud muudatused lisati tööturumeetmete seadusesse.

Vahel jõuab lahenduseni kiiresti, mõnikord kulub süsteemse muudatuse juurdumiseks aastaid. Kui asjad on kaua viltu olnud, ei saagi neid alati hetkega sirgeks rihtida, ent hea, kui edasiminek on püsiv. Peaaegu kõikide linnade ja valdade sotsiaalhoolekande puuduste kohta tuleb kaebusi. Raha on vähe, abivajajaid aga palju ja nappus neist, kel jaksu ning oskusi hooldaja või lastekaitseametnikuna töötada.

Õnneks süveneb ühiskonnas arusaam, et igaühe inimväärikust tuleb austada. Enam ei peeta hooldekodus virelemist või vangi väärkohtlemist kellegi teise teemaks. Sama seis on puuetega inimeste õigustega: tasahilju vajub minevikku üleolev suhtumine, mille kohaselt ühe ratastooli või käimisraami pärast lävepakku madalamaks tegema ei hakata. Piinlikku segadust tuleb veel praegugi ette, ent näiteks vaegnägijate ja -kuuljate ligipääs olulistele riigielu- ja kultuurisündmustele on muutumas tavaks.

Üks teema kordub refräänina igas õiguskantsleri aastaülevaates juba aastaid: osa seadusi on sõnastatud nii segaselt ja üldiselt, et nende rakendamise eest vastutav ametnik ei saagi langetada vaieldamatult õiguspärast otsust. Selge reegli asemel on jõustatud vastuoluliste normide rägastik, mille taustal jäetakse huvipooltele mulje, et uus kord sai just neile soodne. See kehtib näiteks jahiseaduse, välismaalaste seaduse ja nn fantoomliitujate elektrivõrgust eraldamise kohta.

Teine süsteemne õigusloome viga on põhiõiguste piiramise aluste üleandmine valitsusele või ministrile. Volitusnormist enesest pole sageli võimalik aru saada, mis eesmärgil ja milliseid piiranguid riigikogu lubatavaks peab. Nii näiteks on valitsus saanud õiguse määrata kutseliste kalurite püügivõimalused Peipsil, kuid seadus jätab ebaselgeks eesmärgid ja tingimused, millest valitsusel oma otsuses lähtuda tuleb.

Põhiseaduse kohaselt on valitsuse või ministri määrus mõeldud riigikogu põhimõttelist otsust täpsustama või täiendama ennekõike tehnilistes küsimustes. Seadus ei tohi olla kui tühi raam, kuhu võib pista mistahes pildi. Põhiseaduses ette nähtud seaduslikkuse põhimõte väärib igal juhul kaitset, muu hulgas korruptsiooni vältimise ja võrdse kohtlemise huvides.

V

On arvatud, et demokraatia ehk ongi end ammendanud, valitsemise vormid vahelduvad, inimloomus on selline, mis parata. Eks ta õige ole, et kõik muutub ja areneb ning ajaloo muretu lõppjaam jääbki unistuseks. Demokraatlikku õigusriiki kui parimat Eesti kestmise ja igaühe isikliku vabaduse ja vastutuse tagatist pole tark kergel käel loovutada.

Inimõigusi kaitsva süsteemi voorus selgub siis, kui seda süsteemi enam ei ole. Inimese kaitsmise vajadust aitavad mõista näiteks juhtumid, kus langetakse au ja väärikust võtvate rünnakute ohvriks, ilma süütuse presumptsiooni, kohtu ja tõenditeta. Keegi pole süüdi, kuni süüdimõistev kohtuotsus pole jõustunud – seegi põhimõte saab liig tihti selgeks alles siis, kui ülekohtune üldrahvalik hukkamine on juba aset leidnud.

Tõhusat inimõiguste kaitset saab pakkuda vaid demokraatlik õigusriik. Põhiseadus aitab tuua nii igast inimesest eraldi kui ka rahva teenimiseks loodud riigist välja parima. Nõnda, et me rahvas, keel, kultuur, sisemine ja väline rahu kestaksid muutumatult, et Eesti oleks elamiseks parim koht. Anname õiguskantsleri kantseleis selle nimel oma parima.