X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Hannes Nagel: lillelapselik elanikkonnakaitse

Hannes Nagel
Hannes Nagel Autor/allikas: Erakogu

Mis elanikkonnakaitse? Ise oled süüdi ja loll, kui surma saad! Nii võib kokku võtta viimase aja sõnumid elanikkonnakaitsetuse eest vastutajatelt. Riigikaitse keskmes peakski aga just olema elanike kaitse, sest elaniketa pole riiki, kirjutab Hannes Nagel.

Alustada tasub kummalisest narratiivist, mida levitab ka valdkonna eest vastutav minister ja tema õukond, et elanikkonnakaitse on vaid abivajajate kaitse.1 Täpsemalt peetakse silmas seda, et oma turvalisuse eest vastutab igaüks eelkõige ise. Nii varude, evakuatsiooni tagamise, varjumise, kui ka teadmiste poolest.

"Ise vastutad" suhtumisega saab seejuures tinglikult nõustuda vaid lühiajaliste kriiside puhul: tavaline inimene või perekond suudab endale tagada seitsmepäevase kriisivaru olemasolu ja vaid nii palju näeb ette ka riik.

Oskused tulevad kindlasti abiks, kuid varude ammendumisel ja elanikkonnakaitse elementaarse taristu puudumisel pole nendega külmas Eestimaa talves pikaajaliselt suurt midagi peale hakata.

Lumetormid, elektrikatkestused ja kolibakter kahvatuvad 21. sajandi sõjalise ründe kõrval, selleks ei saa üksikisik ainuisikuliselt valmistuda. Ja ei peagi, sest riigi ülesanne on oma elanikke ka tagalas kaitsta.

Õigusteadlane Mari-Liis Viirsalu on tabavalt märkinud,2 et riik ei vabane põhiseaduslikke ülesandeid endalt ära delegeerides vastutusest ja nii on ka elanikkonnakaitses ning jutt inimese põhimõttelisest omavastutusest tõsistes kriisides lihtsalt ei päde, seda müüti kujundatakse arusaamatul põhjusel.

Mine maale, seal pääsed?

Elanikkonnakaitse aspektis on oluline mainida veel kaht olulist müüti, mis kipuvad levima: häda korral lähen maale või välismaale. Neist esimene, maale minek, ei lahenda probleeme igal pool ja igaühe jaoks. Näiteks rindemaakondades ja nende lähimaakondades maakodu või sugulasi omavad inimesed ei pääse neile tõenäoliselt ligi, sest piirkonnas võib käia aktiivne sõjategevus.

Samuti tekitab logistilisi küsimusi see, kuidas peaks inimesed massiliselt linnast maale liikuma – teed on ilmselt lihtsalt umbes3 ning autokolonnis istudes oled potentsiaalne sihtmärk. Tuleb ka arvestada, et teiselt poolt liiguvad rindemaakondadest inimesed vastu, sest Läti poole ilmselgetel põhjustel minna ei saa, sest kui rünnatakse meid, toimub sama tõenäoliselt ka teistes Balti riikides.4

Maale minemisega kaasnevad teisedki riskid. Eraldi peaks mõtestama seda, miks peaks Sinu maakodu olema kuidagi erinev Ukraina suvilatest? Ametlikke juhiseid järgides hästi varustatud maakodu muutub okupatsioonitsooni jäädes aga luksushotelliks vaenlaste vägedele, kes teid kas välja tõstavad või kraavi jätavad.

Seega pole maale minek või sinna jäämine paljude jaoks maakodu või maal elavate sugulaste-sõprade puudumisel võimalik ning ka nende olemasolul tekib Eesti strateegilise tagala puudumise tõttu rida praktilisi küsimusi. Paljud jäävad väga raskes olukorras linnadesse ja suurematesse asumitesse, see on fakt.

Teiseks müüdiks, mis kipub tsiviilelanike seas levima, on see, et kui midagi juhtub, lähen siit üldse ära. Või saadan vähemalt oma lapsed ära. Õigel ajal, siis kui veel saab. Teoorias võimalik, praktikas taaskord äärmiselt ebatõenäoline. Lennupiletist pole kasu, sest lennujaamast välja ei pääse, kui see veel alles on. Sõjalise kriisi puhkedes lennufirmade ind siia tulla kaob, nii oli Süürias, Ukrainas ja ka Iisraelis. Nagu eelpool mainitud, ei saa ka tõenäoliselt Läti kaudu välja.

Oluline on ka mainida, et NATO ei tegele elanikkonnakaitsega, see tuleb meil täielikult ise ära lahendada. Hakkama tuleb saada siin, kus pole vaatamata ilusatele sõnadele elanikkonnakaitsele püsirahastust.5

Eelmainitule vaatamata rahastatakse elanikkonnakaitset nii, nagu meil oleks lahedalt aega, no nii kakskümmend aastat ja enam. Miskipärast sõjalises riigikaitses seda suhtumist ei kohta, küll on riigieelarvel ükskõik inimeste kannatuste määrast tagalas.

Kannatused ja inimohvrid on sõjalise rünnaku paratamatu osa, ent kui suures kannatuste määraga oleme nõus ühiskonnana leppima? Inimene on praeguses seisus tõsise kriisi puhul suuresti üksi (v.a ehk kogukonna ja kohaliku omavalitsuse lühiajaline abi) ning kahjud saavad elanikkonnakaitse sisulise võimekuse puudumise tõttu olema suured.

Seejuures on inimene ise justkui süüdi, et pole kuid kestvaks kriisiks varusid, et pole piisavalt rikas maakodu omamiseks ega piisavalt taibukas. Meil arendatakse lillelapselikult elanikkonnakaitset nii, nagu oleks tegu sotsiaalkindlustusametiga, kus inimene peab ikka oma abivajadust tõestama. Riik annab kaasa vaid sõnumi, et kriisis kuula riiki, aga saa ise hakkama.

Ellujäämine kui mugavusteenus

Ellujäämine Eestis on mugavusteenus, mille vajadust tuleb teenuspõhises mõtlemises tõendada. Kummatigi tundub, et siseministeerium ja päästeamet ongi asunud turunduskampaania sõnumites elanikkonnakaitse püsirahastuse puudumisel jõuliselt ja otsustavalt tegelema ootuste juhtimisega.

See, et elanikkonnakaitses on fookus pandud suhtumisele uppuja päästmine on uppuja enda asi, lähtub otseselt reaalse raha ja võimekuse puudumisest. Inimestele ei saagi öelda midagi muud, sest süsteemi sees teatakse väga hästi, et mida ei ole, seda ei ole.6 Aga ausalt tunnistada, et tegelikult vastutab inimene ise, sest riik aidata ei taha, suuda ega saa – pole ju ka võimalik.

Nõnda kostub – justkui kuulates Sõpruse Puiestee ühte lugu7 – elanikkonnakaitsetuse kriisis ja ahjusoojas sisuturunduskampaanias8, et riik ikka armastab meid ja mida me vajame, küll seda juba Pikk tänav ja Toompea teab.

Meist põhjas on küll eeskujuks Soome, mis näitab, kuidas peab, ent me oleme õnnelikud ja liiga palju ka muretsema ei pea. Ja on ju tore oma lõppu oodata kleepsuga varjumiskohas või paneelmaja keldris siin ime-imelises riigis, kus lihtsalt ei saa teisiti, kui rõõmustama peab – kõik tahavad ju head. Me nutame ainult siis, kui lõppevad poliitikute sotsiaalmeedias pudrupildid ja piimajõed ning küll võltsturvatunde reaalsus toob inimeste kannatustes esile me ametnike vaevaga tehtud vead.

Eesti elanikkonnakaitse näitab püsirahastuse ja mõtestamise puudumisel jätkuvalt kõigile võrdselt ust, seda vaatamata Venemaa stabiilsele õpikupõhisele sõdimisele, kus raiutakse sõjakirvega keset tsiviiltaristut, olgu Tšetšeenias, Gruusias, Süürias või Ukrainas. Ja ka Ukraina täiemahulise algusest on varsti kaks aastat möödas, meil endiselt istutakse nagu lillekesed elanikkonnakaitse aasal, kus paistab päike ja puhub mõnus briis. Oleme nii loonud põhjanaabritelegi kadestamisväärse elanikkonnakaitse oaasi, kus surma saades oled ise loll.


3 Aarla-Kask, M. 2018. Tsiviilisikute liikumine kriisi ja sõjaolukorras ning selle mõju riigikaitseliste üksuste tegevusvabadusele. [Magistritöö] Tallinna Tehnikaülikool. (kasutatud 26.11.2023).
5 Oidsalu, M. 2023. Elanikkonnakaitsega käib veider pokkerimäng. Postimees, 02.10.2023. (kasutatud 26.11.2023).
6 Kiisler, V. 2023. VILJA KÜSIB | Hannes Nagel: Eesti ei täida NATO artikkel 3. Delfi, 18.10.2023. (kasutatud 26.11.2023).
7 Sõpruse Puiestee [S6prusePuiestee]. (26.11.2023). Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head [Video]. YouTube.  (kasutatud 26.11.2023).
8 Päästeamet. 2023. Eesti seni suurimal kriisiõppusel CREVEX 2023 osales ligi 2500 inimest. Postimees, 24.11.2023. (kasutatud 26.11.2023).

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: