Mitmed Euroopa peavooluerakonnad on viimastel aastatel aru saanud, et kontrollimatu immigratsioon tuleb peatada. Selleni jõudmine võttis paraku liiga kaua aega. Alles loetud aastad tagasi peeti täpselt sama poliitikat äärmuslikuks ja diskrimineerivaks.

Taolisi poliitikaid, mille osas peavooluparteide mõistus pole veel koju jõudnud, on paraku veel: Euroopa föderaliseerumine ja rohepööre. Kui Euroopa peavool ükskord nendes küsimustes maa peale tagasi tuleb, kaob valijatel ka põhjus populistidele hääli anda.

Rootsi Demokraadid ütlesid 2015. aastal välja, et kontrollimatu immigratsioon toob kaasa ühiskondliku segregatsiooni, kuritegevuse kasvu ja islami leviku. Peavooluerakondade seas vallandas selline väljaütlemine pahameeletormi. Rootsi Demokraadid ristiti avalikult äärmuslasteks, parempopulistideks ja ksenofoobideks.

Paljud Euroopa peavooluparteid juhindusid toonase Saksa kantsleri Angela Merkeli poliitikast "Wir schaffen das" ehk "Me saame hakkama", pidades silmas kõigi sõjapõgenike vastuvõtmist. Jutt islamismi levikust ja kuritegevuse kasvust töötas sellele ideele risti vastu, mistõttu süüdistati lahtiste uste poliitika kriitikuid kõiksugustes foobiates. Saksamaa kõrval paistis väga lahtiste uste poliitika osas silma just Rootsi.

Kes oleks toona osanud arvata, et 2022. aastal kasutab Rootsi sotsiaaldemokraatlik peaminister Magdalena Andersson "äärmuslike parempopulistide" retoorikat ja räägib immigratsioonipoliitika läbikukkumisest, islamismi levikust ja kuritegevuse kasvust (Reuters 28. aprillil 2022)? Sellest on nüüd saanud Euroopa peavoolu seisukoht, mille kõrval kõlab äärmuslikult hoopis Merkeli omaaegne "Wir schaffen das".

Avatud uste poliitika tundus juba 2015. aastal suurele hulgale valijatele äärmuslik seisukoht. Nõudlusele järgnes pakkumine ja populistlikud parteid muutusid üleöö kõikjal populaarseks. Mõned neist olid ja on siiani väga sõbralikes suhetes Kremli verise diktaatoriga.

Euroopa aluslepingute "Wir schaffen das"

Euroopa Liidus on seetõttu praegu olukord, kus mõnd riiki valitsevad Kremlile sõbralikud jõud. Ungari näiteks takistab Euroopa Liidul Ukrainat toetamast. Seepeale on Euroopas hakanud üha kõvemini kõlama hääled, et Euroopa Liidu ühehäälsuse nõue tuleks ära kaotada ja hakata kasutama enamushääletusega otsustamist.

Isamaa on sellele kategooriliselt vastu. Väikesele riigile nagu Eesti on vetoõigus Euroopa Liidus ainus põhjus, miks suured peavad meiega rääkima ja meie arvamusega arvestama. Kui see kaob, siis Eesti välispoliitiline mõju väheneb kordades ja see on meie riigile ohtlik. Me ei tohi jääda oma muredega üksi.

Eesti valitsus on seni järginud põhimõtet, et ühehäälsuse nõue peab jääma. Kuid Eesti eurosaadikute seas on ka teistsuguseid arvamusi. 6. detsembril ETV eetris olnud "Esimese stuudio" Euroopa Parlamendi saadikute debatil ütles Urmas Paet, et tema pooldaks ühehäälsuse põhimõtte kaotamist välis- ja julgeolekupoliitika osas. Marina Kaljurand läks veel kaugemale arvates, et sellest loobumist võiks arutada isegi maksunduse osas.

Välis- ja julgeolekupoliitika ning maksuküsimuste otsustuspädevuste ära võtmine liikmesriikidelt on otsesõnu samm Euroopa Liidu föderaliseerumise suunas. Õnneks on praegu ilmselge, et aluslepingute muutmise jutt on ennekõike asendustegevus.

Euroopa föderaliseerimisest rääkimine annab kütust juurde järgmistele Ficodele, Orbanitele ja teistele populistidele. Sellega köetakse üles Euroopa Liidu vastaseid meeleolusid, sest Euroopa föderaliseerumine on kõikide liikmesriikide valijaskonna seas niivõrd ebapopulaarne ja lausa vastuvõetamatu.

Äärmuslik kurss föderaliseeruumise suunal tähendaks Euroopa Liidu lõppu. Riigid, millelt võetakse ära õigus oma maksude üle otsustada, lähevad Euroopa Liidust lihtsalt minema. Selle tee vältimiseks peavad nn peavooluerakonnad sügavalt järele mõtlema, mis on äärmuslus ja mis mitte.

Tuleb jõuda ratsionaalsele positsioonile selle osas, mis on Euroopa ühiskondadele vastuvõetav. Seeläbi kaoks valijaskonnas nõudlus uute Ficode ja Orbanite järele ning lõppeks vajadus välja mõelda otsustusskeeme ning paindlikke sõnastusi, kuidas neist mööda minna.

Rohepöörde "Wir schaffen das"

Rohepööre on veelgi parem näide, kuidas toimub tänapäevane "Wir schaffen das". Seda eriti Eesti põhjamaises kliimas. Jutt 2030. aastaks või isegi 2050. aastaks Eestis täielikuks taastuvenergiale üleminekust on äärmuslik ja utoopiline. Ometi on see praeguse Eesti koalitsiooni selge plaan ja sõnum.

Ilma Eesti konkurentsivõimet hävitamata on see plaan võimatu. Indrek Neivelt selgitas 7. detsembri "Terevisioonis" ilmekalt, miks Eesti konkurentsivõime eeldus on Kesk-Euroopast odavam elekter. Taastuvenergiaga ei saa me Kesk-Euroopast odavamat elektrit, vaid vastupidi. Päikesepargid Eestis on 25-30 protsenti vähem efektiivsed kui lõuna pool. Kliima tõttu peavad Põhja-Euroopa riigid teistest rohkem energiat tarbima, sest siin on pool aastat pime ja külm.

Eesti ja teised Põhja-Euroopa riigid ei saa oma energiakasutust võrrelda Kesk- ja Lõuna-Euroopaga. Lõuna pool tarbitakse palju energiat suvel, et sees hoida jahutusseadmeid. Kui hind väga kalliks läheb, võib vajadusel oma jahutusseadmed välja lülitada ja veidi rohkem higistada. Põhja-Euroopas ei saa talvel kütet välja lülitada, sest muidu külmutakse lihtsalt ära. Energiatarbimise tipud on siin meie piirkonnas järsumad ja elekter ise palju elutähtsam ressurss.

Kuniks ei ole lõplikult välja arendatud Eestile sobilikku tuumaenergia tehnoloogiat, ei ole meil võimalik põlevkivijaamadeta hakkama saada. Sama lugu on tuuleenergiaga. Kui pole leiutatud korralikku tehnoloogiat, mis suudaks eriti veel meie kliimas üle paari tunni jagu energiat salvestada, on sellele lootma jäämine äärmusliku rumaluse tipp.

Kahjuks meenutab valitsuse jutt rohepöördest Nikita Hruštšovi maisikasvatuse ideoloogilist kampaaniat, mis kukkus samuti läbi siinse kliimavööndi eiramise tõttu. Käsud, keelud ja ideoloogia loodusseadusi ei muuda.

Eesti valitsuse "Wir schaffen das" eesmärk on täiemahuline ja kompromissitu rohepööre, mille ainsaks eesmärgiks on olla maailma esirinnas arvestamata tegelikke olusid. Mujal Euroopas on juba näha, kuidas riigid on asunud taganema esialgu seatud ulmelistest eesmärkidest ning valinud tervemõistuslikuma lähenemise, et oma riigi majandus päästa.

Kui valitsus kavatseb tõepoolest oma hullumeelsed plaanid ellu viia, on Eesti majanduslik toimetulek ja konkurentsivõime mõne aasta pärast väga sügavas ja süsteemses kriisis. Siis kuuleme Kaja Kallase suust tagantjärele tarku sõnu, kuidas äärmuslik rohepööre oli suur rumalus ja nüüd peame tagajärgedega tegelema ehk veel makse tõstma. Kui peavooluparteid ei taha, et inimesed valiks "äärmuslasi", tuleks lõpetada ise äärmuslik poliitika. Tulge maa peale tagasi!