Ert: Erakond Eesti 200 esimeheks kandideerib välisminister Margus Tsahkna kõrval ka filmioperaator Arko Okk. Te ütlesite eile Delfile antud intervjuus, et kandideerite südametunnistuse pärast sooviga erakonda innustada, kuidas edasi minna ja loodate, et teid eristab Margus Tsahknast oskamatus tühje sõnu teha. Mis siis kõige enam südamel on?

Filmikunst. Räägime filmikunstist.

Libe: Nii!

Mul on homme esilinastus, maailma esilinastus. Linnas käib fantastiline festival. Ja kui vaadata neid filme, siis tegelikult on näha, et seal on üks ühine tunnusjoon. Need filmitegijad ei ürita meeldida. Ja mitte maailm ei ole hulluks läinud, mitte filmitegijad ei ole hulluks läinud, vaid poliitikud on hulluks läinud.

Ert: Te olete täpselt sama meelt, et ei ole vaja siin mitte meeldida, vaid näiteks öelda ausalt välja, mida te arvate Eesti kultuuripoliitikast?

Täpselt.

Ert: Mida te arvate Eesti kultuuripoliitikast?

No teatavasti me oleme väikseim Mandri-Euroopa tsivilisatsioon, me peame seda hoidma siin iga hinnaga. Ja keel on just see, mis on teinud sellest selle kultuuri kandja. Ja kõik inimesed, kellele meeldib Eestis olla, saavad ju aru, et tegelikult ju see eesti keel ja eesti kultuur ongi teinud selle nii eriliseks, selle suhtumise siin. See on väärtus, mida hoida ja seda tuleb ka rahastada.

Libe: Siin on muidugi selline teema, et hästi palju on inimesi, kes on tulnud teistest eluvaldkondadest poliitikasse, on rääkinud täpselt sama juttu ja siis ühel hetkel nad on poliitikas ja nad on väga ümmarguse jutuga. Võtame kasvõi minu ja Kirke endise kolleegi Lauri Hussari, kelle kõrval Jüri Ratas on väga terav olnud viimastel aegadel oma sõnavõttudega. Kuidas teie usute, et poliitikat on reaalselt võimalik teha niimoodi, et ei kaota oma teravust?

No aga täpselt nii nagu Kirke alustas - kuulata oma südametunnistuse häält. See võib-olla kõlab natuke pateetiliselt, aga tegelikult ma olen tavaline inimene, erakonna realiige.

Ma lihtsalt võtsingi kätte, ma sain innustust Igor Taro artiklitest viis aastat tagasi. Need olid väga julgustavad ja kogu see uuenduslikkus ja tunnetus mul, et oleme siiski nagu stagneerumas siin ühiskonnana ja ikkagi tundus, et on korruptsiooni üleliia. Tulebki olla selles mõttes, et kuulata ennast ja väljendada ennast võimalikult selgelt, arusaadavalt, lihtsalt.

Minu eesmärk ei ole saada erakonna juhiks, minu eesmärk on praegu, kui see nii läheb, innustada-julgustada erakonna liikmeid, et see, mis on kirja pandud ja see, mille me nüüd saime kevadel koalitsiooniläbirääkimiste käigus, ei ole päris see, milleks me kokku tulime siiski. Sõnad ja teod erinevad ja nüüd on see hetk, kui tuleb uus esimees, siis temal on julgust öelda, et vaatame veel kord, mis me oleme valijatele lubanud.

Me oleme liberaalne erakond, aga peame sellest siis kinni. Me ei ole nii liberaalne, et me lubame üht ja teeme teist. Selles seisnebki minu mõte, et ma oleksin veidi konservatiivsem siin.

Libe: Kui te eile andsite Delfile intervjuu, siis seal lõpus Delfi ajakirjanik küsis, kui suureks te oma võiduvõimalusi hindate? Tsiteerin: "90-10 minu kasuks". Ma ei tea, kui tõsiselt te seda mõtlesite, aga see tähendab, et umbes 800 inimest erakonnast võiks olla teie selja taga. Eile oli terve pikk päev, kus inimesed teadsid, et te kandideerite. Kui paljud erakonnakaaslased teile kuidagi toetust avaldasid, teiega ühendust võtsid?

Need olid üksikud. Ja olgem ausad, mida rohkem inimesi tuleb pühapäeval valima, seda suurem tõenäosus on uutel ideedel maksma pääseda, sest ega kõik 900 ju ei tule, tuleb 100, võib-olla tuleb 50, aga võib-olla tuleb 200, mitte rohkem.

Ja kui 101 valib näiteks selle poolt, et me ei ole nõus sellega, mis meiega praegu toimub, me ei ole nõus sellega, et me ei lubanud makse tõsta, aga ometi neid tõstetakse - küll selle mööndusega, et kui on mingi sihtotstarbeline ja nii edasi. Siis, noh, rääkimata õpetajatest ja kõik, et see on praegu ühiskonnast läbi kajanud ja läbi peegeldunud, et see on see võimalus. Ei pea isegi midagi arutama, võib lihtsalt anda oma hääle või toetuse.

Ja muidugi, kui nüüd rääkida sellest 90-10, [siis] ma loodan, et meil on ikkagi demokraatlik erakond, kusjuures, teisel aastal, kui see erakond eksisteeris, sai alles see sõna demokraatia minu tagasihoidlikul ettepanekul sinna programmi lisatud. See oli sealt ununenud. Kui meil on demokraatlik erakond, ja meil on, ja need valimised on ausad, inimestel on südametunnistus, siis miks mitte?

Selles mõttes ma olen nagu valmis selleks, et inimestega mitte ainult rääkida, neid kuulata, vaid ka rakendada oma oskust ka [ja] sellega arvestada. Sest ma tegelikult näen, et väga paljudes eluvaldkondades on selline totaalne kaasamine, me muudki kaasame ja meil on komisjonid ja kõik. Aga väga tihti on need formaalsed, inimesed kuulatakse ära, [aga] tehakse ikka omamoodi. Ja see ei ole ainult kultuurivaldkonnas.

Libe: Kui te tõite välja, et peaks üle vaatama need lubadused, mis kevadel anti ja neid ikkagi hakkama täitma või nende sõnade taga olema, siis mulle tundub, et Eesti 200-l teie kui võimaliku erakonna esimehe juhtimisel on kolm varianti: kas lahkuda koalitsioonist, olla opositsioonis, teha Reformierakonnale selgeks, et tuleb need otsused ümber vaadata, või luua uus koalitsioon. Milliseid variante neist te peate kõige tõenäolisemaks ja milliseid samme te astuksite?

No kõik kolm on tõenäolised. Ma olen seda meelt, et praegustel tingimustel tuleks koalitsioonist ära tulla. Mina tuleksin sealt ära juba sellepärast, mis tehti paljulapseliste perede toetustega. Ainult selle pärast, rääkimata siis juba õpetajatele lubatust.

See tekitas küll siin palju paksu verd, aga ma ütlen, et ma olen olnud jõudumööda aktiivne erakonnas, selles mõttes, et ma olen esimestel valimistel osalenud neljas töögrupis: kultuur, transport ja nii edasi, praegugi samamoodi neljas ja ma tean, näiteks kaitsekomisjonis, see kolm protsenti käis läbi. Aga seda ei otsustatud, mina olin selle vastu konkreetselt. Kalev Stoicescu tõi selle teema väga intelligentselt, [aga] see jäi õhku rippuma, see tuli juhatusest. See tuli hurraaga peale, et me nüüd liitume selle klubiga ja me teeme selle ära ka. See õpetajate raha, seesama siseturvalisuse, päästjate raha, see kultuuriraha, see ongi selles protsendis kinni, mis see summa seal täpselt on - 150-260 miljonit. See raha on seal.

Selles mõttes, et kõik, mis ma räägin, see ongi minu isiklik seisukoht. Ma olen oma erakonna patrioot. Ma olen erakonnale lojaalne, aga praegu on see hetk, kus tuleb valida. Selles mõttes see ei ole enam nii, et juhtkond otsustab või siis et läheb nagu läheb.

Libe: Parandage, kui ma eksin, kevadel te ei kandideerinud riigikogu valimistel. Neli aastat tagasi saite vist 23 häält. Teil on väga nõrk rahva mandaat olnud ja hetkel ei ole üldse rahva mandaati. Kui suureks probleemiks te peate seda erakonna esimeheks kandideerides?

Ma ütlesin kohe alguses, et ma ei olegi püüdnud olla populaarne ja selles mõttes, et me teame juba siin "Mnemoturniiri" aegadest peale, et raadios esinemine tõstab inimeste populaarsust päris märgatavalt.

Ert: Eesti 200 puhul on räägitud ka sellest, mis räägib näiteks Margus Tsahkna kasuks, on poliitilise kogemuse olemasolu. Teil see puudub…

No aga miks me siis üldse mängime siin selles mõttes nagu riigis demokraatiat, laseme valida rahvasaadikuid suure kalli raha eest, kohalikud omavalitsused? Meil võikski olla professionaalsed poliitikud, kes teevadki selle asja ära. Me peaks mugavustsoonist välja tulema, võiks tulla välja. Me võiks ilma hüsteeriata, rahulikult arutada - mis on, kus me praegu elame, mis on olukord maailmas, mis edasi saab: üks kriis, rublakriis, majanduskriis, siis nüüd koroona. Järgmine kriis tõenäoliselt tuleb juba kuue-seitsme aasta pärast, me peame selleks valmistuma.

Me räägime põlevkivist. Mis me nüüd paneme kinni, istume siis… Kust tuleb see rahu praeguses maailmas, kui me hakkame tootma laskemoona? Mina leian, et see ei ole õige. Me peame rääkima tööstusest, me peame rääkima teadusest, aga me ei pea rääkima sõjatööstusest.

Nii et selles mõttes, me võime näiteks Venemaast rääkides tõesti silmi pööritada ja kõik, aga Venemaal elavad ka soome-ugri rahvad, seal elavad ka erinevad rahvad ja need rahvad otsustavad. Juba Lennart Meri ütles näiteks, et Eesti valitsus ei ole Eesti riik, selles mõttes ka Vene valitsus ei ole Vene riik.

Libe: Eile te seal Delfi intervjuus ka rääkisite oma mõtteid Venemaa kohta ja see, et Venemaad ei saa nagu kuidagi ära unustada. See on hästi valus teema praegusel hetkel ja, üleüldse, kuidagi pöörata pilk Venemaa poole. Selgitage uuesti, mida te mõtlete, et kuidas see suhtlus Venemaaga peaks hetkel välja nägema või kuidas see vaade Venemaa poole on, kui käib agressiooni Ukraina suunal?

Minu mõte oli, et Venemaast tuleb aru saada.

Libe: Mis see tähendab?

No see tähendabki seda, et riik, kus valitseb segadus algusest saadik, põhimõtteliselt suur bardakk - need, kes teavad, mida see sõna tähendab. Nad omavad tuumarelva, me peame seda asja hoidma tasakaalus.

Libe: Kuidas see välja näeb? Ma arvan, et me saame aru, et…

No see näeb välja nii nagu on Soome valitsus ja Soome president siiski suhelnud, hoidnud kätt pulsil, et seda pulssi tajuda, et see ei saa olla. See on meie naaber.

Libe: Kas ma saan õigesti aru, et kui te oleks peaministri positsioonil, siis te suhtleks Vladimir Putiniga, üritaksite otsida kontakti?

No need on ju erinevad tasandid.

Libe: Ma saan aru, jah. Aga kui teil oleks see variant?

Mina esitaksin Eesti tingimused naabrina - kõik, mis puudutab meie elu-olu, soome-ugri rahvaid. Inimestega tuleb rääkida, ei tohi kapselduda. Selles mõttes ikkagi, kui on võimalus inimestega rääkida, siis tuleb rääkida. Selles mõttes see Venemaa teema on valus.

Aga meil on ka teised naabrid: Soome, Läti, Rootsi. Kui me tahame olla maailmas suuremad kui me oleme, mõjuvõimsamad, siis täpselt samamoodi väljendasin seda mõtet ka eile, et ka nii-öelda mees tänavalt võib ju ka selle erakonna suuremaks teha.

Libe: Ma lõpetuseks siis küsin, et kui me läheme selle aasta kevadesse, siis Martin Helme kõrval EKRE esimeheks kandideeris ka Peeter Ernits. Te tõite siin ühe sõna, bardakk, ma toon ühe teise sama päritoluga sõna, et see oli puhas pakazuuhha. Ega see ei ole mingisugune pakazuuhha, et nüüd kuidagi Eesti 200-s teete sellist näilist demokraatiat, et tundmatu mees Arko Okk tuleb Margus Tsahkna kõrvale kandideerima?

Aga miks ma peaks seda tegema? Ma ju alustasin sellest, et ma ei ürita meeldida. Ma tegelikult olen eluaeg teinud neid filme, mida ma olen ise õigeks pidanud. Ja olen siiski väga kaugel igasugusest konjunktuurist. Ma ütlengi, et see on südametunnistus, mis mind siia tõi ja minu südametunnistus on puhas. Ma annan erakonnale võimaluse. Kuidas erakond edasi läheb, seda me näeme pühapäeval.