Maksupoliitika ja eelarvepuudujääk on selle sügise kuumad teemad. Seda õigustatult, sest vanade dogmade tähttäheline järgimine neis valdkondades Eestile uut arenguimpulssi vaevalt anda suudab. Ometi unustatakse maksudest kõneldes tihti ära, et milleks neid üldse kogutakse: suur osa maksutuludest läheb arenenud riikides kaudselt või otseselt sotsiaalse ebavõrdsuse tasandamiseks, loomaks ühiskonnaliikmetele võrdsemat stardipositsiooni ja pakkumaks kodanikele baastasemel toimetulekut.

Niisiis, rääkides maksudest tuleb meil paratamatult rääkida ka ebavõrdsusest: kes ütleb "A", peab ütlema ka "B". See kirjatükk ongi piltlikult öeldes sellest "B-st" ehk ebavõrdsusest.

Poliitiliselt parempoolsete mõtlemisega inimesed – poliitikud, aga ka poliitikat mingilgi määral jälgivad kodanikud – ei peaks siinkohal lugemist lõpetama. Majanduslikus mõtlemises sündis umbes kümmekond aastat tagasi tõsine pööre, kus ebavõrdsusele, selle tekkepõhjustele ja tagajärgedele, on järjest enam tähelepanu pöörama hakatud. Teisisõnu, ebavõrdsuse temaatika pole enam ammugi vasakaktivistide või vasakkallakuga sotsiaalteadlaste pärusmaa, vaid sellest räägivad üsna murelikul toonil mitmed seni parempoolse ja turukeskse mõtlemisega silma paistnud majandusteadlased ja ärieliidi esindajad.

Nimetatud pöörde on läbi teinud kõige tuntavamalt Prantsusmaa, USA ja Ühendkuningriik, mille teadlaste panus on ebavõrdsuse uurimisse ehk kõige tõsisem olnud. Eestisse on sellest paradigmaatilisest nihkest jõudnud siiamaani ainult pisike sabaots. Kuna praegu käib riigi rahanduse tasakaalu viimine, siis võib-olla on just nüüd see õige hetk, et pöörde sisust hakataks ka Eestis rääkima ja aru saama.

Sissetulekute ebavõrdsuse hindamiseks järjestatakse leibkonnad sissetulekute suuruse järgi inimese kohta ning arvutatakse, milline osa kõigist sissetulekutest langeb niiviisi järjestatud inimeste esimese, teise protsendi ning järgmiste protsentide arvele. Protsentide asemel elanikkonnast iseloomustakse tihti ka kümnendikke või viiendikke.

Sissetulekute alusel on tavaks saanud lugeda esimest poolt elanikkonnast vaeste klassiks, järgmist neljakümmet protsenti keskklassiks ning viimast kümnendikku rikaste klassiks. Viimane protsent on ülirikkad. Tihtilugu vaadeldakse eraldi ka rikkamat 0,1 protsenti, 0,01 protsenti, või koguni 0,001 protsenti. Tüüpiliselt langeb viimase protsendi arvele võrdsemates riikides kuus protsenti ning ebavõrdsemates riikides 20 protsenti kogu sissetulekutest.

Väga sageli kasutatakse ebavõrdsuse hindamiseks Gini indeksit. Selle taga on matemaatiline avaldis, mis iseloomustab sissetulekute jaotust kogu selle ulatuses, alates kõige vaesematest ja lõpetades kõige rikkamatega.

Gini indeksit arvutatakse nii enne maksude mahaarvamist ja toetuste maksmist kui ka pärast. Arenenud riikides on Gini indeks pärast maksude ja toetuste maksmist võrdsemates riikides umbes 0,25 ning ebavõrdsemates riikides üle 0,35. Eestis oli vastav näitaja aastal 2022 Eurostati andmetel 0,32.

Pööre majanduslikus mõtlemises ja selle teetähised

Umbes viisteist aastat tagasi hakkasid lahti rulluma sündmused, mis päädisid pöördelise muutusega majandusinimeste mõtteviisis. Üks neist sündmustest, mis seda nihet mõjutas, oli prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty raamat "Kapitalism kahekümne esimesel sajandil". Inglise keeles ilmus see märtsis 2014 ja järgmised kaks kuud oli teos Amazoni müügiedetabeli tipus (selles, kus tavaliselt troonib ilukirjandus).

Piketty raamat kõneleb majanduslikust ebavõrdsusest, uurimustest teemal, millest konservatiivsed majandusinimesed varem laia kaarega mööda olid käinud. Nüüd aga ilmusid andmed, mis seniseid hoiakuid põhjalikult muutma hakkasid.

Paradigmanihked majanduslikes ja poliitilistes tõekspidamistes ei toimu aga valutult ega üleöö. Veidi aega pärast Piketty raamatu ilmumist juhtus Deutsche Banki Londoni haru tippjuht astuma ühe talle alluva teadustöötaja kabinetti. Ta leidis tolle süvenenult lugemas just sedasama Piketty raamatut. See tippjuht reageeris urinaga: "Mis öökima ajav marksism!" ja jättis lahkudes teadustöötajale kindla veendumuse, et sellise raamatuga ei ole soovitav end Deutsche Banki läheduseski näidata (Wade 2014).

Lugejate suur huvi raamatu vastu tekkis kommenteerijate ülimalt teravate ning üksteisele vasturääkivate hinnangute taustal. Martin Wolf Financial Timesist, üks maailma mõjukamatest majandusanalüütikutest, pidas seda "äärmiselt tähtsaks raamatuks". Paul Krugman, Nobeli preemia laureaat ja New York Times'i kolumnist, tervitas seda kui "vinget", "tõeliselt võrratut", "aasta, aga võib-olla isegi aastakümne kõige tähtsamat raamatut".

Teiselt poolt, Clive Crook pealkirjastas oma ülevaate Bloomberg View's nõnda: "Kõikide aegade tähtsaim raamat on üleni vale" ning Allister Heath The Telegraph'is nimetas seda "kohutavalt kallutatuks" (Wade 2014).

Tegelikult polnud Piketty raamat ainus, isegi mitte peamine selle pöörde teetähis, mida me siin kirjeldame. Üks suuri mõjutajaid oli 2008. aastal alanud ülemaailmne majandussurutis, mille põhjuste analüüs tõi välja majandusliku ebavõrdsuse kiire kasvu, mis Ühendriikides panganduskriisile eelnes ja selle tekkimisel olulist rolli mängis.

Teetähiste hulgas oli ka arvukas teadusuuringute hulk ja veel mitmed majanduslikule ebavõrdsusele pühendatud raamatud, näiteks Richard Wilkinsoni ja Kate Picketti "The Spirit Level: Why Equality is Better for Everyone" (2010).

Toimunud pööret mõtteviisis illustreerivad mitmed märguanded. President Barack Obama sõnul on ebavõrdsus "praeguse aja peamine väljakutse". Alan Greenspan, endine Föderaalse Reservi esimees, kes ise on end nimetanud eluaegseks libertaarseks vabariiklaseks, on nimetanud ebavõrdsust "kõige ohtlikumaks trendiks, mis vaevab Ameerikat" (Wade 2014).

Aastal 2017 andis rahvusvaheline valuutafond (IMF) välja ajakirja Fiscal Monitor erinumbri pealkirjaga "Tackling Inequality", mille peatees on sõnastatud nii: "Kui mingisugune kogus ebavõrdsust on turupõhises ühiskonnas möödapääsmatu, siis liigne ebavõrdsus võib õõnestada sotsiaalset ühtekuuluvustunnet, viia poliitilisele polariseerumisele ja lõppkokkuvõttes vähendada majanduskasvu" (IMF 2017).

Viimased kolm tsitaati moodustavad kontrasti väga lugupeetud inimeste kaunis teravmeelsete väljaütlemistega varasemast ajast. Omaaegne Briti peaminister Margaret Thatcher rääkis oma kuulajatele: "Meie asi on ülistada ebavõrdsust ja hoolitseda selle eest, et talendid ja võimed oleksid töös – meie kõigi hüvanguks." Hilisem peaminister Tony Blair ütles intervjuus: "Kui sa pead jahti nendele inimestele, kes on ühiskonnas kõige rikkamad, siis tegelikult ei tee sa mitte midagi nende heaks, kes on alumises otsas." (Wade 2014).

Andmed, mis pöördele teed juhatasid

Üks esimesi nende hulgas, kes sissetulekute ebavõrdsuse kohta andmeid kogusid ja läbi töötasid, oli Simon Kuznets (1901-1985, nooruses Venemaalt USA-sse emigreerunud majandusteadlane, Nobeli preemia laureaat 1971), kes tegi seda käsitööna 1950. aastate esimeses pooles, kogudes andmeid USA kohta alates aastast 1913. 1970. aastatel olid andmekogumine ja andmete säilitamine juba arvutipõhised ning 2000. aastatel on olemas mitu paralleelset andmebaasi, mille kvaliteet aasta-aastalt paraneb. (Piketty & Saez 2014).

Järgnevalt vaatame, millised seni kehtinud käibetõed ümberlükkamist on leidnud ja millised andmed seda tegid.

1. Majanduskasv kasvatab varandust ja toob kõrgema elustandardi ühiskonna kõigile sektoritele. Regressiivne maksupoliitika, kus rikkad maksavad reaalselt oma sissetulekust väiksema osa maksudeks kui vaesed, toob lõpuks kasu kõigile. Piltlikult, "tõus kergitab kõiki laevu". Dollar ja Kraay (2002) sõnastasid selle sirgjoonelisemalt: "kasv on kasulik vaestele". Veel üks sõnastus: "teeme koogi suuremaks, ärme keskendugem selle jagamisele". Ja lõpuks veel üks sageli kasutatud väljend: "kasv niriseb allapoole" ("trickle-down" mechanism).

Majandus kasvas 1950. ning 1960. aastatel ja 1970. aastate esimeses pooles tõepoolest nii, et kõikide varandusklasside sissetulekud läksid ülesmäge. Muuhulgas tekkis usk, et ebavõrdsus kahaneb koos majanduse kasvamisega iseenesest ja selle eest hoolitseda polegi vaja. Aga järgmistel aastakümnetel olukord muutus ja nüüd ammugi ei vasta see "trickle-down" jutt enam tegelikkusele.

Andmed sissetulekute ja varanduse jaotusest räägivad lihtsalt teist juttu. USA-s on ajavahemikus 1980-2016 (pärast maksupoliitika regressiivsemaks muutmist) ühe protsendi rikkama otsa inimeste sissetulekute osakaal kasvanud 10.7 protsendilt 20,2 protsendini, samal ajal kui viiekümne protsendi vaesema otsa sissetulekute osakaal on langenud 20,6 protsendilt 13,1 protsendini (joonis 1).

Eriti šokeeriv on reaalsissetulekute võrdlus: USA-s on aastatel 1975-2016 ühe protsendi kõige rikkamate inimeste reaalsissetulek kasvanud 198 protsendi võrra, aga viiekümnel protsendil inimestest vaesemas otsas on see hoopis langenud, keskmiselt ühe protsendi võrra. 0,1, 0,01 ja 0,001 protsenti kõige rikkamate kohta on reaalsissetuleku kasvunumbrid veel eriti suured, need on vastavalt 321, 453 ja 685 protsenti (Alvaredo, jt 2017).

Praegu on maailmas 42 isikul sama palju varandust kui vaesemal 50 protsendi rahvastikust ehk 3,7 miljardil inimesel (Oxfam 2018). Sama allika kohaselt läks 2017. aasta majanduskasvust 82 protsenti ühele protsendile rikkama otsa inimestest, samal ajal kui 50 protsenti inimesi vaesemas otsas ei näinud üldse mingit kasvu.

Need andmed räägivad väga selget keelt: trickle-down ei tööta. Kui tahame, et kogu ühiskonnal hästi läheks, siis ei piisa sellest, et rikastel hästi läheb.

2. On ringkondi, kelle jaoks majandusliku ebavõrdsuse uuringud on tabuteema. Ühendriikide 2012. aasta vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney arvates on ebavõrdsusel põhinevad väited kadedustunnetel mängimine ("very envy-oriented"). Columbia ülikooli majandusteadlane Jagdish Bhagwati on ebavõrdsuse uurimist nimetanud naeruväärseks ("ludicrous"), mõttetuks andmetes siblimiseks ("irrelevant data mongering") ning hullumeelsuseks ("a lunacy"). Saksa majandusteadlase Albert Otto Hirschmani arvates tähendab ebavõrdsuse vähendamine majanduskasvu surma, on "perversne – kasulik vaid parasiitidele" ning mõttetu (Alacevich & Soci 2017).

Arenenud riikide statistilisi andmeid võrreldes näitasid Wilkinson ja Pickett (2010), et majandusliku ebavõrdsusega kaasneb madalam eluiga, vastsündinute kõrgem suremus, teismeliste raseduse kõrgem protsent, vaimuhaiguste sagedasem esinemine, kuritegude kõrgem sagedus, sagedasem narkootikumide tarvitamine, 15-aastaste madalamad skoorid koolitestides jpm (joonis 2).

Suurema majandusliku ebavõrdsusega käib kaasas suurem ebakindlus, seda niihästi vaesemas kui ka rikkamas kihis, ehkki erinevatel põhjustel. Ebakindlus sünnitab poliitilist polariseeritust, see tähendab valijate toetuse kasvu poliitilise spektri äärtel ja nõrgenemist keskel.

Majandusliku ebavõrdsusega seostatakse trumpismi Ühendriikides ja Brexitit Ühendkuningriigis. Arenenud riikide hulgas on USA-s kõige ebavõrdsem ühiskond. Euroopas on selles rollis Ühendkuningriik. Euroopa arenenud riikide hulgas on Põhjamaad teistest lääneriikidest võrdsemad, aga ebavõrdsus on sealgi kasvutrendis (Alacevich & Soci 2017).

Stiglitz (2016) esitab kolm olulist mehhanismi, kuidas ebavõrdsus kahjustab majandust.

Esiteks, sissetulekute ebavõrdsus põhjustab madala kogunõudluse. Kui nüüd veel ka fiskaalpoliitikas tehakse vigu – näiteks langetatakse laenuprotsenti ja lõdvendatakse nõudeid –, siis võib kergesti tekkida laenumull ja majanduslangus.

Teiseks, sissetulekute ebavõrdsus võib tähendada võimaluste ebavõrdsust, nii et vaesemate perede lapsed ei saa võimetekohast haridust ja osa inimressursist jääb kasutamata. See tähendab mitte ainult madalamat kaupade nõudlust täna, vaid ka madalamat majanduskasvu homme.

Kolmandaks, suurem ebavõrdsus toob tõenäoliselt endaga kaasa väiksemad investeeringud avalikus sektoris, näiteks ühistranspordile, infrastruktuurile, tehnoloogiale ja haridusele.

Kokkuvõttes, majanduslik ebavõrdsus on probleem, mida ei saa tähelepanuta jätta, kuna kahjustab tänapäevase majandusarengu alussambaid: inimkapitali kvaliteeti, investeeringuid taristusse ja isegi tehnoloogiatesse.

Ebavõrdsuse tase sõltub muidugi riigi ajaloolisest eripärast ning rakendatavast majanduspoliitikast. Ebavõrdsuse optimum peab ju kuskil olema, sest teadaolevalt kahes äärmusest kumbki ei tööta – ei kõikide tulude kommunistlik ümberjagamine, ega ka see, kui üks on vaarao ja kõik teised orjad. Üks keskne küsimus on, kas konkreetses riigis on ebavõrdsust liiga palju, täpselt õigel hulgal või liiga vähe.

3. Neoklassikalise majanduse ühe printsiibi kohaselt on turg vahend optimaalse ressursside jaotuse saavutamiseks. Kõige visamalt on püsinud argument, et sissetulekute ümberjagamine moonutab turgu, nõrgendab stiimuleid ning pidurdab majanduskasvu.

Tegelikult rakendavad kõik OECD riigid väga suurt sissetulekute ümberjagamist inimeste vahel. Väidet, et võrdsustamine kahandab majanduskasvu, on arutatud kõige tõsisemalt. Empiirilisi uurimusi ebavõrdsuse ja majanduskasvu omavahelistest seostest on olnud palju.

Esialgu tegid mõned uurijad andmetest järeldusi, et ebavõrdsus on majanduskasvule kasulik, ja teised, et see on kahjulik. Aja jooksul on lähenetud konsensusele, et on olemas optimaalne ebavõrdsuse tase ning õigete järelduste tegemiseks on vajalik jälgida ebavõrdsuse ja majanduskasvu andmeid pikas ajaskaalas.

Ülevaateline järeldus on, et turg ebavõrdsuse ohjeldamisega toime ei tule, aga ohjeldamist on vaja ning et seda saab mitmesuguste vahendite abil nii teha, et majanduskasv kahju ei kanna (Stiglitz 2016).

4. Mõned inimesed säästavad, teised ainult kulutavad. Säästmise trahvimine on ebamoraalne. Sissetulekud väljendavad inimese tegelikku panust ühiskonnas ning oleks ebaõiglane seda väiksema panusega inimestele ümber jagada.

Kui sissetulek väljendaks õiglaselt inimese panust, siis oleks majanduslik ebavõrdsus erinevates riikides ja erinevate poliitikate rakendamisel enam-vähem ühesugune, väljendades esmajoones erinevate inimeste erinevat töökust ja andekust.

Tegelikud andmed viitavad suurtele erinevustele panuse ja sissetuleku vahel. Näiteks tippjuhtide sissetulek on erinevatel aegadel suuresti erinev. Aastatel 1965-2012 oli kõrgelt haritud professionaalide (arstide, juristide, inseneride ja teadlaste) reaalsissetulek stagneerunud, aga firma tippjuhtide oma oli tõusnud keskmise töötajaga võrreldes 24-kordselt tasemelt aastal 1965 277-kordsele tasemele aastal 2007 (Alacevich & Soci 2018) ning 354-kordsele tasemele aastal 2012 (Stiglitz 2016). Aastal 2015 teenisid 25 riskifondi haldurit rohkem kui USA kõikide lasteaedade kasvatajad kokku (Jay 2019).

Eriti kõnekad on üleilmse majanduskriisi päevil kurikuulsaks saanud investeerimiskompaniide Lehman Brothers ja Bear Steams tippjuhtidele makstud preemiad aastatel 2000-2008, enne nende firmade pankrotistumist. Tippjuhtide nn tulemuspreemiad moodustasid Lehman Brothersis miljard dollarit ning Bear Steamsis 1,3 miljardit (Stiglitz 2016). Muidugi ei makstud neid tagasi.

Kokkuvõtlikult, sissetulekud on väga sageli mittevastavuses inimese tegeliku panusega, eriti suure sissetulekutega inimeste otsas.

Eelolevat kokku võttes, võib nentida, et uskumused, et turg paneb kõik paika, "trickle-down" töötab, inimesed saavad tasu vastavuses oma tegelikule panusele ja ebavõrdsuse pärast pole põhjust muretseda, eespool viidatud empiirilistes uuringutes kinnitust ei leia.

Järgnevas osas selgitame täiendavalt neid mehhanisme, mille kaudu ebavõrdsus majandusele kahju teeb. Seejärel keskendume vahenditele, mille abil ebavõrdsust ohjeldada.

Miks on ebavõrdsuse piiramine kasulik?

Nagu eelnevalt nentisime, siis liigne ebavõrdsus mõjub laastavalt ennekõike just inimkapitali kvaliteedile. Kuna haridus on inimkapitali aluseks, siis on väga oluline, et hariduse saamisel tuleb kõigile võrdsed võimalused luua. Kui märgatav osa inimestest jääb võimetekohasest haridusest ilma, siis tähendab see inimressursi raiskamist. Teiste sõnadega nõrgendab see majanduskasvu.

Samalaadne on olukord tervishoiuga. Inimkapitali säästmine sõltub tervishoiu kvaliteedist väga tundlikult. Kaks sajandit tagasi (aastal 1820) oli maailmas keskmine eluiga vaid 27 aastat (Piketty 2022).

Lõppkokkuvõttes annavad hea haridus- ja tervishoiusüsteem väga suure panuse majanduskasvule ja üldisemalt ühiskonna heaolule. Igal arenenud riigil on tasuta (ja kohustuslik) kooliharidus 12 klassi ulatuses ja tugevasti toetatud kõrgem haridus ning rohkem või vähem solidaarne arstiabisüsteem. Teisiti sõnastades pole harimatu ja kehva tervisega tööjõuga "viie jõukama riigi hulka" maailmas veel kusagil jõutud ja ilmselt ei jõuta ka tulevikus.

Üks põhjus, miks majandusteadlased on just viimastel aastatel sissetulekute ebavõrdsusele keskendunud, on see, et arenenud riikides on sotsiaalne kihistumine kiiresti kasvamas. See on omakorda kasvatanud majanduskriiside ohtu. Lisaks sellele võib majanduslik ebavõrdsus viia ka poliitilise ebavõrdsuse kasvule. Rikastel võib olla ahvatlus parteipoliitikat tugevamini mõjutada kui tavakodanikel. See, kui poliitilisi otsuseid tehaksegi eelkõige rikaste huvides, võib viia surnud ringi, millest on raske väljuda. Halvemal juhul võib see majanduse täielikult halvata.

Samuti annab majanduslik ebavõrdsus mitmel muul viisil hoope demokraatia kvaliteedile. Empiirilised andmed näitavad, et keskmisest suurema majandusliku ebavõrdsusega riikides domineerib poliitikategemisel majanduslik eliit tavapärasest sagedamini (Ardanaz ja Scartascini 2011).

Lõpuks esitame veel ühe paradoksaalse iseloomuga seose. See võib lugejale meeldida või mitte, aga ebavõrdsust käsitledes ei oleks aus sellest mööda vaadata. Nimelt on leitud empiiriline fakt, et tugevama rahvusliku identiteediga riikides on majanduslik ebavõrdsus suurem ning hariduse, tervishoiu ja üldise heaolu projektide rahastamine viletsam. Samalaadne korrelatsioon nagu riikide vahel esineb ka isikute tasandil iga riigi sees*.

Riiklike projektide rahastamise hulgas on erandiks riigikaitse: riigikaitse rahastamise ja rahvusliku identiteedi vahel negatiivset korrelatsiooni ei ole. (Shayo 2009)

Vahendid majandusliku ebavõrdsuse piiramiseks

Majandusliku ebavõrdsuse kontrolli all hoidmiseks kasutatakse mitut erinevat fiskaalpoliitika tööriista. Esimesena nimetatakse tavaliselt sissetulekute progressiivset maksustamist (rahvapärasema nimetusega astmeline tulumaks), aga kindlasti pole see ainus.

IMF (2017) nimetab teisena riigi kulutusi haridusele ja tervishoiule. Edasi tulevad kapitalitulu, varanduse ja pärimisvara progressiivne maksustamine ning luksuskaupade ja ebatervislike harjumuste aktsiisimaksud.

Majanduslikku ebavõrdsust piiravate vahendite hulgas rõhutatakse eriliselt haridusse investeerimise tähtsust, aga ka üldse avalike investeeringute tähtsust infrastruktuuri ja tehnoloogiasse. Need parandavad nõudlust majanduselus ning kasvatavad majandust nii lühikeses kui ka pikas ajaplaanis (Stiglitz 2016).

Peatume nüüd veidi lähemalt varandusmaksul, millega maksustatakse inimese koguvarandust (kinnisvara, väärtpaberid, omand, jne.). Varandusmaks on tulumaksuga võrreldes enam progressiivne, sest varandus on enam kontsentreeritud kui sissetulek. Seetõttu on varandusmaks potentsiaalselt tõhus vahend majandusliku ebavõrdsuse piiramiseks.

Aastal 1990 oli varandusmaks kehtestatud 12 OECD riigis (OECD 2018). Aastaks 2017 on selliseid riike jäänud vaid neli (Šveits, Hispaania, Prantsusmaa ja Norra). Varandusmaksu haldamine on riigile tehniliselt keerulisem kui tulumaksu oma. Reaalselt suudavad erinevad riigid koguda varandusmaksu 0,2 kuni 1 protsenti SKP-st, aga arvutuslikult võiks see ulatuda 1 kuni 1,5 protsendini.

Probleem seisnebki selles, et praktikas hoiduvad ülirikkad maksmisest kõrvale, jättes märgatava osa oma varades nõuetekohaselt deklareerimata; mõnikord on nad erandite kaudu saanud ka legaalse vabastuse. Varandusmaksu astmed on tüüpiliselt suurusjärgus 0,2 kuni kaks protsenti ning maksuastmete alla ulatuvad vaid väga rikkad, tüüpiliselt rohkem kui ühe miljoni (või isegi viie miljoni) euro suuruse varanduse omanikud.

Järgnevalt peatume tööandjate ja töövõtjate suhetel. Andmed näitavad, et palgad on palju aeglasemalt kasvanud kui produktiivsus. See viitab töötajate nõrgale positsioonile kauplemisel tööandjatega. Tööjõuturg on moonutatud, sest kapital on liikuvam kui tööjõud (Stiglitz 2016). (Kui kapital oleks riigis paigal ja tööjõud riikide vahel kergesti liikuv, siis võistleksid riigid omavahel töötajate endale saamise nimel, pakkudes neile häid koole, kvaliteetseid meditsiiniteenuseid, puhast keskkonda ja töötajatele madalaid makse.)

Seetõttu ongi vaja seadusi, mis töötajate positsioone parandaksid. Euroopas on mitmeid riike, mis seadustega tagavad töötajate osavõtu suurfirmade juhtorganites: esimesena Saksamaal (Mitbestimmungsgesetz 1976), seejärel Taanis, Norras ja Rootsis (1987). Kolmteist Euroopa Liidu riiki kahekümne seitsmest on sellele teele läinud (Van Herpen 2021), et töötajaid enam võimestada ja nii kaudselt ka ebavõrdsuse süvenemist ohjeldada.

Üks vahend ebavõrdsuse reguleerimiseks on kehtestatav miinimumpalk. USA-s on minimaalpalga reaalväärtus tõusnud aastatel 1950 kuni 2013 1,9 korda, 3,8-lt 7,3 dollarini (ostujõuga korrigeeritult), Prantsusmaal on see kasvanud 4,5 korda, 2,1 eurolt 9,4 euroni (Piketty 2014). Kiiremini kasvav miinimumpalk toob kaasa aeglasema ebavõrdsuse kasvu, aga ka kõrgema töötuse taseme Euroopas USA-ga võrreldes.

Tähtis koht on rahvusvahelisel koostööl finantsvaldkonnas. Eriti selleks, et piirata maksudest kõrvalehoidmist, mis on kõige levinum just kõige rikkamal kihil. Ülemine 0,01 protsenti varanduse omanikest hoidub tulu- ja varamaksudest hinnanguliselt 30 protsendi ulatuses (Alstadsæter et al 2017).

Mitte igasugune sissetulekute ümberjaotamine ei too majandusele kasu. Maksusüsteemi ja toetusi saab nii disainida, et töötutel säiliks huvi töö otsimise ja töö tegemise vastu. Ka ettevõtjal peab säilima huvi ja võimalus ettevõtet laiendada ja kasumit teenida.

1971. aastal pani Briti majandusteadlane James Mirrlees (1936-2018, Nobeli preemia laureaat 1996) aluse optimaalse maksustamise teooriale, mille edasiarendused on töörühmade ettepanekud maksupoliitika täiustamiseks Ühendkuningriigis (Mirrlees 2011), Prantsusmaal (Landais et al. 2011), USA-s ja mujal. See teooria otsib kompromissi, et tagada ka vaesemate peredele inimväärsed elu- ja arenemistingimused ja samal ajal mitte liigselt pärssida rikkamate inimeste stiimuleid.

Selle teooria oluline järeldus on maksusüsteemi progressiivsus. Optimaalne maksustamise teooria eeldab kõrgemaid ülemisi maksuastmeid, kui praegu kehtivad (IMF 2017).

Mil määral teadlaste soovitusi erinevate riikide poliitikaelus arvestatakse, on omaette küsimus, aga tulumaksu progressiivsus on kõigi lääne arenenud riikide maksusüsteemi tunnuseks alates 20. sajandi teisest aastakümnest, mil see kehtestati lühikese ajaga kõigis tolle aja arenenud riikides (Piketty 2022). Selle muudatuse tähtsamate mõjutajate hulgas oli esimene maailmasõda, mis vajas riikidelt vahendeid, aga ka üldine valimisõigus, mis poliitiliste jõudude vahekorda muutis.

Praegu on Euroopa Liidu vaid kaks riiki, kus kehtib vaid üks maksuaste, ehk sisuliselt puudub astmeline tulumaks, need on Ungari ja Eesti (OECD 2022). Seega, Eestis avalikus ruumis levinud arusaam, et astmeline tulumaks on mingi relikt ammusest ajast ning kõik majanduslikud edumeelsed riigid on sellest ammu loobunud, ei vasta lihtsalt tõele. Tõsi, neoliberaalne ajastu (alates 1980. aastatest) on ülemiste astmete maksumäärasid riikides allapoole toonud, kuid põhimõttest, et jõukad peavad üldisesse hüveolusse rohkem panustama kui vaesed, pole printsiibis loobutud.

Eesti lugejale pakub arvatavasti huvi ka see aastasissetuleku tase, millest ülespoole kõrgeimat marginaalset maksuastet rakendatakse. USA-s on see 500,000 dollarit, Austraalias 180,001 dollarit, Inglismaal 125,141 naela, Prantsusmaal 168,995 eurot, Hollandis 73,031 eurot ja Soomes 74,200 eurot (Wikipedia andmetel).

Järeldused Eestile

Esiteks tuleb meil nentida, et Eesti on oma sotsiaalmajanduslike näitajate poolest jõudnud arenenud riikide hulka. SKP poolest elaniku kohta oleme jõudnud mööda paarist Lääne-Euroopa arenenud riigist (Kreekast ja Portugalist). Nõukogude Liit on kauges minevikus ning selle alusel meil mingeid allahindlusi endile kaubelda enam ei sünni. On aeg vaadata otsa ka meid puudutavatele majandusliku ebavõrdsuse andmetele.

Igatahes pole põhjust väita, et majanduslik ebavõrdsus meid ei puuduta. Kahekümne seitsme OECD riigi seas, mille kohta OECD.Stat esitab varanduse osakaalu andmeid, on Eesti kolmandal kohal: USA-s on ühe protsendi rikkaimate inimeste varanduse osakaal 40,48 protsenti (2019), Hollandis 27,10 protsenti ning Eestis 25,15 protsenti (2017). Võrdluseks Soomes on see 14,21 protsenti (2016), millega ta asub tagantpoolt viiendal kohal.

Sissetulekute ebavõrdsuse andmed on Eesti jaoks veidi ilusamad kui varanduse ebavõrdsuse andmed. Gini koefitsient (netosissetulekust) on OECD andmetel Eestis 0,305 (aastal 2020), mis on küll suurem kui Soomes 0,265, aga lähedane OECD keskmisega 0,313.

Mis Eesti puhul silma torkab, on auk progressiivse maksusüsteemi arendamisel. Meie poliitilise eliidi ja valija suhtumisse astmelisse tulumaksu on olnud nii mitmeski mõttes paradoksaalne.

Ühelt poolt on valijaskonnas toetus ideedele, et jõukamad peaksid maksma kõrgemad tulumaksu kui madalama sissetulekuga inimesed, märkimisväärselt kõrge: üks 2000 aastate esimesel poolel läbi viinud uuring näitas, et isegi toonase kiire majanduskasvu aastatel toetas nimetatud ideed 2/3 küsitletutest (Plotnik 2008). Mõned hilisemadki küsitlused on näidanud, et jõukamatele suurema maksukoormuse panemist peetakse sotsiaalselt õiglaseks.

Teisalt on seesama valijaskond aastakümneid eelistanud valdavalt parempoolseid parteisid, mis on juba eos astmelise tulumaksu oma programmides välistanud.

Kuidas seesugust vastuolu seletada? Kas asi on selles, et aastakümneid kestnud neoliberaalne hegemoonia, nii meie poliitikas kui ka sotsiaalmajanduslikus mõtlemises, on vasakpoolsed ideed, nagu progressiivne maksustamine, niivõrd ära stigmatsiseerinud, et neil polegi enam elulootust? Või ei saa valijad lihtsalt oma majanduslikest huvidest aru, kuna aastakümneid on Eesti valimiste võtmeteemad keerelnud julgeoleku ja "Vene küsimuse" ümber ning peaaegu kunagi pole meil olnud võimalust pidada tõsist ja argumenteeritud valimiseelset maksudebatti?

Ilmselt on tõetera mõlemas võimalikuks seletuses, aga fakt on see, et Mirrleesi mõistes optimaalsest maksustamisest oleme me veel väga kaugel ning valmidus seesuguseid majanduspoliitilisi debatte pidada on meie avalikus ruumis väga madal, kui mitte olematu.

Üks põhjus, miks oleks vaja liikuda optimaalse maksusüsteemi suunas, torkab silma just praegu, mil valitsus püüab riigieelarvet tasakaalu viia. Jääb mulje, et maksulaekumise kasvatamine pole võimalik ilma, et me paljudele peredele ja ettevõtjatele ületamatuid raskusi põhjustaks. Teiste sõnadega, meie praegune maksutase oleks justkui see lagi, millest ülespoole pole võimalik minna.

Eesti tase on 33,5 protsenti SKP-st (see ja järgnevad maksulaekumiste arvud on aasta 2021 kohta). Võrdluseks: Soomes on see OECD andmetel 43,0 protsenti, Rootsis 42,6 protsenti ja Taanis 46,9 protsenti. Muuseas, ka Portugalis ja Kreekas, millest me SKP poolest elaniku kohta kõrgemal oleme, on maksulaekumine meie omast kõrgem, vastavalt 35,8 ja 39,0 protsenti. Ida-Euroopat juhib Sloveenia 37,4 protsendiga.

Miks saab mujal maksulaekumiste tase olla kõrgem kui meil? Üks põhjus on, et makse kogutakse neis riikides rohkem neilt, kellel on. Neis riikides, välja arvatud Eesti, on progressiivne tulumaks. Kusjuures Sloveenias on ülemine maksuaste 50 protsenti. Kas see on pärssinud majanduskasvu? Nähtavasti mitte. Sloveenia on Ida-Euroopa riikide hulgas esikohal ka SKP poolest elaniku kohta. IMF-i andmed aastal 2023 (ühik: ostujõudu arvestav rahvusvaheline dollar elaniku kohta): Sloveenia 51 407, Eesti 45 236 (vahepeal veel Leedu, Tšehhi ja Poola).

Iga planeeritava maksumuudatuse puhul oleks vaja esitada mitte ainult andmed maksulaekumise oodatava kasvamise või vähenemise kohta, vaid ka andmed sissetulekute ebavõrdsuse näitajate kohta. Käibemaks on iseloomult regressiivne, s.t selle tõstmine kasvatab ebavõrdsust, kuna vähemjõukamad maksvad oma reaalsissetulekust sel juhul, elementaarseid kaupu tarbides, suurema osa maksudeks kui jõukad.

Ka automaks kasvatab Eestis arvatavasti ebavõrdsust. Prantsusmaal tekitas aastal 2018 valitsuse plaan suurendada süsinikumaksu kollaste vestide protestilaviini, milles sai tõsiseid kehavigastusi üle 2800 inimese. Lõpuks Prantsusmaa valitsus sellest plaanist loobus.

Õieti tuleks maksumuudatusi läbi viia nii, et esmalt lepitakse kokku, milline saab olema soovitud maksulaekumine, ja seejärel valitakse erinevate lahenduste hulgast selline, mis kõige enam sobib. See teine samm oleks tulude suhtes neutraalne reform ja just sellist lähenemist asjatundjad soovitavad. Sellest lähtub ka Mirrleesi optimaalse maksustamise teooria.

Praegused protsessid maksupoliitikas aga süvendavad inimeste usaldamatust ja arvamust, et maksumuudatusi tehakse alati ainult selleks, et lihtrahva käest rohkem raha ära võtta. Tõepoolest, kuna maksupoliitika teemasid on meie valimiskampaaniates pigem välditud või tähtsuselt tahapoole lükatud, siis tundub paljudele (ja õigustatult), et valitsusel pole justkui selget mandaati, et makse tõsta.

Meenutagem, et kõik viimased maksutõusud, 2009-2010 majanduskriisi aastatel ja nüüdsed, on toimunud nii, et valimiskampaanias pole võimalike maksutõusude temaatikat peaaegu puudutatudki ning asi on kõigile ootamatult valimistevahelisel ajal ära tehtud.

Kõige raskem ebavõrdsusega seotud küsimus Eestis on see, kes meil maksusüsteemi struktuursed muudatused vajalikus suunas läbi viiks. Ilmselt peaks selle reformi üks osa olema ka progressiivne tulumaks.

Sotsiaaldemokraadid on progressiivse maksusüsteemi ainus kindel tugi, aga nende osakaal Eesti poliitikaelus on tagasihoidlik. Ka Keskerakond on end selle eesmärgiga sidunud. Paradoksaalselt on aga just Keskerakond andnud seni suurima panuse, et Eesti progressiivsele maksustamisele üle ei läheks: kui erakond on astmelisest tulumaksust kõnelnud üle 20 aasta, aga sellest on kõigil koalitsiooniläbirääkimistel esimese asjana loobutud, siis ei saa see poliitiline joon olla enam ju tõsiseltvõetav ning ka idee ise saab lõpuks naeruvääristatud.

Kui paremtiiva poole vaadata, siis Eesti 200 räägib küll pikast plaanist, aga maksusüsteemi optimaalseks ehitamisest (Mirrleesi mõistes) pole neilt midagi kuulda. EKRE nõuab maksude kergitamise asemel häälekalt nende alandamist. Nii Reformierakond kui ka Isamaa on ideoloogilistel põhjustel progressiivse maksustamise üldse välistanud.

Paremerakondadel on täielik õigus oma maailmavaatelistele põhimõtetele truuks jääda, kuid sel juhul peaks välja käima ka jätkusuutliku alternatiivplaani, kuidas Eesti praegusest eelarveaugust välja tuua ja maksutulusid kasvatada.

Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika spetsialist Raoul Lättemäe (2023) kirjutas mõni aeg tagasi mõtlemapaneva analüütilise loo, milles ütleb sisuliselt välja, et meie ees on kaks valikut: kas suurendada maksukoormust ja katsuda avalike teenuste (haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne, jne) praegune tase säilitada või siis jääda endiselt madala maksukoormusega riigiks ning teatud avalikest teenustest praegusel kujul loobuda.

Kui parempoolsed parteid valivad viimase tee, siis oleks aus seda ka valijatele selgelt välja öelda. Esimesel juhtumil aga on meil raske ette kujutada, kuidas veelgi regressiivsema maksustamise läbi (näiteks veelgi käibemaksu või automaksu tõstes) on võimalik riigitulusid avalike teenuste tarbeks küllaldaselt suurendada. Teisisõnu, põhimõtte juurutamisest, et jõukad peaksid ikkagi senisest enam panustama, sel juhul pääsu poleks.

Lättemäe väidab, et poliitikute jutud, et majanduskasv ja riigiaparaadi kärped lahendavad üsna kiiresti eelarvekitsikuse, kuuluvad pigem utoopiate valdkonda, mistõttu on maksu- ja eelarvepoliitilised valusad valikud lähiajal nagunii paratamatud.

Viimasel ajal oleme näinud toetusavaldusi progressiivse maksustamise kasuks üksikute majandusinimeste poolt. Näiteks hiljuti tegi seda Anu Realo (2023). Kui poliitikud kõrvale jätta, siis on see teema ikkagi liiga harva esil. Sest majanduslik ebavõrdsus kasvab aeglaselt ja sellest tulenevad probleemid ilmnevad selgesti alles paar aastakümmet pärast seda, kui oli õige aeg midagi ette võtta.

Rõhutame aga veelkord, et majandusliku ebavõrdsuse kontrolli all hoidmiseks, mis on siinse kirjutise peateema, on progressiivse tulumaksu kõrval veel teisigi vahendeid. Isegi kui astmelisele tulumaksule kategooriliselt vastu olla (mis on iga parempoolse inimese maailmavaatelisest arvamusvabadusest tulenev püha õigus), siis ometi võiks miinimumprogrammina toetada põhimõtet, et maksupoliitika peab olema sihipärane, süsteemne ja pikaajalistele strateegilistele eesmärkidele rajatud, mitte ad hoc-stiilis ja kiirkorras vigade parandustega tegelev, nagu praegu.

* Rahvuslikku identiteeti mõõdeti selles uuringus küsimusega: "Kas oled uhke, et oled [X] riigi kodanik?", millele oodatakse vastust skaalas 1 kuni 4: "väga uhke", "võrdlemisi uhke", "mitte väga uhke" või "üldse mitte uhke". Suhtumist majanduslikku ebavõrdsusesse mõõdetakse küsimusega, kas "sissetulekud tuleks teha võrdsemaks" või "meil on vaja suuremaid sissetulekute erinevusi, et tugevdada tööpanuse stiimuleid", vastusega skaalas 1 kuni 10.

Kirjandus

• Alacevich, M., & Soci, A. (2017). Alacevich, M., & Soci, A. (2017). Inequality: A short history. Brookings Institution Press.
• Alstadsæter, A., Johannesen, N., & Zucman, G. (2019). Tax evasion and inequality. American Economic Review, 109(6), 2073-2103.
• Alvaredo, F., Chancel, L., Piketty, T., Saez, E., & Zucman, G. (2017). Global inequality dynamics: New findings from WID. world. American Economic Review, 107(5), 404-409.
• Amis, J.M., Munir, K.A., Lawrence, T.B., Hirsch, P. & McGahan, A. (2018). Inequality,
• institutions and organizations. Organization Studies, 39(9): 1131-1152.
• Ardanaz, M., and Scartascini, C. (2011). Why Don't We Tax the Rich? Inequality, Legislative Malapportionment, and Personal Income Taxation around the World. IDB Working Papers IDB-WP-282. Inter-American Development Bank.
• Atkinson, A. B. (1970). On the measurement of inequality. Journal of economic theory, 2(3), 244-263.
• Dollar, D., & Kraay, A. (2002). Growth is Good for the Poor. Journal of economic growth, 7, 195-225.
• IMF (International Monetary Fund). (2017). Tackling Inequality. Fiscal Monitor.
• Jay, S., Batruch, A., Jetten, J., McGarty, C., & Muldoon, O. T. (2019). Economic inequality and the rise of far‐right populism: A social psychological analysis. Journal of Community & Applied Social Psychology, 29(5), 418-428.
• Landais, C., Piketty, T., & Saez, E. (2011). Pour une révolution fiscale: Un impôt sur le revenu pour le XXIème siècle. Paris: Le Seuil.
• Lättemäe, R. (2023). Rahanduspoliitika vajab muutmist, aga müüte on taustal palju. ERR Arvamus.
• Mirrlees, J. A. (Ed.). (2011). Tax by design: The mirrlees review. Institute for Fiscal Studies, Oxford: Oxford University Press.
• OECD (2022). Tax Database. Key tax rate indicators, December 2022.
• Oxfam. (2018). Reward work, not wealth. Oxfam Briefing Paper.
• Piketty, T. (2014). Capitalism in the 21st Century. Cambridge, MA: Harvard University.
• Piketty, T. (2022). A brief history of equality. Harvard University Press.
• Piketty, T., & Saez, E. (2014). Inequality in the long run. Science, 344(6186), 838-843.
• Plotnik, H. (toim.). (2008). Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Realo, A. (2023).
• Shayo, M. (2009). A model of social identity with an application to political economy: Nation, class, and redistribution. American Political science review, 103(2), 147-174.
• Stiglitz, J. E. (2016). Inequality and Economic Growth. The Political Quarterly, https://doi. org/10.1111/1467-923X, 12237.
• Van Herpen, M. H. (2021). The end of populism: Twenty proposals to defend liberal democracy. Manchester University Press.
• Wade, R. H. (2014). The Piketty phenomenon and the future of inequality. Real-world economics review, 69(4), 2-17.
• Wilkinson, R. G., & Pickett, K. E. (2009). Income inequality and social dysfunction. Annual review of sociology, 35, 493-511.
• Wilkinson, R., & Pickett, K. (2010). The spirit level: Why equality is better for everyone. Penguin Books.