Kui valimispäeva õhtul kaheksa kuud tagasi oleks keegi öelnud, et sügiseks on kolmest peatsest koalitsioonierakonnast kahe toetus kas kokku kukkunud või üle aastate suurimas languses, poleks seda ilmselt ka kõige lennukama fantaasiaga inimene uskunud. Valimistel kätte võidetud poolehoid kadus aga nagu vits vette, sest liiga kiiresti sai ilmsiks, et see võideti tühjade sõnadega.

Valijatel – ükskõik millist erakonda nad ka ei toetaks – ei ole praegu just väga palju põhjust rahul olla. Viimaste kuude poliitiline protsess nii erakondade, riigikogu kui ka valitsuse tasandil ei kannata kriitikat. Lähiminevikust ei pea tikutulega taga otsima märke sellest, et Eesti riik tervikuna on loid, väsinud ja toimib allapoole oma võimete. Need kõik kokku aitavad seletada ka praegust toetuste ümberjaotumist parteimaastikul.

On piisavalt aega on möödas, et kümne-kahekümne aasta tagune minevik võiks tunduda hea ning helge. Eesti oli just saavutanud oma pikaajalise unistuse ning saanud EL-i ja NATO liikmeks. Elu oli vaesem, kuid majandus oli dünaamiline ja arenev. Palgad kasvasid kiiremini kui hinnad. Riik toimis sujuvamalt ja oli innovaatiline. Andrus Ansipit meenutavad praegu hea sõnaga ilmselt ka need, kes teda siis ei toetanud.

Mis on aga viimasel paaril aastal midagi sellist, mida oled kuulnud Eesti riigi saavutuste kohta, mille üle võiks tõeliselt uhke olla?

Nüüd peab ilmselt pikemalt järele mõtlema. Kiiret selget vastust on raske leida. Pigem leiab vastupidiseid näiteid.

Millest alustada? Eesti e-riik jookseb suuresti vana rasva peal. Üks viimane katse midagi uuendada – e-residentsuse programm – ei ole vähemalt seni veel mingeid suuremaid tulemusi andnud. Ehk on selle aeg veel ees. Ja teine märkimisväärne katse midagi uuendada – võimaldada mobiiltelefonist hääletamist – tõotab kui mitte muudel, siis vähemalt poliitilisel põhjustel takerduda.

Mida veel? Hiljuti oli palju juttu riigireformist ja selle vajadusest, kuid sellest ei tulnud midagi. Ja mis on olnud haldusreformi käegakatsutavad positiivsed tagajärjed? Eesti üritas kümne küünega hoida alles riiklikku lennufirmat, mis lõpetas kahjumis. Eestile pole Nordicast mingit erilist kasu olnud. Eesti elektrivõrgud riigi äärealadel ei pea krõbedamale talvele või suuremale tormile vastu. Eesti riik pole siiamaani suutnud korralikult välja ehitada oma olulisemaid maanteid.

Suuremad kohtuasjad – Tallinna Sadam ja Porto Franco –, mille riik on viimasel ajal algatanud, on ebaõnnestunud. Ning seoses Porto Francoga on paljudel valijatel üha raskem ja raskem uskuda, et selle ajastus – mis nurjas abielureferendumi korraldamise ja viis ametist Jüri Ratase teise valitsuse – ei olnud poliitiliselt kaalutletud.

Mida veel? See õnnetu õlitehas, mille riik ühe käega ehitas ja teise käega tahab lammutada enne, kui see tööle hakkab? Või siis ei julge võtta põhimõtteliselt seisukohta, et selle valmis ehitamine ja käiku laskmine on nii Ida-Virumaa kui ka Eesti huvides tervikuna.

See on riigi tegevus üldiselt. Aga valijatel on ka terve rida pettumusi, mis puudutavad konkreetsemalt üksikuid erakondi. Reformierakond on olukorras, kus nende kapten on see, kes laeva põhja tüürib. Tänu idavedude skandaalile on paljudel senistel toetajatel ilmselt kadunud usk erakonda.

Ning kõik need maksutõusud. Valijad saavad aru, et nende peamiseks põhjuseks ei ole mitte autostumise vähendamise eesmärk, keskkonnahoid või julgeoleku kindlustamine, nagu neid praegu üritatakse müüa. Kõikide nende maksude üheks peamiseks põhjuseks on tulumaksureform, mille praegune valitsus otsustas ellu viia ja mis tekitab eelarvesse märkimisväärse augu.

Teistel erakondadel on samuti oma hädad. EKRE vaevleb osa oma liikmete kohatu käitumise all. Oma lojaalseid toetajaid nad sellega ilmselt ei kaota, kuid see välistab võimaluse, et nad võiksid kunagi sellisel kujul Eesti juhterakonna rollile pretendeerida.

Keskerakonnas on pettunud ennekõike erakonna eestlastest valijad, kellele ei sobi Mihhail Kõlvart erakonna juhina. Nad on asunud kiiruga endale mõnda teist erakonda otsima. Ja loomulikult Eesti 200, mis valmistas enamusele oma valijatest väga suure pettumuse, sest pärast valimisi sai ilmsiks, et uuest ning teistlaadi poliitikast pole nende puhul märkigi.

Ainult SDE ja Isamaa on viimasel ajal suutnud vältida valijate silmis suuremat ämbrisse astumist. Ning kuna just Isamaa ja mitte sotsiaaldemokraadid on paljudele valijatele juba pikemat aega olnud sobiv teine eelistus, siis on kõik need rahulolematud valijad viimastel kuudel liikunud Isamaa selja taha.

Isamaa ise paistab praegu olevat aga väga ettevaatlikul ja äraootaval positsioonil. Küllap mõeldakse, et mis kiirelt tuleb, võib kiirelt ka minna. Parem on hõiskamisega mitte kiirustada, vaid rahulikult järele mõelda, kuidas ja milliseid nendest uutest toetajatest on võimalik pikemalt hoida.

Suures plaanis võidab valijate südamed see erakond, mis suudab uuesti sütitada uhkust oma riigi üle ja mis ei vaevale oma enda poliitikute nõrkuse raske koorma all.

Mida peaks selleks tegema? Sisulisi asju, mitte tühje sõnu. Eesti peab ennast nii lääne kui ida suunal kindlustama. Eestil peavad EL-i suhtes olema oma enda seisukohad ja huvid. Millal keegi midagi sellist viimati kuulis? Idapiir tuleb kindlustada. Ei tohiks olla häbi võtta eeskuju mõnedelt teistelt meie piirkonna riikidelt, miss oma haavatavad piirid väga efektiivselt ja kiiresti kindlustasid.

Ja kuhu jäid kõik need kõlavad jutud riigikaitsest, mida enne valimisi räägiti? Kus on Kalevipoja kuppel? Kus on rannakaitse? Kus on elanikkonnakaitse? Kas need kõik olid ainult suured tühjad sõnad, mida enne valimisi räägiti? Kus on tuumajaam? Kus on energiajulgeolek?

Eesti peab vajadusel suutma tagada kõik oma energia ise, ka põlevkivi baasil, kui vaja. Praegu pettunud valija tahab näha sellist erakonda ja sellist poliitikat, mis näitab talle Eestit uuesti valguses, mis tekitab uhkust ja kindlustunnet. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.