Elanikkonnakaitsesse on inimesi juurde vaja ja seda vajadust kinnitab ka Ukraina sõja kogemus. Tsiviilajateenistuse mõte ei ole uus, seda on aastate jooksul mitmel korral partneritega ka arutatud. Senised arutelud on takerdunud kahe keerulise küsimuse taha: esiteks, põhiseaduses sätestatud asendusteenistuse tingimused ja teiseks, selle loomiseks vajalikud ressursid.

Praegune õigusruum ei kasuta tsiviilajateenistuse mõistet, vaid asendusteenistuse mõistet. Samuti ei võimalda praegune asendusteenistuse regulatsioon vabalt valida, kus asendusteenistust läbi teha. Põhiseaduses on kirjas kindlad piirangud, millisel juhul seda üldse taotleda saab.

Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealuseid ei tule päästeametisse asendusteenistusse juba praegu nii palju, kui suur on vastuvõtuvõimekus. Päästeamet saab lepingu järgi enda juurde teenistusse võtta 72 kutsealust, kuid reaalsuses tuleb asendusteenistusse vaid kümmekond inimest aastas.

Oleme seni leidnud koostöös kaitseministeeriumiga teisi võimalusi oma reservide kasvatamiseks. Oleme muutnud abipolitseinike seadust, päästeseadust ja kaitseväeteenistuse seadust ning tänu sellele saame kasutada kriisirolliga abipolitseinikke ja abidemineerijaid. Praegune õigusruum kohustab vabatahtlikult kriisirolli võtnud abipolitseinikku või abidemineerijat kutse peale kiirelt kohale tulema. Tööandjal on kohustus kriisirolliga vabatahtlikud koheselt töölt ära lubada ning nad on vabastatud mobilisatsioonist.

Muidugi on elanikkonnakaitse vajadused suuremad ja mitmekesisemad. Vajame ulatusliku kriisi korral lisajõudu evakuatsiooni ja teiste elanikkonnakaitse ülesannete täitmisel, samuti häirekeskuses ning siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuses (SMiT).

Elanikkonnakaitse reservide suurendamiseks oleme siseministeeriumi eestvedamisel kokku kutsunud töörühma, kus ühes kaitseministeeriumi, kaitseressursside ameti, kaitseliidu, sotsiaalministeeriumi, päästeameti ja päästeliidu esindajatega uuritakse kõiki variante reservi suurendamiseks.

Eesmärk on, et Eestis oleks võimalikult palju inimesi, kel on oskusi kriisis ise hakkama saada ja võimalusel ka teisi abistada. Üks võimalus selleks on kriisirolliga vabatahtlike kasutamine ja võimalikult suure hulga Eesti elanike koolitamine. Kogu elanikkonnakaitse valdkond, reservide kasvatamine sealhulgas, saab esimest korda püsiva rahastuse järgmise aasta riigieelarvest.

Siseministeeriumi valitsusalas on väga suur roll vabatahtlikel päästjatel, merepäästjatel ja abipolitseinikel, kes aitavad iga päev luua turvalisemat Eestit. Praegugi soovib tulla vabatahtlikuks päästjaks, merepäästjaks ja abipolitseinikuks sadu inimesi, kelle väljaõppeks ja varustamiseks vahendeid napib.

Kõige suurem puudus lisajõust on politsei- ja piirivalveametil ja sinna vajame inimesi tuhandetes. Kuid nad peavad olema samasugused terved, tugevad ja relva kandvad inimesed nagu kaitseväe kutsealused. Ka päästetöödel saavad osaleda vaid väga heas füüsilises vormis inimesed.

Kui õiguslik pool elanikkonnakaitse reservide loomisel on lahendatav, siis jääb rahastuse küsimus. Olenemata, millise nime all (tsiviilajateenistus, kriisirolliga vabatahtlik vms) me kriisiolukorras jõudu juurde kaasame, nõuab nende töö üsna kulukat varustust, tehnikat ja väljaõpet. Juba praegu ei jagu meil piisavalt ressursse vabatahtlikele, kes igapäevaselt politsei- ja päästesündmustel abiks on.

Olen nõus Kaitseväe Akadeemia rektori brigaadikindral Vahur Karusega, et tsiviilajateenistus võiks aidata politseid ja päästet ka värbamisel ja tööjõu leidmisel ning teisalt anda värskelt kooli lõpetanud noorele aega mõelda, kuhu elus pürgida. Jõudu on elanikkonnakaitsesse juurde vaja ja selle eesmärgi nimel on kaalumist väärt kõik ettepanekud.