Politoloogias kujutatakse poliitikakujundamise protsessi David Eastoni¹ teooria järgi tihti kui musta kasti, mille sees toimuv jääb välistele vaatlejatele ning kolmandatele osapooltele tundmatuks ja salajaseks. Lihtsustatult öeldes tähendab antud teoreetiline lähenemine seda, et avalikkus ei tea, kuidas ning miks täitev- ja seadusandlik võim mõne otsuse või järelduseni jõudis. Ühtlasi ei ole seadusandja sisuliselt ka kohustatud tehtud otsuseid selgitama ning põhjendama.

Eastoni teoreetiline kontseptsioon on kahjuks kohane ka 2023. aasta Eestis. Poliitikat tervikuna ning pärast viimaseid valimisi spetsiifiliselt majanduspoliitikat ei käsitle Eesti poliitikud kui interdistsiplinaarset teadusharu, mille eesmärk on läbi poliitiliste institutsioonide, poliitilise keskkonna ning majanduse ökosüsteemi kujundada Eestis parim konkurentsivõimeline turg ettevõtetele.

Nii tehaksegi Eestis majanduspoliitilisi otsuseid "mustas kastis", juhindatuna poliitikute ideoloogilistest vaadetest ning poliitfilosoofilistest uskumustest, mitte lähtudes parimatest võimalikest praktikatest ja teadmistest.

Seejuures ütleb valitsemise hea tava, et poliitilised otsused peaksid tuginema empiirilistele teadmistele ning parimatele praktikatele, mitte olema ellu viidud õhinapõhiselt, ilma otsuste potentsiaalseid positiivseid ja negatiivseid mõjusid analüüsimata. Ka huvigruppide kaasamine ei saa ega tohiks olla vaid formaalne ning näiline, tegelikkuses aga kõiki "teisitimõtlejaid" eirates ja tühistades.

Näitena pareerivad peaminister ja rahandusminister neid, kes julgevad mainida terminit "pangamaks", mis nende hinnangul vähendaks Eesti kui riigi mainet rahvusvahelistel turgudel, suurendaks ebakindlust ettevõtjate seas ning viiks pankade kapitaliseerituse ohtlikult madalale tasemele. Olenemata sellest, et maks on end õigustanud näiteks nii Hispaanias² kui ka Leedus³, samuti ei ole mainitud riikides toimunud Reformierakonna ennustatud krahhi.

Ka automaksu osas kutsus valitsus suvel huvigruppe ning laiemalt kogu ühiskonda maksudebatile, kuid tegelikkuses tundub, et tagasisidega ei soovita arvestada, sest see ei ühti poliitiliste soovide ja valikutega.⁴

Paljudel on ilmselt meeles Taavi Rõivase teise valitsuse otsus tõsta ennaktempos ning ilma sisulise debatita alkoholiaktsiisi, mis tõi kaasa aastaid kestva piirikaubanduse, viis Eestist välja maksuraha, aga ei viinud alla alkoholi tarbimist inimese kohta⁵, kuigi kõike seda valijatele poliitikud enesekindlalt lubasid. Rumalad olid vaid need, kes Rõivase ja Jevgeni Ossinovski sõnades toona kahelda julgesid.

Sarnasele retoorikale tuginedes ei saanud Kaja Kallase esimene valitsus langetada inflatsiooni piiramise ning inimeste ostujõu hoidmise eesmärgil aktsiise, sest meede ei olevat efektiivne ega ole ennast praktikas ka kusagil tõestanud ega õigustanud. Andmed näitavad siiski otseselt, et kütuseaktsiisi langetamine Saksamaal ja Prantsusmaal alandas kütuse hindu tarbijate jaoks⁶ ning aitas ohjeldada inflatsiooni⁷, jättes seeläbi inimestele rohkem raha kätte, mis omakorda parandas inimeste elujärge.

Eestis esitas aga peaminister narratiivi, et kuigi aktsiise langetati, siis hind tarbija jaoks sellest hoolimata tõusis. Mainimata jättis peaminister tõiga, et hind tõusis tulenevalt üldisest nafta hinnatõusust maailmaturul, sh. ka Eestis.

Ka ei töötavat Eesti kontekstis ettevõtjate aitamine läbi erinevate majandus- ja rahanduspoliitiliste meetmete, mida rakendatakse Washingtonist Stockholmini ja Helsingist Berliinini. Sest mujal töötavad meetmed ei soodustavat Eestis piisavalt innovatsiooni, ei nügivat positiivselt ettevõtteid muutustele ja ei läheks kokku ideoloogilise "vaba turumajanduse põhimõtetega".

Saksamaa majandusminister Robert Habeck räägib samal ajal Bundestagis mõtteviisi muutusest majanduspoliitikas, mille raames plaanitakse 50 miljardi euro suurust ettevõtete toetamise paketti, et säilitada Saksamaa kui tööstusmaa atraktiivsus investorite seas, suurendada eksporti ja säilitada töökohti, sest vaid selliselt on võimalik tagada riigi majanduse edukus ja konkurentsivõime.

Kaja Kallase teise valitsuse ellu viidavad muudatused peegeldavad jätkuvalt kirjeldatud olukorda, kus valitsev võim teab ise kõige paremini, mis on alamatele hea ning vajalik. Ja seda mitte reaalsete teadmiste ja kogemuste tõttu, vaid hoopis "õigesse" erakonda kuulumise tõttu, mis teeb karjääripoliitikutest üleöö majanduseksperdid.

Demagoogia, millega valitsus tehtavaid otsuseid õigustab, oponente hurjutab ning omasid kiidab, võib olla küll muljetavaldav, kuid õõnestab iga järgneva sõnavõtuga nende usaldust ja tõsiseltvõetavust. Erialaeksperdid ning ettevõtjad räägivad aga jätkuvalt pea iga päev sellest, et Reformierakonna otsused on sisuliselt valed ja ei aita Eesti majandust kriisist välja.

Lihtsustatult nimetatakse kirjeldatud protsessi majandusteoorias kui positivistlikuks majanduseks, mille eesmärk ei ole hinnata ellu viidavate poliitikate efektiivsust ja kasu ühiskonnale per se, vaid lihtsalt asi ära teha. Ellu viidava poliitika mõõdetav mõju selgub kunagi kaugel tulevikus ning isegi kui ka ebaõnnestuti, siis ega valija ju seda enam ei mäleta ning vana kombe kohaselt ei eksi poliitik kunagi.

Veidi parem lähenemine eeldaks valitsuselt normatiivset majanduslikku käsitlust, mis arvestab majandusteoorias ning praktikas juba eksisteerivat teadmist, millele tuginedes on võimalik hinnata ellu viidavate otsuste võimalikku mõju süsteemile ehk riigi majandusele ja selle subjektidele tervikuna. See tähendab, et sotsiaalmajanduslike mõjude hindamiseks tuleb analüüsida poliitiliste otsuste potentsiaalset mõju kõikidele seotud osapooltele ja nende käitumisele. See eeldab valitsuselt pädevate mõjuanalüüside koostamist, mida enam kahjuks normiks ei peeta.

Selleks, et tõeliselt aru saada, kuidas viia ellu piiratud teadmiste juures parimat poliitikat, tuleb otsuste tegemisel lähtuda teoreetilisest kontseptsioonist, mida tuntakse kui poliitökonoomiat ja/või majanduspoliitikat.

Poliitökonoomia kui distsipliin baseerub normatiivsel majandusteadusel, kuid lisaks parimate praktikate analüüsile ja küsimusele "kuidas asjad peaksid olema?" vastamisele keskendub poliitökonoomia ka riigile, ehk Eesti kontekstis täitevvõimu juures olevatele poliitikutele. Kas erinevad siis Eesti poliitikud oma ametivendadest nendes riikides, mida meile eeskujuks tuuakse, tõesti sellisel määral, et teavad õigeid otsuseid une pealt?

Poliitökonoomia ei käsitle riiki kui süsteemivälist deus ex machina't, vaid arvestab, et poliitilisi otsuseid viivad ellu ebatäiuslike teadmistega ning ebaratsionaalselt käituvad majandussubjektid, kes on kaugel positiivses majandusteoorias eksisteerivast homo economicusest.

Seega lähtub iga poliitik otsuste tegemisel enda maailmavaatelistest eelistustest (sisuliselt liberalism vs merkantilism) ja uskumustest, mis peavad toetama demokraatlikus süsteemis nii poliitiku isiklikke ambitsioone kui ka suurendama partei toetust populatsioonis, kindlustades seeläbi ka poliitikutele võimu.

Just nimelt sellest tulenevalt kordavad poliitikud ikka ja jälle samu vigu suutmata omakorda tehtud vigadest õppida. Kõik viimasel kümnendil ametis olnud valitsused on õhinapõhiselt ellu viinud poliitikaid, millest mõned on kas suurelt või väga suurelt ebaõnnestunud. Seda seetõttu, et ei ole suudetud arvestada käitumisökonoomika eripäradega majanduses ning tegemata on jäänud isegi elementaarsel tasemel mõjuanalüüsid.

Nende puudumisele juhivad tähelepanu kõik, kes rohkemal või vähemal määral on juba jäänud või on jäämas valitsuse majanduspoliitiliste otsuste tõttu olukorda, kus kindlustunne tuleviku suhtes kaob või on juba kadunud ja väljendub näiteks mõne ettevõtte pankrotis või indiviidi töötuks jäämises.

Mõjuanalüüs, millega neutraalselt hinnata seaduse mõju ühiskonnale, ei tähenda teadmistepõhises ühiskonnas vaid tüütut linnukest seaduse väljatöötamisel. Õige metoodika alusel valminud mõjuanalüüs peaks aitama otsustama selle, kas ja millisel kujul poliitiku ideoloogilistele vaadetele tuginev seadus peaks üldse jõustuma.

Eesti Vabariik ei ole ühegi poliitiku eraasi, mille elanikkonna peal teha maailma suurimat majanduspoliitilist eksperimenti. Kõikidel poliitilistel otsustel peab olema üks ja kindel eesmärk ning siht, milleks on kindlustada ja säilitada Eesti rahva heaolu ja kindlustunne nüüd ning tulevikus.

Lõpetuseks ilma igasuguse irooniata üks mõttetera: äkki ei sobigi geodeet rahandusministriks või kits kärneriks?