Nii nagu kaitseväel on sõja korral vaja hulga rohkem inimesi kui rahuajal, on sõjas või kriisis tegelikult vaja hulga rohkem päästjaid, politseinikke, kiirabitöötajaid, haiglatöötajaid, inimesi, kes suudaks sildu ja teid parandada ja nii edasi.

Seepärast oleks sarnaselt kaitseväelise ajateenistusega mõistlik luua ka tsiviilajateenistus, ütlevad nii Kaitseväe Akadeemia rektor brigaadikindral Vahur Karus kui ka julgeolekuekspert Erkki Koort.

Karus uuris tsiviilajateenistuse vajalikkust Eestis, kui ta õppis USA-s ning kirjutas sellest ka magistritöö.

"See [magistritöö] on kirjutatud 2015, sellel hetkel läbis Eestis ajateenistuse ainult 32–35 protsenti meeste aastakäigust. Praegu on olukord paremaks läinud. Me hakkame ka seoses demograafia allaminemisega jõudma sinna, kus see 3800–4000 ajateenijat moodustavad juba 50 protsenti või üle selle meeste aastakäigust. See jätab tegelikult kolm neljandikku tervest aastakäigust – mehed ja naised – täiesti kasutamata."

Mõistlik oleks kõigile noortele anda oskused, kuidas kriisis olla ühiskonnale abiks, ütles brigaadikindral. Sarnaselt uuris teemat aasta algul avaldatud Sisekaitseakadeemia uurimistöös Erkki Koort koos teiste autoritega.

"Asendusteenistust või tsiviilajateenistust kasutavad tegelikult paljud riigid, kellelt võib-olla esmapilgul seda ei ootakski. Iisrael on väga tuntud näide, Šveits ka, aga seda kasutab ka näiteks Austria. Isegi Rootsi taastas selle selle aasta alguses."

Rootsi otsus viitab sellele, et vajadus väljaõpetatud kriisireservi järele on kasvanud. Olgu põhjus sõjaohu tõus või oht, et Eestit tabab mitu suuremat muud kriisi korraga. 

"Meie, ütleme siis kiirreageerijate, modus operandi on ju väga selge, nad on professionaalsed. Iga sündmus, mis juhtub, on kindlalt geograafiliselt piiritletud ning ajaliselt piiritletud. See tähendab seda, et sul on võimalus ressurssi mobiliseerida teiste piirkondade arvelt. See idee seal ongi, kui me räägime ka sõjast, siis sul on hästi palju sündmusi samaaegselt, mis toidab seda süsteemi," rääkis Karus.

Venemaa ründab Ukraina tsiviiltaristut, et riiki võimalikult palju koormata. Sarnane eesmärk on Venemaa ja Valgevene korraldatud hübriidrünnakutel. Need on näited sellest, miks on oluline, et ka Eesti ei toetuks sisejulgeoleku või elanikkonnakaitse tagamisel liiga palju kaitseväele või Kaitseliidule. Kaitsevägi peab sõja korral keskenduma Eesti kaitsmisele välise rünnaku eest.

Kuid paratamatult oleks tsiviilajateenistuse loomine lisakulu. Niisama pole mõtet inimesi teenistusse kutsuda, rõhk peab olema neile väljaõppe andmisel. See tähendaks uue väljaõppestruktuuri loomist. Kuid sama võimeka reservi loomine muul viisil oleks tõenäoliselt veel kulukam. Lisaks aitaks see riigiametitel uusi inimesi leida, ütles Karus.

"Kui me vaatame viimaste aastate trende, milline on päästeametnike vanus, milline on politsei värbamise olukord, annaks tsiviilajateenistus tegelikult neile ligipääsu värbamisväljale."

Karus ütles, et ajateenistus tuleks ka noortele kasuks.

"Suurem osa gümnaasiumilõpetajatest ei pruugi tegelikult teada seda, mida nad tahavad oma elus teha. Mis on see üks asi või kaks asja, mille poole nad elus püüdlevad. Nende vanemad teavad, nende sõbrad teavad, nende sugulased teavad, aga andes sellele noorele võimaluse olla eemal nendest mõjutajatest ning iseenda jaoks selgeks mõelda, mida ta elus tahab, arvatavasti tagab meile ka selle, et meil on suurem hulk õnnelikke noori, kes teavad, mida nad elus tahavad saavutada."

Sama kinnitab Koort. "Teiste riikide praktika on näidanud, et asendusteenistuse kaudu tekkinud sotsiaalsed sidemed, tööoskused on igal juhul tulnud inimestele kasuks ja väga suurel määral aidanud karjääri valikuga," ütles ta.

Ka aitaks noortele antud väljaõpe tagada selle, et rohkem inimesi teaks kriisis, kuidas käituda, isegi kui neid kohe riigi teenistusse ei kutsuta. Veel, kuigi üldiselt on Eesti avalikkus pigem naistele ajateenistuse kohustuse laiendamise vastu, võiks see olla samm võrdsema ühiskonna poole, ütles Koort. Alustada võiks sellest, et kutsuda tsiviilajateenistusse kõik noored.

"Riigikaitses on tegelikult üks selline ebavõrdsuse saarekene, mida keegi väga ei tõtta lahendama. Võib-olla ka see hirm selle vastuseisu ees on suurem kui see tegelik vastuseis," märkis Koort.

"Me tahame hirmsasti naiste kaasamisest teha emotsionaalse küsimuse. Minu jaoks on see puhtalt ressursi küsimus," lisas Karus.

Tsiviilteenistuse mõte pole Eestis tegelikult päris uus. Osaliselt oli see olemas pärast taasiseseisvumist ja selle loomist arutati põhjalikumalt 2017. aastal ning tegelikult ka  koalitsioonilepingu kirjutamisel, ütles Koort.

"Aga millegipärast see koalitsioonilepingusse ei jõudnud. Kõigile tundub, et see võiks sobida, kuid millegipärast seda ära tehtud pole."

Seni on puudu jäänud poliitilisest tahtest, tõdes Koort. Samas riik mõtet päris unustanud ei ole. Siseministeerium vastas ERR-i päringule, et vaja on veel uurida tsiviilajateenistuse õiguslikku rakendamist, sealhulgas kooskõla põhiseadusega ning ka kulu. Sellega asjaosalised praegu elanikkonnakaitse reservi suurendamise võimalusi uurides tegelevadki, selgitas ministeerium kirjalikus vastuses.