Kuigi metsauuenduse mahud on erametsas aasta-aastalt kasvanud, on tulemused ikkagi kesised. Pilt on eriti kurb, kui istutatakse, kuid ei jätkata kultuuri hooldamisega. Ilma hoolduseta on kõrge tõenäosus, et kalli raha eest istutatud uus metsakultuur hukkub. Korralikku kuusikut või männikut ei arene ning võimust võtavad taas vähemväärtuslikud kiirekasvulised puuliigid hall lepp, remmelgas jt. Seaduse silmis aga lage metsaala puudub.

Halli ala on nii regulatsioonis endas, et mida, kuidas ja millal uuendada, kui ka keskkonnaameti mittesüsteemses kontrollis. Seadusega on erametsa uuendamise mõõdikuna sätestatud teatud arv puid hektarile ning nende keskmine kõrgus. Kui kauni kuusiku asemele on kasvanud loodusliku uuenemise tulemusena lepavõsa, siis juriidiliselt on kõik korrektne.

Seaduse silmis on metsaomanik talitanud õigesti hoolimata sellest, kas istutas, külvas või lasi looduslikult uueneda, sest lage plats on ju läinud. Ja see on probleem, sest pikas perspektiivis kaotavad nii riik kui ka metsaomanik. Erasektoris tuleks metsauuendus reguleerida täpsemalt.

Riigi toetused erametsaomanikele

Riik motiveerib ja toetab erametsaomanikku metsauuenduse toetustega. Toetuse määr on maapinna ettevalmistamiseks kuni 96 eurot, metsataimede soetamiseks ja istutamiseks kuni 400 eurot ja metsauuenduse hooldamiseks kuni 96 eurot hektari kohta. Toetuste saamiseks on vajalik kuuluda metsaseltsi või -ühistusse. Aastamaksud on soodsad (6-15 eurot) ning on positiivne, et paljud metsaomanikud ka sinna kuuluvad.

Ühistutel ja seltsidel on oluline roll liikmete teavitamisel saabuvatest toetusvoorudest ja võimalustest. Samuti hindavad nõunikud vajadusel, kas erametsaomanikul on vajalikud meetmed täidetud ja aitavad toetusi taotleda. Toetuste meede on kindlasti metsauuendusele hoogu andnud, kuid nende määrasid oleks vaja tõsta ja poliitika tuleb üle vaadata. Eeskuju võiks võtta põhjanaabritelt.

Kui soovime enda metsanduse viia põhjanaabrite tasemele, kes on säästva metsanduse esirinnas, siis on vaja saada uute metsade rajamine korda. Rootsis ja Soomes toetatakse metsa kiiret ja tõhusat uuenemist aktiivselt erinevate meetoditega.

Soomes on tegeletud viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul aktiivselt õigusloome arendusega. Soome praegune säästva metsanduse rahastamise skeem võeti kasutusele 2015. aastal. Säästva metsanduse rahastamise ajutise seaduse kohaselt peab metsauuendus toimuma ainult külvi või istutamisega. Külv ja istutamine on Soome metsakeskuse uuringu kohaselt märkimisväärselt efektiivsem kui metsade looduslik uuendamine, seda eriti okaspuude puhul nagu mänd.

Metsauuenduse toetused on toetusperioodil 2021-2023 olenevalt maa viljakusest 1000-2000 €/ha. Kui Eestis on maksimaalne toetusmäär 592 eurot hektari kohta, siis Soomes on see lausa 3,4 korda suurem. Praegu istutatakse Soomes iga langetatud puu kohta neli puud ning ametlike hinnangute kohaselt on Soome metsades praegu puidukogus suurem kui kunagi varem registreeritud ajaloos. Sellest ka meile õppetund, et suuremad toetused soosivad suuremat metsade tagavara ja metsade tulemuslikumat uuendamist erasektoris.

Rootsis on viimastel aastatel metsaistutus kolmandiku võrra kasvanud. Levinuim metsauuendamise meetod on seemikute istutamine. 2016–2019 perioodil istutati lausa 84 protsenti uuenemisalast, mida on võrreldes Eesti erametsadega mitmeid kordi rohkem.

Loodusliku uuenemise protsent on madal. Seemnepuid metsa uuendamiseks kasutatakse ainult neli protsenti. Mõne aastaga on istikute istutamine kasvanud enam kui saja miljoni istiku võrra. Peamiselt istutatakse okaspuid. Metsauuenduse protsessid on kiired ja väga tõhusad. Samuti panustab riik pidevalt ja aktiivselt metsaistutuse propageerimisse, metsaomanike nõustamisse ja koolitamisse.

Nii Rootsi kui ka Soome metsanduse mudelid on kasutuses juba 20. sajandi keskpaigast ja arvestavad erametsaomanike, riigi ja metsatööstuse vajadusi ning kliima- ja bioloogilise mitmekesisuse küsimustega. Strateegiad on tulevikku vaatavad ja pikaajalised. Soomlased ja rootslased vaatavad toetusi nagu pikaajalist investeeringut ja loogika nende jagamise taga on lihtne. Mänd ja kuusk on metsandussektorile rohkem väärt kui paju, remmelgas või hall lepp.

Kuidas võidaksid metsaomanik, keskkond ja riik?

Eestis teevad suurema osa erasektori metsaistutusest ettevõtted, mitte eraisikutest metsaomanikud. Seda põhjusel, et ettevõtete metsamajandamise strateegia on pikaajaline. Enamik eraisikutest maaomanikke paraku niimoodi ei mõtle.

Kui tahame rääkida Eestis jätkusuutlikust metsamajandusest, vajavad erametsaomanikud täpsemaid ja konkreetsemaid metsauuenduse regulatsioone, mis oleks läbi mõeldud selliselt, et reeglid oleks majanduslikult mõistlikud ja tasuksid metsaomanikule ära.

Metsa- ja puidutööstusel on Eesti majanduses jätkuvalt suur roll nii maapiirkondade tööandjana kui ka riigikassa täitjana. Uuringufirma Ernst & Young Baltic AS hiljutise uuringu "Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajanduslik mõju" andmetel annab meie kõrgelt arenenud metsa- ja puidutööstus kogu Eestis loodud lisandväärtusest 14,7 protsenti ning maksutulust kaheksa protsenti. Sektoriga on seotud iga kümnes töökoht. Majandusmetsade tagavara vähenemisel on valusad majanduslikud tagajärjed.

Meie metsatagavara väheneb kiirkäigul. Keskkonnaagentuuri statistilise metsainventuuri andmetel kõigest viie aastaga (alates 2017. aastast 2022. aastani) metsatagavara vähenenud 33 miljoni tihumeetri võrra. Ehk keskmiselt 6,6 miljonit tihumeetrit aastas. Samuti on selline langus väga halb kasvuhoonegaaside aruande ja kliimakohustuste täitmise seisukohalt.

Metsanduse puhul ei saa vaadata ainult järgmist viite või kümmet aastat ja reguleerida ainult metsaraiet. Vaja on vaadata sadade aastate perspektiivis. Selleks, et meie väärtuslikud kuusikud ja männikud ei asenduks remmelga- ja pajuvõsaga, on riigil on vaja kehtestada jätkusuutlik ja pikaajaline strateegia ning alustada metsaringi algusest ehk metsauuendustest ja reguleerida täpsemalt metsauuenduse protsessid.

Istutamisel on suur kasutegur ka keskkonnale. Süsinikusidumise vaatest on äärmiselt oluline, et uuendusraie läbinud puistud saaks kultiveeritud ja hooldatud. Eriti viljakatel aladel.

Keskkonnaagentuuri ja Eesti Maaülikooli uuringu kohaselt saaksime viljakatel kasvukohatüüpidel okaspuu metsa kultiveerides loodusliku metsaga võrreldes raieringi siduda süsiniku varu 32 tonni hektari kohta keskmisest rohkem ja samaaegselt kasvatada 25 protsenti enam biomassi.

Eelkõige vajavad päästerõngast kõige tootlikumad metsad

Metsa uuendamise eesmärk on uue majanduslikult väärtusliku metsapõlvkonna saamine. Mõistlik on reguleerida uuendus I ja II boniteediga ehk meie kõige tootlikumates metsades. Sellisel juhul kasutatakse ära viljaka metsamaa potentsiaal, istutamine on majanduslikult mõistlik ning kasulik nii metsaomanikule, riigile, keskkonnale kui metsasektorile. Alates III või VI boniteedist, ehk vähem viljakatel maadel, on metsa koosseisu mõjutamine keerulisem ja seda reguleerida mõtet ei ole.

Regulatsioon peaks paika panema täpselt ja selgelt, et vähemalt mingi osa raiutud metsa pindalast saaks reeglite kohaselt istikutega uuendatud, mitte jäetud looduslikule uuenemisele.

Metsa uuendamise puhul on oluline arvestada ka bioloogilist mitmekesisust, mitte keskenduda ainult monokultuuride loomisele. Regulatsioone võib ajas täiendada. Aga ilma nendeta on kesine mitte üksnes järgmise põlvkonna metsaomanike majanduslik tulu, aga ka Eesti metsade tulevik ja kliimaeesmärkide täitmine.

Kasutatud allikad

• Metsade looduslik uuendamine õnnestub harvemini kui istutamine ja külv.
• Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori sidumisvõimekuse analüüs kuni aastani 2050.
• Analüüsi aruanne. "Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajanduslik mõju".
• Keskkonnaagentuuri statistilise metsainventeerimise (SMI) andmed.