Eesti on Euroopa Liidu tasandil kiitnud heaks kokkulepped, mis seavad meile ambitsioonikad eesmärgid. Maakasutuse ja metsanduse valdkonnas, kuhu kuulub ka turbakaevandamine, peab Eesti näiteks siduma 2030. aastal 310 miljonit tonni kasvuhoonegaase. Seda olukorras, kus sektori süsihappegaasi heide on praegu suurem kui võime seda siduda.

Turba kaevandamisest paiskus üle-eelmisel aastal õhku ligi 1450 kilotonni kasvuhoonegaase ehk umbes sama palju kui kõigist Eesti sõiduautodest kokku. Kogu Eesti kasvuhoonegaaside heitest moodustab turba kaevandamine umbes kümnendiku.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets ütles septembri lõpus Vikerraadio saates "Uudis+", et seetõttu peab arutama kas riik peaks üldse uusi turba kaevanduslube välja andma või tuleks piirduda nendega, mis on juba väljastatud.

Turbaliidu keskkonnanõunik Erki Niitlaan lausus, et praegu turbasektor tegevuse kokku tõmbamiseks ei valmistu ning riik pole saatnud neile seni ka ühtegi märki, mis viitaks, et tegevust peaks vähendama.

"Karta võib kõike, aga ega meile kui sektorile pole vähemalt täna mitte ühtegi konkreetset ettepanekut ette pandud. Lihtsalt on öeldud, et need on küsimused, mida hakatakse vaatama, seetõttu midagi spekuleerida pole täna kindlasti põhjust. Me pigem loodame ikkagi seda, et me saame mõistlikud mängureeglid pikaajaliselt paika, et ettevõtetel oleks investeerimiskindlust ja me saaks anda kohapeal võimalikult suure lisandväärtuse enne, kui tooted maailmaturule laiali saadame," ütles ta.

Kliimaministeeriumi maavarade osakonna juhataja Ene Jürjens lausus, et turba kaevandamise tulevik ühes paljude teiste valdkondadega on kliimaseaduse arutelude raames praegu ülevaatamisel.

Milliseks see tulevik kujuneb, sõltub tema sõnul ministeeriumi tellitavatest analüüsidest. Jürjens lausus, et nendes eritletakse näiteks seda, kui palju tekib erinevat tüüpi turbaaladel süsinikuheidet.

"On olemas kohad, kus praegu kaevandatakse ja alad, mis on jäetud maha. Siis on olemas meil ka teatud nimekirjad kohtadest, kus on reaalselt üldse võimalik kaevandada. Meil on olemas konkreetsed nimed, millistes kohtades saab üldse taotlust esitada, siis on meil aastased kvoodid, palju tohib üldse kaevandada – see kõik läbi analüüsida ja arvutada on päris suur ettevõtmine," selgitas ta.

Seda, et uute turbakaevanduslubade väljaandmine näiteks kliimaseaduse vastuvõtmiseni peatada, ei ole Jürjensi sõnul ministeeriumis arutatud.

Turbatootmise vähendamine saab olema ettevõtetele valus

Tartu Ülikooli rakendusgeoloogia teadur Marko Kohv ütles, et turbatööstuse süsinikuheite vähendamiseks pole turbatootmise vähendamisest paremaid viise. On olemas küll mõned tehnoloogilised võtted, kuidas saaks kasutatud turbaalasid kiiremini korrastada, et seal oleks heide väiksem, aga suures pildis moodustab see tema sõnul väikese osa.

Kohvi sõnul oleks eeskätt esmalt mõistlik turbakaevandamine lõpetada ära vähem väärtuslikel aladel või seal, kus on suurem mõte neid taastada. Praegu puudub tema sõnul aga riigil üldse ülevaade, mis seisus Eesti turbatootmise alad on.

"See toob kindlasti kaasa ka majanduslikke küsimusi, kohtuasju, sest kui riik on ettevõttele juba loa andnud ja talle on mingid varud lubanud, siis see ettevõtetel ju kohe õigustatud ootus ja see turvas tuleb nende ettevõtete käest välja osta. Kui me aga ei osta, siis me mõnes mõttes maksame selle kinni nende süsinikukvootide kaudu ja ilmselt väga pikka aega. Ega siin väga head lahendust, mis tööstuse jätaks terveks, mina praegu ei näegi," lausus ta.

Ene Jürjens ütles, et ministeerium töötab turbapoliitikat välja ühes rütmis varsti välja töötatava kliimaseadusega. Kliimaministeerium loodab, et kliimaseaduse jõustamiseni jõutakse ülejärgmise aasta alguseks ning selleks plaanitakse esitada eelnõu valitsusele järgmise aasta juunis ning riigikogu menetlusse peaks see minema septembris.

Eestist tuleb kümnendik maailma turbatoodangust

Eestist tuleb kümnendik maailma turbatoodangust, kõigist Balti riikidest aga kolmandik. Niitlaan tõi välja, et Eestist veetakse turbatooteid ehk mitmesuguseid kasvumuldasid välja eeskätt Kesk- ja Lõuna Euroopa riikidesse, aga ka Hiinasse.

"Meie saame sealt köögivilju, mida me ise ei kasvata, nemad saavad meilt aga kasvumuldasid, mille peal nii endale kui teistele köögivilju kasvatada. Kui neil ei oleks kasvumuldasid võtta, siis jääks köögivilja tootmine seal seisma. Seal ei ole sellist mulda, et niivõrd suures mahus toiduaineid toota," selgitas ta.

Marko Kohv lausus, et pool välismaale eksporditavast turbatoodetest läheb siiski mitte toidutootmiseks, vaid lillede kasvatamiseks.

"Eks see on kõikunud ja neid andmeid ei taheta väga avaldada, aga mõned varasemad tööd on näidanud, et umbes pool turbast – need on need jõulutähed, mida me varsti ostma hakkame. Kui te potti vaatate, siis see on see sama Eesti turvas, mis vahepeal lendab Hollandisse ja pärast ostetakse jõulutähega tagasi," ütles ta.

Kohv lausus, et turbatööstus kujutab endast halba näidet üleilmastumisest. Seda seetõttu, et valdav osa turbast, mis välismaale veetakse, on väärindamata toorturvas.

"Peamiselt välisfirmad võtavad tooraine maast välja, viivad välja, väärindavad kuskil mujal ära ja meile jääb siis heide ning ammendatud turbaväljad, millega meil ei ole häid näiteid, mida nendega ette võtta," kirjeldas Kohv.

Kohv selgitas, et paljud riigid on hakanud turba kasutamisest ka loobuma.

"Ühendkuningriik on üks suuremaid riike, kus esialgu hobiaianduses turba kasutamine ära lõpetada ja hiljem siis tuleb see ära lõpetada ka profiaianduses. Üks kolmandik on hobikasvatamine ja kaks kolmandikku profikasvatamine. Muu Kesk-Euroopa liigub ka selles suunas ja turbatootjad saavad loomulikult aru, et selline tendents ei ole neile kasulik," ütles ta.

Neid ettevõtteid, kes tegelevad turba tootmise või väärindamisega, on Eestis praegu kokku umbes 30. Niitlaan lausus, et otseselt annab turbatööstus Eestis tööd umbes 1000 inimesele, kes asuvad valdavalt maapiirkondades.

Tartu Ülikooli rakendusgeoloogia teadur Marko Kohv ütles, et valdavalt on need töökohad siiski aastaajalised, kus intensiivne tootmine kestab vaid kolm kuud.