1. juulist käivitub Eestis hooldereform, mis toob kaasa olulised muudatused ööpäevaringse üldhooldusteenuste rahastamisel. Selle reformi raames suunatakse riigieelarvest raha kohalikule omavalitsusele, et vähendada hooldekodude kohatasusid ning aidata seeläbi hoolealustel ja nende lähedastel paremini toime tulla.

Eestis suureneb eakate osakaal igal aastal. Kui 2007. aastal moodustasid 65-aastased ja vanemad 17,3 protsenti kogu elanikkonnast, siis 2021. aasta alguseks oli vastav osakaal tõusnud 20,3 protsendini. Aastaks 2035 suureneb pensionäride osakaal prognooside kohaselt 25,1 protsendini. See suundumus ei ole ainuüksi Eestis, sest ka kõigis teistes Euroopa Liidu liikmesriikides on aastatel 2001-2020 täheldatud sarnast elanikkonna vananemist.

Samal ajal suureneb Eestis ka hooldust vajavate inimeste hulk. 2020. aastal tehtud "Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringu" järgi kasutas 17 protsenti vähemalt 16-aastastest elanikest terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi või ametlikke (hooldus)teenuseid.

Hooldajate osakaal on suurim keskmistes vanuserühmades, eriti 50–59-aastaste seas. Kirde-Eestis on hooldajate osakaal 23 protsenti, ülejäänud regioonides 13–15 protsenti. Samuti on suurenenud ametliku puude raskusastmega inimeste osakaal ning seda ka nooremates vanuserühmades.

Seega on hooldust vajavate inimeste arv Eestis suurenemas, mis seab suurema surve nii hooldajatele kui ka hooldusteenuste kättesaadavusele ja kvaliteedile.

Hooldamine on raske töö

Perekondlike kohustuste, sealhulgas lähedaste hooldamise tõttu on raskusi tööülesannetele keskendumisel kogenud 77 protsenti töötavatest hooldajatest. Hooldamise negatiivset mõju tööelule ja õpingutele on tundnud 38 protsenti töötavatest või õppivatest hooldajatest, kes on pidanud hooldamise tõttu vähendama töökoormust, võtma tasustamata vabu päevi, hoolduspuhkust või hoolduslehte, hakkama tegema kaugtööd, vahetama töökohta, loobuma edutamisest, õppimisest või ajutiselt töötamisest.

Hooldamise asukoht sõltub paljudest teguritest, sealhulgas hooldatava tervislikust seisundist, hooldaja võimalustest ja eelistustest, hooldusteenuste kättesaadavusest ja kvaliteedist ning muudest teguritest.

Hooldatava saab paigutada hooldekodusse, kui hooldaja ei suuda enam hooldamisega toime tulla või kui hooldatav vajab spetsialiseeritud hooldusteenuseid, mida kodus ei ole võimalik pakkuda.

Kui hooldatav saab kodus piisavat abi, näiteks kohalikult omavalitsuselt, võib kodus hooldamine olla parem valik, sest see võimaldab hooldataval jääda oma kodukeskkonda ja säilitada tuttavad rutiinid ja sotsiaalsed sidemed. Kodus hooldamine võib olla küll odavam kui hooldekodus viibimine, aga hooldusreformi üks eesmärk ongi vähendada lähedaste hoolduskoormust, seda nii teenuste rahastamisel kui ka hoolduse pakkumisel.

Sageli on praegu lähedaste eest hoolitsemine tööealiste inimeste kanda ning nad peavad valima, kas võimaldada oma lähedasele koht tasulises hooldekodus või jääda ise hooldajaks ja loobuda oma tööst, karjäärist ja õpingutest.

Hooldereformi mõjul võib aga tööturule naasta ligikaudu 20 000 inimest, nii selgus 2022. aastal tehtud uuringust.

Riigi abi

Hooldereformiga eraldatakse kohalikele omavalitsustele täiendavat raha, mis muudab hooldekodukoha teenuse saajatele taskukohasemaks. See omakorda parandab üldhoolduse kvaliteeti ja tulevikus ka suurendab kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavust.

Reformi raames hüvitab kohalik omavalitsus osaliselt ka majutus- ja toitlustuskulud neile teenuse saajatele, kes saavad keskmisest vanaduspensionist madalamat sissetulekut.

Arvestuslikult on alates 2023. aastast keskmine vanaduspension umbes 700 eurot kuus ning see summa peaks katma inimese omaosaluse kulud. Kui inimese sissetulek jääb keskmisest vanaduspensionist madalamaks (2023. aastal 635,90 euro), siis hüvitab omavalitsus puudujääva osa kuni inimese sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vaheni.

See on võimalik nii, et riik hakkab katma osa hooldekodu kuludest, mis hõlmavad hoolduspersonaliga seotud kulusid (hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööjõu-, tööriietuse, tervisekontrolli ja vaktsineerimise ning koolituse kulud). See tähendab, et inimese osalus hooldekodukoha eest tasumisel väheneb. Inimese enda kanda jäävad majutuse ja toitlustuse ning teiste isiklike vajadustega seotud kulud.

Seega ei pea inimene kogu hooldekodukoha eest ise tasuma, vaid riik ja omavalitsus toetavad osaliselt hooldekodukoha maksumust, võttes arvesse inimese sissetulekut ja keskmise vanaduspensioni suurust.

Omavalitsused võivad kehtestada hoolduskuludele piirmäära, mis tagab, et inimesel on võimalik valida hooldekodude vahel, kus omavalitsuse toetus katab hoolduskulud.

Paraneb hooldekodude kvaliteet

Planeeritavatel muudatustel on positiivne mõju teenuse kvaliteedile. Kehtestatakse täpsemad nõuded teenuse sisule ja hooldusteenust osutavate töötajate ning teenuse saajate suhtarvule. See tähendab, et hoolduspersonali arv teenuse saajate kohta suureneb, mis omakorda võimaldab vähendada töötajate koormust ja pühendada rohkem aega igale teenuse saajale. See peaks kaasa aitama teenuse kvaliteedi paranemisele.

On oluline märkida, et elukohajärgne omavalitsus vastutab toetuse rahastamise eest. Seega, kui inimene elab hooldekodus, mis asub teises omavalitsuses, hakkab teenust rahastama tema elukohajärgne omavalitsus, mitte hooldekodu omavalitsus. Elukohajärgne omavalitsus põhineb rahvastikuregistri andmetel, mida saab kontrollida kohalikus omavalitsuses või e-rahvastikuregistri kaudu, kasutades ID-kaarti, Mobiil-ID-d või Smart-ID-d.

Hooldusvajadusega inimene või tema lähedased peavad võtma ühendust elukohajärgse omavalitsusega, et saada täpsemat teavet abi võimaluste ja hooldekodu toetuse saamise kohta ning järgima omavalitsuse antud juhiseid.

Kokkuvõttes on hooldereform tähtis, sest see tagab eakate ja puudega inimestele väärika elu ning võimalused saada vajalikke ja kvaliteetseid hoolekandeteenuseid ning aitab vähendada hoolduskoormust ja toetada hooldajaid, et nemad saaksid oma tööd teha tõhusamalt ja vähem stressirohkelt.

Tegutsemise juhis

Inimene ise või tema lähedased peavad toetuse saamiseks järgima järgmisi samme:

1. Võtke ühendust oma elukohajärgse omavalitsuse sotsiaalosakonnaga. See on omavalitsus, kus abi või hooldust vajav inimene on rahvastikuregistri andmetel registreeritud,
2. Selgitage omavalitsusele, et abi vajatakse hooldusteenuste osas. Omavalitsus hindab inimese abivajadust ja otsustab, kas abi saab paremini tagada koduste teenuste või hooldekodus elamise kaudu
3. Sotsiaaltöötaja jagab täpsemat infot edasiste sammude ja vajalike dokumentide kohta.
4. Kui inimene juba elab hooldekodus, ei pea ta ise omavalitsuse poole pöörduma. Omavalitsused ja hooldekodud teevad koostööd selleks, et leida üles need inimesed, kes vajavad toetust.
5. Kui juunikuuks ei ole omavalitsus veel jõudnud inimese või tema lähedasteni, siis tuleks sellest teada anda kas hooldekodule või omavalitsusele.