Miks tulevad inimesed suurel kiirusel ja hulgakaupa Isamaa erakonda?

Inimesed tunnevad, et poliitika on muutunud, nende senine poliitiline pere ei vasta enam nende arusaamadele. Kunagi ütles Ronald Reagan, kui ta läks demokraatlikust parteist vabariiklaste parteisse, et minu erakond kasvas minust välja. Ma usun, et poliitiline maastik muutub üsna põhimõtteliselt. See, mis pädes eile, ei ole enam tänase päeva Eesti ühiskonna ootus.

Kas see on teie isiklik hea töö või valitsuse käitumine toetab seda?

See on inimeste endi otsus. Mõistlik on, et sellele valitsuse poliitikale tõesti oleks tugevam alternatiiv. Kui me taandaks Eesti poliitika EKRE ja Reformierakonna vastandumisele, nagu viimastel aastatel on olnud, siis see on tegelikult väga primitiivne ja ühiskonda kultuurisõja vormis lõhestav. Inimesed tahavad näha ka mingit muud peavoolu valikut ja praegu seda lootust Isamaa kehastab.

Aga mingi oluline muutus on ikkagi toimunud, see ei saa olla ainult üksikute inimeste isiklik valik. See on suundumus – Isamaa reiting tõuseb, inimesed tulevad Isamaasse. Kuidas te ise seda enda jaoks lahti mõtestate?

Poliitiline maastik kujuneb ümber ja see väljendub ennekõike selles, et küsimus ei ole poliitikas aktiivsete inimeste valikutes, vaid selles, et Eesti kodanike hoiak on dramaatiliselt muutunud, nagu me näeme avaliku arvamuse küsitlustest. Järelikult see on suurem protsess poliitilise maastiku ümberkujunemisel.

Kuidas nimekad poliitikud on Isamaasse jõudnud, nagu Urve Palo või tippkeskerakondlased? Kas te käisite nendega rääkimas?

Urve Palo võttis ise ühendust, nii nagu ka paljud teised inimesed on võtnud. Nende kohta pole avalikkusele uudiseid tulnud, aga neid inimesi, olgu varasema poliitilise kogemusega või täiesti poliitikaväliselt, on kindlasti veelgi tulemas. Ega küsimus ei ole ju praegu selles, et kedagi lihtsalt kutsuda ja veenda… Inimene on mingis põhimõttelises valikus jõudnud sellele arusaamale ja see on tegelikult inimeste jaoks väga raske valik.

Võiks ju küsida, et on ka teisi parteisid olemas, miks mitte sinna, aga ma usun, et inimesed on väsinud niisugusest väga kurjast retoorikast, sellisest stiilist, mis ei paku positiivseid lahendusi. Praegu on oluline anda signaal, et on võimalik ka erakondade üleselt koostööd teha, pakkuda inimestele positiivset lootust.

Raskel ajal – see võib olla paradoksaalne – ma mõtlen just noortele, kes on esimest korda sellises stressikeskkonnas, mida nad ei ole varem kogenud. Vanem põlvkond mäletab Vene aja kokku kukkumist, 90ndate üleminekut, kuidas sooja vett ei olnud jne. Aga noorema põlvkonna jaoks on see stressikeskkond – koroonaviirus, sõda – esimene niisugune kriis ja väga tähtis on just noortele anda see sõnum, et on lootust, positiivne tee on võimalik.

Kuidas seletada seda, et toimuvad liikumised täiesti vastandpooltele? Keskerakond on ajalooliselt olnud pigem vasakpoolne või tsentris ja sotsid ammugi. Isamaa on selgelt olnud parempoolne erakond. Üks asi on otsida alternatiivi valitsusele, aga see on ikkagi ju maailmavaate küsimus ka.

Loomulikult kõik inimesed, kes on Isamaasse tulnud, aktsepteerivad seda väärtusbaasi, mida erakond kehastab. Aga nagu ma ütlesin, poliitiline maastik põhimõtteliselt kujuneb ümber. Ühiskonna ootused on teistsuguselt defineeritavad. Ma arvan, nad ei olegi defineeritavad niisugusel lihtsal parem-vasak teljel. Inimesed ootavad küpset juhtimist ja ratsionaalseid valikuid.

Võtame kas või õpetajate palgakompromissi nõudmise ja stiili, kuidas valitsus sellele reageerib. Ega lahendus ei ole ju parem- või vasakpoolne, lahendus on töörahu koolides. Mõistlik on pidada dialoogi õpetajatega ja selles dialoogis leida kompromiss, mitte öelda, et me räägime teiega järgmise aasta augustis. See ongi poliitilise juhtimise vastutus.

Seal ju tuleb ka maailmavaade valitsuse sees esile, sest sotsid on täielikult vastandunud sellele, mida räägib Reformierakond, ehk siis nende meelest tuleb see nõutud palgatõus leida.

See on retooriline poos, mida tehakse selleks, et mitte oma valijaid ära hirmutada või neid kahjustada. Tegelikkuses ei ole valitsus sisemiselt tasakaalustatud ja ma näen, et see on probleem. Reformierakonnal on puht mehaaniliselt tekkinud nii suur võimu erikaal, et see koalitsioon toimib Reformierakonna võimuvertikaalina ja kahele väiksemale partnerile on jäetud funktsioon seda nii-öelda toestada. Loomulikult siis enesealalhoiuinstinktiks nad veidike püüavad mängida head politseinikku, aga tegelikult maksavad ju teod, mitte sõnad.

Kas räägite oma kogemusest või on Reformierakonna hoiak ajas muutunud?

See sõltub sellest, milline on sinu enda julgus seista ka suuremale partnerile vastu. Ma arvan, et Isamaa on suutnud ennast kehtestada väiksema partnerina erinevates valitsustes. Tõsi küll, Reformierakonna erikaal ei olnud seal nii suur, aga sa pead seisma nende asjade eest, millesse sa usud, ja panema jala maha.

Isamaas on selgelt toimunud muutus juhivahetusega. Kas te võtsite erakonna juhiks saades teadlikult teistsuguse poosi, teistsugused teemad fookusesse kui Helir-Valdor Seeder?

Ei, ma olen Helir-Valdor Seedrilt väga palju õppinud. Muide, ka seda, kuidas on küps pidada läbirääkimisi Reformierakonnaga.

Ma arvan, et baasväärtused Isamaa erakonnal ei vaja mingisugust korrigeerimist, aga tõsi on see, et kui tahta olla keskne alternatiiv sellele valitsusele, siis see eeldab tuumküsimustele keskendumist ja nendesse süvitsi minekut. Ja praegu minu veendumus on, et Eesti ühiskonna jaoks olemuslik tuumküsimus on väliste julgeolekuriskide maandamise kõrval majandusele uue hoo andmine, mitte majanduse lõhkumine, nagu näeme praegu valitsuse poliitilistest agendadest.

Teil on seda juttu hea rääkida, te ei ole valitsuses, te ei pea eelarvet tasakaalu saama jne. Kui olukord oleks vastupidine, kas ei oleks seis tegelikult sama, nagu praegu Reformierakonnal, et toetus oleks madal, inimesed oleksid rahulolematud ja samas opositsioonierakondadel oleks hea nautida populaarsust?

Vaadake, me esitasime eelmisel nädalal oma eelarve ettepaneku ja ma ei öelnud lihtsalt retoorikas, et see on alternatiivne eelarve, vaid ma püüdsingi näidata ka opositsioonis vastutustundlikku käsitlust. Kuidas on võimalik pakkuda välja niisugune lahendus, mis ka riigieelarve valikute kõrval parandab eelarvepositsiooni.

Näiteks Keskerakond esitas kõigile ettepanekutele ühe ja sama katteallika, mis tähendab, et puht tehniliselt juba ei ole võimalik seda rakendada. Ei saa 10 korda käia ühel kaevul, ühe ämbriga, kui seal on ainult ämbritäis vett. EKRE valis nii-öelda mammutettepanekud, mille eesmärk on lihtsalt obstruktsiooni tekitada. Minu arusaam, Isamaa arusaam oligi see, et me esitame ettepaneku, mida praktikas on võimalik realistlikult jõustada.

Kui te nüüd korraks võtate peast Isamaa mütsi ja vaatate meie poliitilise maastiku tulevikku lihtsalt poliitikat tundva inimesena, siis kas see valitsus suudab teie meelest püsima jääda järgmiste valimisteni?

Keeruline. Politoloogiline statistiline kogemus ütleb, et valitsused neli aastat ei püsi. Samas on siin olemas teatud tingimused selle valitsuse püsimiseks selles loogikas, et just nimelt paradoksaalselt nende ühiskondliku kriitika väli ja poliitika kehv kvaliteet võib neid omavahel hoopis kokku liita.

Kindlasti Eesti 200 jaoks on see eksistentsiaalne küsimus, mille ma arvan, et nad on valesti sõnastanud. Nad on sõnastanud selle nii, et iga hinna eest tuleb valitsuses püsida, sõltumata sellest, mis poliitikat see valitsus teeb. Selles loogikas nad on taandanud ennast iseseisva poliitilise üksuse rollist. Ja see on nende olemuslik probleem, mitte see, kas esimees on riigikogu esimees samal ajal või mitte.

Ma usun, et väga põhimõtteliseks valikukohaks kujunevad Euroopa Parlamendi valimised järgmise aasta juunikuus. See on ühiskonna võimalus tagasisideks Kaja Kallase valitsuse poliitikale. Kindlasti on väga palju keskseid Euroopa küsimusi, mis Euroopa Parlamendi valimistel on, aga minu sõnum on, et kui te ei saa hakkama Eesti riigi juhtimisega, ei te tule toime ka Euroopa probleemide lahendamisega.

Samas Euroopa Parlamendi valimistel on valijate osalus olnud ajalooliselt madal. Kas see annab ikka tegeliku pildi?

Minu üleskutse on see, et tõsiselt selles valikus otsuseid langetada, sest ma hoiatan selle eest, et kohe päev pärast neid valimisi, kui valitsus saab piisava arvu hääli, siis ta kuulutab selle ka enda sisepoliitilise legitimatsiooni allikaks. Ma arvan, et seda võimalust pakkuda ei ole mõistlik. Kui me soovime ühiskonnas saavutada põhimõttelist selle valitsuse poliitilise kursi korrektsiooni, siis tuleb just nimelt selliste signaalidega ühiskonnas seda esile kutsuda.

Kui Reformierakonna juht vahetub, kui peaminister vahetub, kas te siis läheksite Reformierakonna partneriks valitsusse enne järgmisi valimisi?

Ma arvan, et see ei muuda olemuslikult praegust põhimõttelist Reformierakonna juhtimiskäekirja. Vähemalt ma näen Reformierakonna juhtkonnast, et nad ei sea sekundikski kahtluse alla selle poliitika õiget kurssi.

Kui küsida laiemalt, kas ma pean mõeldavaks seda, et kui Reformierakond leiab, et enda turundusliku manöövrina oleks mõistlik Isamaa sisse tuua ja üks partneritest välja vahetada, et siis asendusparteina hakata sedasama poliitilist agendat ellu viima. Minu vastus on ei.

No aga sellega te ju fikseerite ära praeguse olukorra. Ei saagi mingit valitsuse vahetust toimuda, sest nagu ma aru saan, EKRE on täiesti küsimuse alt väljas ja muul moel ei tule väga seda kombinatsiooni kokku?

Riigi poliitikat tuleb põhimõtteliselt korrigeerida, see on minu meelest ühiskonna ootus ja peegeldub ka nendes sotsioloogilistes uuringutes. See ühiskondlik toetus, mis on Isamaale tekkinud, on väga suur vastutus ja minu jaoks ennekõike tööriist selleks, et survestada valitsust põhimõtteliseks poliitika korrigeerimiseks. Küsimus ei ole võimumängus selles loogikas, et mis partei omab mis ametikohta. Ühiskonna jaoks ei ole see põhiküsimus. Ühiskonna ootus on, et tegelike küsimuste lahendamisele koondatakse ühiskonna positiivne energia ja efektiivsus. Teiseks, et ei tehta inimeste elukvaliteeti ja majanduskeskkonda põhimõtteliselt halvendavaid ja kindlustunnet vähendavaid otsuseid.