Kliimaseaduse eelnõu esmane avalik arutelu tõi laiema avalikkuse ette valdkonnad, mille reguleerimisele ja analüüsile pole seni märkimisväärselt tähelepanu pööratud. Selle valguses saab loodetavasti kõigile osapooltele suunanäitajaks Annela Anger-Kraavi kommentaar "Kliimakriis – kas ideoloogia või teadus?", mille võib lühidalt kokku võtta lausega, et kliimakriisi lahendamisel ei saa arvamusi teaduslike faktidega segi ajada.

Turba puhul tuleb lisada, statistikat tegelikkusega. ERR-i uudise "Kasvuhoonegaase õhku paiskav turbatööstus ootab riigilt õigusselgust" valguses on asjakohane korraks süveneda turba spetsiifikasse. Näiliselt on see valdkond, mis puudutab väheseid, kuid läbi toidulaua tegelikult igaüht.

Milles siis küsimus? Turvas on tähelepanu alla tõusnud näiliselt negatiivsete kliimastatistiliste näitajatega. Paraku ei ole sellele omistatav kasvuhoonegaaside heide tänapäevast kasutust arvestades õige. Tegemist ei ole püüuga midagi roheliseks pesta, vaid kui veidi süveneda, siis tegelikult üsna lihtsate ja tõestatud järeldustega.

Probleem seisneb selles, et rahvusvaheline IPCC metoodika, mille alusel riigid oma kasvuhoonegaaside aruandeid (NIR) koostavad, pakub täpsemate andmete puudumisel arvutuspõhimõtteid ja vaikeväärtusi, millesse värskete teadusuuringute tulemused alati ei jõua. Nii näiteks käsitletakse aiandusturvast, mis on tänapäeval turba peamine kasutuseesmärk, loogikate alusel, mis ammu enam ei kehti, ning tuginedes andmetele, mis parimal juhul esindavad teaduse eilset, kui mitte üleeilset päeva.

Küsimus ei ole selles, et rahvusvaheline kliimapaneel ei ole värskete uuringutulemustega kursis, vaid selles, et metoodikate parandamine võtab bürokraatlikel põhjustel aega 10‑15 aastat ning päris kõike vajalikku ei ole veel ka uuritud. Seetõttu teame näiteks Eestis turbatootmise keskkonnamõju väga hästi, aga kasutuse, sh kliimamõju positiivseid aspekte üsna vähe.

Turba väidetav kasvuhoonegaaside jalajälg arvutatakse IPCC vaikeväärtuse alusel, mis paraku hindab Eesti turba süsinikusisalduse 25 protsenti kõrgemaks, kui see tegelikult on. Juba ainuüksi selle aspekti tõttu ei saa me tugineda majanduslikult kaalukate poliitiliste otsuste tegemisel metoodikale, mis töötati välja enam kui 30 aastat tagasi üksnes statistilistel eesmärkidel.

Kui turba süsinikusisalduse täpsustamine, samuti nagu kaasaja parima teadmise arvesse võtmine tootmisalade riikliku eriheiteteguri kaasajastamisel (Läti analoogi alusel teame, et hindame oma heited suuremaks, kui need tegelikult on) on pigem tahtmise küsimus, siis peamine, arvutusmetoodikate vastavusse viimine sellega, kuidas aiandusturbatooted tegelikult süsinikuringluses osalevad, on oluliselt keerulisem.

Põhiprobleem seisneb selles, et turvast puudutava statistika osa juhendid töötati välja ajal, kui selle peamiseks kasutussuunaks oli kogu maailmas ülekaalukalt energeetika ehk põletamine. Nüüdseks on turba põletamine igal pool sisuliselt lõpetatud ning veel säilinud vähene energeetiline kasutus ei ole tooniandev.

Eesti turbatoodetest moodustab aiandusturvas enam kui 95 protsenti. Ei pea olema kliimateadlane, et taibata, et sellisel juhul osaleb materjal süsinikuringes kuidagi teisti. Ometi oleme statistikas vanas kinni arvestamata tegeliku turbakasutuse märgatavalt pikemat eluringi. Nii arvestatakse aiandusturvas tootmise asukohamaal tootmise hetkel jätkuvalt kogu ulatuses automaatselt CO₂ heiteks, hoolimata sellest, et toode on käega katsutav ja silmaga nähtav.

Tegelikult jõuab praegu suurem osa aiandusturbast taimekasvatuse käigus või järel mulda, kus selle eluiga Rootsis tehtud pikaajaliste katsete alusel on kuni 200 aastat. Tõsi, reeglina ei jõua Eesti ega teiste turbatootjate toodang mulda tootmise asukohas, vaid seal, kus seda kasutatakse, kuid kliimamõju vaates ei ole sellel tähtsust.

Eelnev viib aga topeltarvestuseni, mis ei ole kliimaaruandluse reeglitega (TACCC printsiibid) kooskõlas. Nimelt ei võta aiandusriigid, mis asuvad Kesk-Euroopas ja Vahemere regioonis, mullastatistikas arvesse süsinikuvaru suurenemise põhjuseid ehk seda süsinikku, mis meie turba näol nende muldadesse jõuab. Küll aga arvestatakse emissioone, kui selle varu peaks vähenema. Ehk teisisõnu kajastab Eesti oma statistikas tegelikult teiste riikide emissioone ja kohati veel ka topelt.

Kui eelnev on pigem tehniline, siis kliimamõju vaates oluline turbakasutuse süsinikuringluse tegelik maht ja see, mis sellega kaasneb. Ka praegusel valedel alustel statistika kohaselt ei ole kogu aiandusturba sektori panus inimtekkelisse kasvuhoonegaaside heitesse ühelgi juhul suurem kui 0,02 protsenti (kui fossiilsete kütuste panus näiteks on umbes 75 protsenti). Seega, kõike arvesse võttes ei oma aiandusturba kasutamisel kliimasoojenemise vaatest sisulist tähtsust. Seda sõltumata sellest, kuidas me seda oma statistikas kajastame või milliseid võrdlusi toome.

Veelgi olulisem, hoolimata sellest, kuidas turbatooted mulda jõuavad, on arvestada, et need parandavad mulla omadusi, mis suures osas Euroopast on aktiivse majandamise tõttu vaesunud. Sellega turvas mitte üksnes ei anna meile toodangut, mida me ilma kasvatada ei saaks, vaid me saame ka kõrgemat saaki teiste kultuuride kasvatamisel, millel otsene seos turbaga esmapilgul puudub.

Kõrgem saagikus tähendab tervikuna rohkem biomassi, mis omakorda tähendab, et taimed omastavad atmosfäärist tervikuna varasemaga võrreldes rohkem süsinikku. Selle teadmise valguses võib aiandusturba kasutus olla isegi kliimapositiivne, kui mitte kogu ulatuses, siis kindlasti on see väiksema jalajäljega, kui turba süsinikusisalduse ja selle lagunemise kaudu arvutatuna. Kuigi tegelik bilanss ei ole veel teada, teame kindlalt, et isegi teoreetiliselt ei saa Eesti turbasektori kliimamõju nii suur olla, kui statistika väidab.

Õnneks on sektor juba aegsasti asunud seda teadmistelünka likvideerima. Kõik saavad aru, et jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ka seda vähest mõju vähendada ja püüelda nii statistilise kui ka tegeliku kliimaneutraalsuse poole.

Keskkonnainvesteeringute keskuse toel on käivitatud esimesed Eesti-sisesed uuringud ning käimas on läbirääkimised Läti, Leedu, Soome ja Rootsi kolleegidega laiapõhjalise teadusrahastuse mudeli kokku leppimiseks, mille peamine eesmärk ongi aiandusturba kasutusega seotud süsinikuringe ja kliimamõju väljaselgitamine.

Vajalik oleks aga ka riiklik panus, näiteks täpsustada tootmisalade eriheitetegurit ja metoodikat, millistelt aladelt lähtuvat heidet on põhjust siduda turbasektoriga ja mille osas sektor saab ise vajadusel midagi ette võtta ning millist mitte.

Küsimus omab oluliselt laiemat tähtsust kui pelgalt mõne väiksemapoolse riigi vigane kliimastatistika. Turba tähtsus kerkib esile nii praeguse majanduskriisi, geopoliitilise olukorra, üldise rahvastiku juurdekasvu kui ka sagenevate ekstreemsete ilmastikuolud valguses.

Esiteks on turbatoodetel otsene roll Eesti väliskaubanduse bilansis, maapiirkondade tööhõives ja erinevates tasudes. Laiemalt seisneb selle tähtsus aga üha suuremas rollis toidu julgeoleku tagamisel. Turbatooted võimaldavad paljude erinevate kultuuride kasvatamist katmikaladel kontrollitud tingimustes ka ekstreemsetes oludes ehk saada toodangut seal ja siis ning oluliselt parema efektiivsusega kui muidu.

Ühelt poolt vähendab turba kasutamine seega teiste ressursside, nagu näiteks maa, vee ja väetiste kasutust, teiselt poolt on see majanduslikult efektiivne. Seetõttu näitavad turuanalüüsid, et vajadus turba järele prognoositavas tulevikus minimaalselt püsib ja isegi pigem tõuseb, mitte ei lange. On ju selge, et kui turbale oleks paremaid alternatiive, oleks need ammu kasutusele võetud.

Küsimus on pigem selles, kas turvast peab kasutama alati ja igal pool nagu seni ning vastus on ei. Kuid selleski vallas on tegelikult juba palju ära tehtud. Nii näiteks lisatakse turbale tänapäeval sageli mitmeid teisi mahupõhiseid koostisosi, mis lubavad samast kogusest turbast saada rohkem toodangut. See on ka näiteks üks põhjustest, miks osa kasvumuldadest on mõistlik toota mujal kui Eestis, sest meie vaates ei ole tegemist kohaliku toormega.

Seega on turvas kindlasti üks valdkond, kus on vaja vaadata asju laiemalt kui tunnelis, nagu kliimaseaduse avakoosolekul mitu korda rõhutati. Küsimus ei ole üksnes Eesti majanduses, mis on kahtlemata väga tähtis, vaid meie ühises Euroopa toidulauas.