Mida teeb Isamaa õigesti, et neist on saanud praegu üks populaarsemaid erakondi ja terve hulk poliitikuid tahab Isamaaga liituda?

Esimene asi on see, et Isamaa võib-olla ei teegi midagi erilist, vaid valitsus on oma poliitikas ja kommunikatsioonis ebaõnnestunud. See, et Isamaal on praegu nii-öelda head ajad, see ladustaja on ikkagi valitsuskoalitsioon, eks ole.

Teine asi on see, et Urmas Reinsalu oma hoiakutelt ja kommunikatsioonilt on ka õnnestunud ja ennekõike tema nii-öelda nihe võrreldes eelmise liidriga on märkimisväärne. Ta on rohkem avatud, rohkem apelleerib erinevatele sihtrühmadele.

Aga ma ikkagi rõhutaksin seda esimest aspekti, et valitsus kui selline on ebaõnnestunud ja ennekõike maksuküsimustes, mis on olnud just Reformierakonnale kuidagi eriti probleemsed, sellepärast et see on nende kompetents olnud ajalooliselt. Selles valdkonnas ei ole nagu loogiline, et nemad eksiksid.

Ehk inimesed näevad, et Isamaa on nüüd alternatiiv Reformierakonnale?

Jaa, see on loogiline. Meil on ajalooliselt olnud kaks suurt paremerakonda ja kui üks nii-öelda eksib, siis vaadatakse teise poole. Eesti 200 siin ei ole ka suutnud mingit alternatiivi pakkuda, nad on suhteliselt Reformierakonna varjus ja omade hädadega.

Reformierakond ja Isamaa on olnud pikki aastaid lähedased koostööpartnerid ja nende endi vahelgi on varem inimesi liikunud. Kas praegune olukord laheneb ühel hetkel taas nii, et nad saavad valitsuses kokku?

See ei ole välistatud, aga ma arvan, et see ei oleks Isamaa poolt intelligentne, kui nad praegu tormaks valitsusse. Nende positsioonilt on märksa nupukam lasta sellel valitsusel veel natuke nii-öelda küpseda ja kõrbeda.

Aga mis puudutab laiemalt nende kahe erakonna ajaloolist dünaamikat, siis kahtlemata neil on olnud häid ja halvemaid aegu. Viimased 20 aastat, võib-olla 15 aastat on Eesti poliitika põhivool ikkagi defineeritud Reformierakonna poolt ja kindlasti Isamaa tajub, et nüüd on nende hetk.

Kas praegu ei ole ikkagi see lugu, et paratamatult erakond, kes on valitsuses keerulisel ajal, kaotabki toetust, ja kerkivad esile need, kes on opositsioonis?

Kahtlemata mingi loogika siin on, aga see valitsus on ka ekstra halvasti alustanud. See väljendub erinevates suhteliselt arusaamatutes maksutõusudes ja suutmatuses kommunikatsiooni adekvaatselt korraldada. Aga see loogika on universaalne, et kes on valitsuses, temal ongi reitingu mõttes positsioon halvem.

Samas kui me vaatame Reformierakonna ajaloolist tausta, siis sel perioodil, kui Andrus Ansip oli erakonna juht, tegelikult väga vahet ei olnud. Erakond oli pidevalt valitsuses, aga reiting oli toona maksimaalne. Selles mõttes päris nii ei saa öelda, et see on ainult koalitsiooni-opositsiooni küsimus. Sõltub ikkagi liidrist ja väga palju sellest, kuidas erakond suudab oma poliitikaid sõnastada.

Mida valitsus oleks pidanud tegema teisiti, et see olukord ei oleks praegu selline? Paratamatult majanduslik olukord on raske ning raskeid otsuseid on vaja teha.

Ma arvan, et põhiline probleem hakkas pihta kevadel, kus ootused ja lootused olid hoopis teistsugused. Maksutõuse ei kommunikeeritud piisavalt provisoorselt. Kogu käsitlus selle valitsuse poliitikast avalikkuse mõttes oli teistsugune, kui on täna see nii-öelda reaalelu pilt. See on põhiline probleem. Siin ei olegi mingit nüanssi, see on selle allakäigu suur tegur.

Ehk siis kommunikatsioon?

See on kommunikatsioon, aga see on ikkagi reaalne poliitika, mida on nüüd pakutud versus mida pakuti valimistel.

Kui te vaatate üldist poliitilist olukorda, ka seda, mis toimub riigikogus, siis mis siin see lahendus on? Tundub, et kõik on hangunud ja väljapääsu ei olegi. Üks opositsioonierakond järele ei anna, valitsus ka järele ei anna, eelnõud lähevad usaldushääletustega. Kas siin on üldse mingi ventiil, mis laseks õhu sealt välja?

Ma arvan, et ei ole. See on demokraatia, see on Eesti puhul niisugune väga jõuline ja konkurentsitihe erakonnasüsteem. Kõik see, mis on toimunud ja toimumas, see on mõnes mõttes nagu loomulik protsess. Siin ei ole mitte midagi ahhetada või ohhetada, see on elu, see on poliitika.

Kas see valitsus peab järgmiste valimisteni vastu?

Arvestades seda, et Reformierakonna mandaat on ikkagi mastaapne, siis nende puhul kindlasti muudatused varem või hiljem aset leiavad, mis puudutab ennekõike peaministrit ja erakonna ladvikut, ma ütleksin. Aga Reformierakond on jätkuvalt peaministrierakond ja seal mingit muudatust ei sünni. Enne järgmiseid valimisi on väga keeruline seal midagi muuta.

EKRE unistus erakorralistest valimistest ei täitu?

Eesti mõttes see on ebareaalne. See ei ole kindlasti mingi lahend.

Reformierakond valib juhatust praegu, seal küll ei paista, et väga mingeid muutusi oleks tulemas.

Ma arvan, et praeguse seisuga on erakond pigem šokis, nad saavad aru, et toimunud on kiire reitingulangus ja see kongress on mõnes mõttes peaministri nagu kaitsetaktika. Aga varem või hiljem, ma arvan, et enne kevadet ei ole välistatud, et mingid muudatused tulevad kindlasti. Meil on Euroopa Parlamendi valimised, erinevad küsimused, et on võimalik ikkagi vangerdusi teha.

Kaja Kallas suundub Euroopasse ja tänu sellele toimub juhivahetus?

Ma ütleks küll, et sellega võiks julgelt spekuleerida.

Kes oleks kõige tõenäolisem järgmine erakonnajuht?

Ma ei oska seda öelda, siin on mitu varianti. Sõltub, kuidas erakond omavahel kokku lepib. Praeguse seisuga on erakond suhteliselt ühtne olnud ja vara on veel spekuleerida.

Kas Eesti 200-l on lootust, vaadates ajalooliselt, mis uute erakondadega on toimunud?

No fakt on see, et nende start on olnud kehv. Sõltub sellest, mida nad edasi teevad. Margus Tsahkna on kogenud inimene, suure tõenäosusega järgmine liider (intervjuu toimus reedel enne Eesti 200 juhikandidaatide lõplikku selgumist - toim). Aga tal on keeruline. See, mis vahepeal on toimunud, sealt seda usaldust uuesti välja teenida on väga keeruline, kui mitte võimatu.

Mis nende probleem on?

Ma arvan, et põhipõhjus on see, et see erakond on välja kujunenud kuidagi suhteliselt ad hoc printsiipidel. Erakond tuli Eesti poliitikasse, ilma et ta oleks ennast korralikult saanud välja ehitada. Erakonna struktuur, poliitika kujundamine ja nii edasi on suhteliselt juhuslik. Siin ei ole mingit nii-öelda läbivat liini selles erakonnas olnud ja see, et nad tegid hea valimistulemuse, oli väga hea kampaania, aga kampaania ei tähenda veel seda, et erakond kui selline on jätkusuutlik.

Ma ütleks kokkuvõtteks, et sellel erakonnal puudub jätkusuutlik organisatsioon igas mõttes ja see on põhiprobleem. Ta on pigem olnud nii-öelda kampaaniaorganisatsioon ja sellisel moel ei ole võimalik jätkusuutlikult poliitika kujundamist korraldada.

Kas seda on võimalik veel päästa?

Elame-näeme, ma ei oska öelda.

Mis Keskerakonnast saab, kas sealt lahkub veel tipptegijaid või kas nad kuidagi suudavad ennast kokku võtta, et kaotada ära see praegu tekkinud vene partei kuvand?

Raske öelda, kindlasti ei välista, et seal on veel lahkujaid. Kõlvarti ees on raske küsimus, kuidas ta saab need kadunud valijad tagasi võita, kuidas ta saab apelleerida ka eesti valijatele. See tundub väga keeruline.

Aga sellist üleüldist erakondade vahelist liikumist võib veel näha lähitulevikus?

Ma arvan küll, jah. Sellises kriisis ja turbulentsis on alati juhtunud see, et inimesed muutuvad ebalojaalseks enda erakonna suhtes. Ma olen suhteliselt kindel, et neid liikumisi erakondade vahel on jätkuvalt tulemas.

Ja suund ikkagi Isamaa poole?

Ei-ei, see ei ole ainult Isamaa küsimus, vaid nüüd hakkavad erakonnad isegi rohkem panustama sellesse, et leida uusi liikmeid enda ridadesse.