Kas see, mis meid on siia toonud, viib meid ka edasi? Üks Eesti ettevõtluse mootoreid on olnud Mart Laari juurutatud maksupoliitiline põhimõte, et Eestis ei ole klassikalist ettevõtete tulumaksu. See põhimõte on olnud tugev argument, miks Eestisse investeerida ja ettevõtete peakortereid siin hoida.

Isamaa juurutatud põhimõtte võttis omaks ka Reformierakond ja seisis selle eest. Nüüd on kahjuks tuuled pöördunud ja Reformierakonna juhitud valitsus kiitis heaks Euroopa direktiivi, millega kehtestada miinimumtulumaks. Eesti ettevõtted hakkavad teistes Euroopa riikides tulumaksu maksma ja kapitali Eestist välja viima.

Miks? Kuigi tekkinud olukorda selgitas Reformierakonna rahandusministri Mart Võrklaeva asemel hoopis rahandusministeeriumi ametnik, siis peamiseks põhjuseks toodi taas Euroopa ühtsus. Kohtasin ka ise valitsuses olles mentaliteeti, et isegi kui Euroopa ettepanek läks otseselt vastuollu Eesti riiklike huvidega, siis vaikimisi oli ootus, et hääletame poolt.

Nii kasvabki Euroopast tulev bürokraatiamägi, mis meie elu paremaks ei tee. Pigem vastupidi. Euroopast saabunud reeglitele pannakse kodumaal üks rasvane kiht nõudeid juurdegi, et ametnike sahtlitesse kogunenud mõtteid ellu rakendada või et Brüsseli silmis pailapsena paista.

Euroopaga tingimusteta nõustumine on meile sügavale juurdunud. Selle mõttelaadi juured on nii sügaval, et arvamuslugu kirjutades ütleb isegi minu alalhoiuinstinkt, et pean hakkama oma vastuseisu eest vabandama. Aga sellest tuleb üle olla nii minul kui ka ühiskonnal laiemalt. 

Ma ei ole Euroopa Liidu vastane täpselt samamoodi nagu parempoolne maailmavaade ei ole riigivastasus. Kuulun kindlalt Eesti elanikkonna 86 protsendi sekka, kes pooldab Eesti kuulumist Euroopa Liitu. Me oleme Euroopa Liidu liikmeks olemisest palju võitnud, kuid on aeg omandada mentaliteet, et ka meie määrame kurssi, kuhu on EL teel.

Me pole enam ammu õpipoisi rollis, Eesti on klubi täisväärtuslik liige olnud juba peaaegu 20 aastat. Keegi ei ähvarda meid klubist välja heita, kui me ka oma riiklike huvide eest seisame. Eestil on pealegi ülejäänud Euroopale nii mõndagi oma kogemusest õpetada, kui meil ainult veidi rohkem selgroogu oleks. Näiteks selle sama paljukiidetud Eesti maksusüsteemi kohta.

Kuhu me tahame Euroopa Liitu tüürida? Jaak Aaviksoo on juba märkinud, et selle eeldus on, et me mõistame, mis on Eesti rahvuslikud huvid. Eesti huve kahjustavatele eelnõudele vastu hääletamine ei lõhu Euroopat ega meie liitlassuhteid, see on alusetu hirmujutt.

Sama rumal oleks väita, et kui opositsioon ei kiida kõiki koalitsiooni avantüüre heaks, siis läheb opositsioon kuidagi demokraatia vastu. Arvamuste paljusus on loomulik ning kui me suudame oma seisukohti adekvaatselt põhjendada, siis ka igati austatav teiste riikide poliitikute poolt.

Seiklused tulumaksuga nii siseriiklikult kui ka välispoliitikas pole muidugi ainus märk pikalt püsinud põhimõtete ja väärtuste painutamisest. Hea näide on seegi, et Reformierakonna valitsus hääletas poolt sellele, et veelgi enam karmistada CO2 heitmete eesmärke.

Kuna me elame külmas kliimas ning meil pole tuumajaamu ega suurt kogust hüdroenergia võimsusi, siis see on väga selgelt vastuolus meie energiajulgeoleku vajadustega. On täiesti normaalne, et samuti fossiilsetest kütustest sõltuvad Poola ja Itaalia hääletasid Euroopa ettepaneku vastu ja Eestile kahjulik otsus jäi tulemata. Miks peaksime meie kartma oma huvide eest seismist?

Euroopaga seotud otsustega on pahatihti nii, et otsustest tagajärgede kättejõudmiseni võtab palju aega. Kui väga tugevad ja kohati ka negatiivsed tagajärjed kohal, siis on vastutus nende otsuste eest kuidagi juba hajunud ja keegi ei saa täpselt ei saa aru, kuidas nüüd siis nii läks. Sedasi aina uuesti ja uuesti.

Euroopa Parlamendi valimised lähenevad. Seega jõuab kätte aeg, mil kodanikud võiksid võtta aja ja vaadata korra tagasi Euroopa Liidu otsustele, mis tugevalt siinset elu mõjutanud. Kas Eesti poliitikud on esindanud nendes küsimustes Eesti huve, riskides kohese konfrontatsiooniga, või siis vaikimisi kõigega nõus olnud ja oodanud, et ajalugu unustab nende tegevusetuse. Kas seniseid põhimõtteid järgitakse alati või ainult siis, kui keegi hoolsalt jälgib?