Eestisse on Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavusrahastu vahendid mõistagi teretulnud, aga kas need katavad meie vajadused, mida praegu majanduses näeme? Tööstustoodang on järsult langenud, SKT kahaneb. Kui suure osa neist vahenditest eeldate, et Eesti suudab reaalselt kasutusele võtta?

Esiteks oli taaste- ja vastupidavusrahastu mõeldud just selleks, et toetada EL-i liikmesriike, et tulla toime majanduslike väljakutsetega, millega praegu silmitsi seisame. Kõigepealt nähti seda COVID-i järgse taastumise vahendina. Viimasel ajal on lisandunud Repower EU peatükk, mis on mõeldud ka probleemide lahendamiseks, mille põhjustas Venemaa agressioon Ukraina vastu.

Nüüd on küsimus põhiliselt selle rahastu tõhusas kasutamises ja seetõttu on tänane uudis tõepoolest teretulnud, et Euroopa Komisjoni väljastas Eestile esimese makse 238,5 miljonit eurot. Eesti taastekava kogumaht on 953 miljonit eurot. On selge, et ootame plaani elluviimist tervikuna, et Eesti saaks seda raha täies mahus kasutada.

Väärib märkimist, et see pole ainus rahastus, mis Eestile kättesaadav on. Samuti on olemas EL ühtekuuluvus- ja struktuurifondid ning muud rahastamisallikad.  

Mitte ainult Eestil ei lähe majanduslikult kuigi hästi. Kui vaadata EL-i ja USA võrdlust, siis dollarites on EL-i majandus 65 protsenti USA majanduse suurusest. Miks meil nii halvasti läheb?  

Kindlasti on teatud pikaajalised struktuuriprobleemid, millega peame tegelema. Näiteks kui võrrelda EL-i ja USA-d, siis EL on tootlikkuse kasvus USA-st maha jäänud juba aastakümneid ning mitte ainult võrdluses USA, vaid ka Hiina ja teiste suuremate majandustega. 

Tõepoolest, peame nüüd rohkem tähelepanu pöörama ELi konkurentsivõimele ja tootlikkusele ning konkurentsivõimet suunavatele teguritele. Seetõttu tooksin esile mõned hiljutised EL-i algatused. Üks on konkurentsivõime algatus, mis määratleb tegurid, mida tegelikult on vaja jälgida. Euroopa rohelise kokkuleppe tööstuskava ja nullnetotööstuse määrus, mis kõik otsivad võimalusi, kuidas saaksime tegelikult tugevdada EL-i konkurentsivõimet ja suurendada tootlikkuse kasvu.

Seda tehes kaotavad väikeriigid oma konkurentsieelise, sest riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia teevad oma ettevõtetesse suuri investeeringuid. Sellist riigiabi-rallit, mida me Euroopas juba poolteist aastat näeme, pole kunagi varem olnud. Kuidas saavad selles võidujooksus võistelda riigid nagu Eesti või Läti?

See on kindlasti väga õige punkt. Seetõttu räägime ka täiendavast paindlikkusest riigiabist. Arutame ajutise riigiabi raamistiku üle. Selleks, et säilitada EL-i ühisturu terviklikkust, peame tegelikult säilitama tugeva kontrolli riigiabi üle.

Paralleelselt tuleb muidugi vaadata EL-i rahastamisvahendid, et toetada neid riike, mis on suutelised oma tööstusele andma vähem riigiabi. Ja see on jällegi koht, kus on abi taasterahastust.

Toon ühe konkreetse näite. Taaste- ja vastupidavusrahastu määruse muudatusega lubame liikmesriikidel rahastada ka maksusoodustusi. Näeme, et liikmesriigid ei kasuta seda eriti aktiivselt, kuigi sellised võimalused on EL-i rahastamisvahendites olemas, et toetada neid riike, mis ei suuda eelarve mahuga konkureerida Saksamaa, Prantsusmaa või teiste EL-i suuremate majandustega.

Lugesin Financial Timesi artiklit, milles rõhutati, et 733 miljardist eurost riigiabist, vahemikus 2022. aasta märts kuni tänavu august, moodustas Saksamaa osa peaaegu poole. Kas ühisturust on veel põhjust rääkida või on see katki?

Tõepoolest, kui vaadata riigiabi, on Saksamaa tõepoolest suurim riigiabi kasutaja. Loomulikult peame jälgima, kui suur osa heakskiidetud riigiabist tegelikult käiku läheb.

Kuid sellegipoolest on see probleem, mida peame väga tähelepanelikult jälgima. Ja seepärast ma rõhutan, et praegune nii-öelda paindlikum riigiabi raamistik, on ajutine kriisiraamistik ning peame naasma tavapäraste riigiabi eeskirjade juurde.

Ja vahepeal tuleb tegeleda Euroopa Liidu instrumentidega, et toetada liikmesriike, kelle rahaline mänguruum on piiratum.

Olete USA-s käinud päris mitu korda ja teie kolleegid Washingtonist on käinud Brüsselis pidamas läbirääkimisi. Sellest hoolimata ei suutnud te kriitiliste toormaterjalide osas kokkuleppele jõuda. Miks kõnelused ebaõnnestusid? 

Kriitiliste toormaterjalide osas peame tõepoolest läbirääkimisi lepingu üle, mis annaks EL-ile vabakaubanduslepingu partneri staatuse ja samaväärse kohtlemine USA inflatsiooni vähendamise seaduse tähenduses. Mis tähendab EL-i ettevõtete mitte-diskrimineerivat kohtlemist kriitiliste mineraalide ja nendega seotud väärtusahelate osas.  

Me tõesti jätkame neid läbirääkimisi. Mõned lepingu elemendid, mida USA soovib sisse panna, on oluliselt kaugemale ulatuvad kui näiteks sarnane kriitiliste mineraalide leping, mille USA sõlmis Jaapaniga. Peame leidma seal õige tasakaalu ja me jätkame neid läbirääkimisi. 

Kuidas tuleb EL toime sellega, et toormaterjalid on Hiina valduses? Kuidas saate tagada, et Euroopa tehnoloogiafirmad ja keskkonnaprojektid on piisavalt varustatud? 

See on kindlasti suur probleem, millega peame tegelema. Seetõttu võtsime hiljuti vastu EL-i toorainestrateegia. Näeme, et mitmete mineraalide puhul, mis on vajalikud majanduse ümber kujundamisel digitaalseks ja roheliseks, on Hiina domineeriv tarnija. Hiina osakaal moodustab kohati 80-90 protsenti tarnetest. Ilmselgelt peame neid tarneid mitmekesistama.

Nii et ühelt poolt näeme oma toorainestrateegias ette nende kättesaadavuse suurendamist EL-is, nii esmase kaevandamise kui ka taaskasutamise kaudu. Kuid kaevandamise osas tuleb öelda, et isegi kui me saavutaksime oma eesmärgid, moodustaks Euroopa toormaterjalid umbes 10 protsenti meie nõudlusest. Seega põhiosa vajalikust toorainest oleks ikka vaja hankida väljaspool EL-i. Seetõttu mitmekesistame oma kaubandussuhteid, lisame maavarade peatükid oma vabakaubanduslepingutesse. Käivitame mitmete riikidega tooraine-partnerlussuhteid ja loome tooraineklubi, et tuua kokku suured tarbijad ja toorainerikkad riigid, et luua partnerlussuhted, kus kõik võidavad. Suurtarbijad saaksid ligipääsu toorainele, mida nad vajavad, toetades samas maavarade-rikkaid riike mitte üksnes kaevandamisel, vaid ka töötlemisel, nii et nad teeniksid oma maavaradelt suuremat tulu.

Kas rohepööre on võimalik nii kõrgete sihtidega, mis oleme endale seadnud või peaksime mõned oma tähtajad ja eesmärgid üle vaatama?

Praegu on oluline ellu viia see, milles oleme kokku leppinud. Need on kõik hiljuti seatud eesmärgid - kliimaneutraalsus aastaks 2050, emissioonide vähendamine 2030. aastaks 55 protsendi võrra. Need on hiljuti kokku lepitud eesmärgid.

Ja näeme, et paljud teised riigid panevad meie järgi oma kliimaeesmärke paika. Nii et rahvusvahelise usaldusväärsuse huvides on oluline, et EL ei liigutaks neid eesmärke ja pakuks tööstusele kindlust, et võtame rohepööret tõsiselt. Tähtaegu ja eesmärke tuleb järgida!