Triinu Hiob: ratturitele loovutatud rajad muutuvad talvel eikellegimaaks

Uusi rattaradu Tallinnasse küll rajatakse, aga nende talvine turvalisus jätab soovida. Nii saab autodelt ratturitele loovutatud linnaruumist talvel võlumaa asemel eikellegimaa, kirjutab Triinu Hiob.
Turvalises ajaaknas – parlamendivalimised just möödas ja kohalike omavalitsuste omadeni kaks aastat minna – toimusid sel suvel Tallinna kesklinnas suured tee-ehitustööd, mis lisaks rajatavale uuele trammiteele lubasid mugavamat ja turvalisemat liikumist jalakäijatele ja jalgratturitele.
Kergliiklejate vaates pole õnneks tegemist ühekordse tegevusega, mitme viimase aasta jooksul on võetud maaribasid sõitvatelt ja parkivatelt autodelt ning loovutatud need suuremeelselt jalg- ja muudele ratastele. Nii said eelmisel aastal kõik ratturid ja jalakäijad toimiva lahenduse näiteks Rannamäe teel, kus terve sõidurada eraldati postidega muust teest ja loovutati neile. Toona rõhutas abilinnapea Vladimir Svet: "See on viimane lõik vanalinna rattaringist, et moodustuks ohutu kergliiklustee ümber vanalinna."
Igapäevase jalgrattal liiklejana tervitan kõiki neid arenguid rõõmuga ja võtan pakutud mugavamad ning turvalisemad lahendused kasutusse ka siis, kui need vahel mu teekonda pikendavad. Samal ajal pean kahjutundega märkama, et linnapoolne hurraa-efekt uute rattaradade puhul kulmineerub tee avamist kajastava pressiteate ja uudisfotodega ning edaspidi kiputakse neid unustama.
Sel sügisel jälgisin huviga igapäevaselt suurenevat langenud lehtede ja lihtsalt sodi hulka Narva maanteel Postimaja juurest Viru ringile suunduval punasel rattarajal. Ilmselt ei kuulunud selle koristus kellegi pädevusse.
Kui ammuste kergliiklusteede talvine hooldus on täiesti korralikul tasemel, siis uute radade olukord on tihti kurb. Vanalinna rattaringi viimase tükikese puutumatust Rannamäe tee ääres rikkus 27. novembri hommikul vaid üksik soolalumine autorataste jälg nädalavahetusel sadanud valges lumes.
Pronksi tänava äärne rattarada, mida – toona alles videoprojektsioonina – Tallinn septembris uhkusega avalikkusele esitles, annab hetkel väga valusalt tunda minu paremal puusal. Vahetult sõiduteega külgneva rattaraja puhul on talvises hoolduses kaks võimalust: kas kraapida see täiesti lumetuks või jätta sool sõiduteele puistamata.
Kõige halvem variant ratturile on tee, millele on pritsinud vaid pisut soola autorataste alt. Kui sellele sajab peale õrngi kirme värsket lund, ei hoia mis tahes konarusele (näiteks kõnni- ja rattaraja lumes nähtamatule kokkupuutekohale) sattudes jalgratast püsti ka naelrehvid.
Kuus aastat tagasi võttis pealinnavalitsus vastu Tallinna rattastrateegia 2018-2028. Rattastrateegia küsis ja vastas: "Miks kulutada vahendeid talvisele hooldusele olukorras, kus talvine rattakasutus on minimaalne? Samal põhjusel nagu kogu rattakasutuse edendamise puhul – kasutus kasvab, kui on loodud head tingimused, mitte vastupidi."
Üle poole strateegia kehtivusajast on möödas. Uusi rattaradu rajatakse, kuid nende talvine turvalisus jätab soovida. Rääkides kaamera ees linnaruumi kergliiklejasõbralikuks muutmisest, ununeb tihti kokku leppida, kes tagab uute teede ohutuse (või ka läbitavuse) talvel. Nii saab autodelt ratturitele loovutatud linnaruumist talvel võlumaa asemel eikellegimaa.


Toimetaja: Kaupo Meiel