Herem rääkis, et kui ta enne sõda pidas Venemaa agressiooni peatavaks künniseks tuhande Vene sõduri hukkumist päevas kaks nädalat järjest ehk 15 000 surnut, siis nüüd on ta aru saanud, et see pole piisav. "[Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri] Zalužnõi ütles mulle eelmise aasta juulis, et 15 000 on kindlasti vähe. Selle aasta sügisel kirjutas ta artikli, kus ta ütles, et ka 150 000 on vähe. Ma arvan, et meil ei ole seda standardit, mille järgi öelda, mis on piisav," tõdes kindral Herem.

Salm rääkis, et Vene ühiskond on praegu täies ulatuses sõja võitmiseks mobiliseerunud. "Eesmärk on sõja võitmine ja ei ole mitte ainult Putinile, vaid kogu tööstuskompleksile, haridussüsteemile, keskpangale ja kõikidele – kõik töötavad hommikust õhtuni, mõtlevad selle peale, mismoodi seda sõda võita. Ja loomulikult, kui sa kõik ressursid sinna taha paned ja mõõdad kõiki ressursse absoluutskaalal, siis need kaotused ei ole tegelikult väga suured. Venemaal on endiselt 130 miljonit inimest. 200 000 surnut on 0,15 protsenti. See ei tundu midagi sellist, mida nüüd üldse lubada ei saa. Ja eriti, kui me võrdleme seda sõjakaotustega Teises maailmasõjas või ka Vene kodusõjas. Siis sai seal 20–30 miljonit inimest surma, see on tal tavapärane kulumaterjal," tõdes kaitseministeeriumi kantsler.

Ka kindral Herem rääkis sellest, et Venemaal pole elavjõust puudus. "Venemaa läks sõtta umbes 300 000 pluss inimesega ja ta on sinna juurde saatnud 400 000, nendest hinnanguliselt 100 000 on sel aastal värvatud. Mitte mobiliseeritud, vaid värvatud, mis näitab, et ühiskond kui mitte ei toeta, siis vastu nüüd küll ei ole sellele sõjale.

Kui Venemaal on sõjast puudutatud umbes 700 000 – 800 000 inimest, siis see on veel kaugelt alla ühe protsendi elanikkonnast, samas kui Ukraina on sõtta saatnud hinnanguliselt juba kaks või enam protsenti elanikkonnast. "Nii et selles suhtes Venemaal on seda auru veel olemas küll," tõdes Herem.

"Ja [lisaks sõjatööstusele on ta] ka ühiskonna selles suhtes käima saanud. Ja need on nüüd minu meelest väga ohtlikud näitajad. Et isegi kui sanktsioonid pikema aja jooksul mõjuvad majandusele, siis sõjatööstus ja sõjamasin mitmes mõttes nii ühiskonnas kui ka metallurgias on ikkagi käima saadud," rääkis Herem.

Kommenteerides Vene relvajõudude arengut pärast sõja algust, ütles kindral, et kui tehnoloogiliselt on Vene armee kõvasti arenenud, siis palju targemaks ei ole saanud.

"Nad on küll käima saanud oma sõjatööstuse, sest kui me ütleme täna, et Venemaa toodab kaks miljonit mürsku aastas, siis ma arvan, et me lähiajal kuuleme, et ta teeb neid veelgi rohkem. Venemaa toodab täna ise juba neid Iraani niinimetatud Shaheedi droone enda nimega umbes tuhat tükki kuus. Venemaa on hakanud tootma oma varitsevat õhuründemoona, mida tal sõja alguses veel ei olnud, aga sõja kestel on seal kasutusele võtnud ja me teame, et ta on seda täiustanud ka oluliselt. Kõik sellised asjad on tehnoloogiline areng," kirjeldas Herem.

Ukrainlaste motivatsioon on suur

Küsimusele Ukraina ressurssidest ja kaitsetahtest vastas Herem, et kui praegu on otseselt sõjas kuni kaks protsenti elanikkonnast, siis taluvuspiir võiks olla umbes kümne protsendi juures.

Ta rääkis ka sellest, et Ukraina vabatahtlike motivatsioon on väga suur ning samuti võib tunda laiemalt ühiskonnas valmidust lõpuni minna.

"Ma ei oska öelda, milline on vahekord sundmobiliseeritute ja vabatahtlike vahel. Aga ma tean seda, et vabatahtlike motivatsioon on ülikõrge. Need mehed, kes on olnud sõjavangis või saanud ka haavata ja kui nad on olnud enne vabatahtlikud, siis nad lähevad sinna tagasi. Ja teine selline tunnetus, mis ka Ukraina tsiviilelanikkonna hulgas levib, on see, et me oleme kaotanud juba nii palju, et enam ei huvita – me läheme lihtsalt edasi. Ja ma ei oska öelda, kui valdav on see ühiskonnas, aga sellised arvamused ringi liiguvad," kirjeldas Herem.

"Kui kindral Zalužnõi kirjutas siin mõni kuu tagasi selle oma kurikuulsa artikli, kus ta nimetas sõna patiseis ja nii edasi, ja terve läänemaailm ahhetama hakkas, et mis nad tahavad öelda ja kas see nüüd tähendab, et asi lõpeb, siis ukrainlaste enda diagnoos oli see, et see artikkel saatis edasi sõnumi, et olge valmis pikaks sõjaks, olge valmis õudseks sõjaks, olge valmis sõjaks, mis meid kõiki ära kurnab. Ja seda siseriiklikult inimestele," lisas kantsler Salm. "Mingit ootust, et kahe kuu pärast kuskil võit tuleb, seda ei ole ja ma arvan, et sellisena tulebki aru saada, mis need meeleolud seal on. Aga tundub, et vähemalt vastuvõtt sellele artiklile oli päris hea. Kui üldse mingeid asju saab niisugusel hea-halva skaalal mõõta," ütles Salm.

Läänel on raskusi ümberorienteerumisega

Küll aga juhtis Herem tähelepanu sellele, kuidas lääneriigid oma toetusega ei suuda ukrainlasi piisavalt toetada. "Täna minule teadaolevate arvutuste järgi kulutab Venemaa iga kuu kaks korda rohkem ressurssi kui Ramsteini koalitsiooni kuuluvad lääneriigid toetavad. Sel juhul me vist justkui ootame Ukrainast mingisugust imet, et ta nii vähese toetusega seda võitu saavutaks," märkis kindral.

Salm meenutas seda kommenteerides lääneriikide viimaste aastakümnete sõjalisi kogemusi, mis valdavalt olid Euroopast kaugel ning nõudsid relvajõududelt hoopis teistsuguseid võimeid.

"Nende asjadega on nii, et nagu edu sünnitab edu, siis läbikukkumine sünnitab läbikukkumist. Viimased 20 aastat, eelmise kümnendi keskpaigani, oli NATO moto Out of area or out of business – ehk kas me teeme kaugemal sõjalisi operatsioone või paneme üldse poe kinni," rääkis ta. "Ja loomulikult, mis puudutab konventsionaalset varustust, laskemoonavarusid, kõike muud, seda oli Afganistanis ja igal pool mujal vähem vaja. Seda läks vähem vaja juba sellepärast, et seda pidi sinna kohale tassima ja seal oli ka vastane hoopis teistsugune. Ehk mitukümmend aastat neid asju enam tehtud ei ole ja kui sa mitukümmend aastat mingit asja ei tee – siis unustad ära."

"Ja ma arvan, me oleme nüüd selle asja lõksu jäänud Lääne-Euroopas, küll mitte Eesti – meie oleme laskemoona ühena eranditest investeerinud juba viis-kuus aastat väga suure hooga. Ja ka konventsionaalsetesse suurtükkidesse ja nii edasi," rõhutas kantsler.

"Aga läänemaailm ei ole endiselt selle vati seest välja saanud ja kõige hirmutavam ongi see, et ka Ukraina sõda pole olnud see äratuskell, mis kaikaga voodist välja ajab ja inimesi põllule kütab," rõhutas Salm.

Ta tõi näiteks Eesti hiljutise otsuse hankida 280 miljoni euro eest 155-millimeetriseid mürske, mis on üks protsent SKP-st. "Euroopa liitlastega kokku tähendaks seesama number umbes 150 miljardit eurot. 150 miljardit oleks rohkem kui kuhjaga küll selleks, et me saaksime Ukrainas sõja võita, selleks, et me saaksime kogu suurtükimoona tootmise tööstuse üles ehitada niimoodi, et ta mitte ainult ei oleks üles ehitatud ja ei sülitaks välja kõige rohkem mürske aastas, vaid ta oleks ka järgmised inimpõlved kõige konkurentsivõimelisem, kuna seal on lihtsalt nii palju kapitali investeeritud. Ning kõik Euroopa liitlased saaks oma laod kurguni täis osta selle raha eest, kui kõik teeksid täpselt sama palju, kui teevad eestlased."

Eesti uued relvad lubavad anda vastulööke ka Vene territooriumile

Herem tõi samas esile, et Eesti on juba mitu aastat oma kaitsevõime tugevdamisse ennaktempos investeerinud. "Ma julgen ühte asja siia lisada. Kõik see, millest me oleme näinud, et Ukrainal on puudus, sellega on Eesti tegelenud kaugelt enne Ukraina sõja eskalatsiooni ja näiteks kaugelt enne seda, kui kindral Herem sai kaitseväe juhatajaks. Enne seda ka, nii et selles suhtes oleme õigel teel olnud," rääkis kindral. "Minu arvates järgmise kahe aasta jooksul on meil tekkinud piisavalt palju jõudu, et omada potentsiaali kõik need eelpool kirjeldatud stsenaariumid (Venemaa võimalikest provokatsioonidest meie vastu – toim.) kui mitte ära hoida, siis kindla peale lõpetada," lisas ta.

Salm ütles, et eelmisel aastal pani Eesti laskemoona soetamisse kaks korda rohkem raha kui kogu varasema taasiseseisvumise ajal kokku ning järgnevatel aastatel on veel plaanis peaaegu miljard panna. "Enamik meie kaitsekuludest läheb laskemoona varudesse ja saadame sedasama sõnumit, et me oleme valmis ja me tegeleme selle asjaga, mis seda valmisolekut kõige rohkem parandab," märkis ta.

Kindral kommenteeris ka raketilaskesüsteemide Himars ja 290-kilomeetrise laskeulatusega rannakaitse rakettide ostmist Eestile, mis annavad suute rünnata Venemaad ka tema enda territooriumil.  

"Mõiste rannakaitse on natuke eksitav. Me tegelikult ei kavatse kaitsta ainult oma rannajoont, vaid me saadame nende võimekuste arendamisega ja nende võimete omandamisega liitlaste hulgas ja liitlastega koostöös sõnumi, et mõtle nüüd, kulla naaber, et kui sa selle sammu teed, siis me ei jää oma riigi piiridesse mitte mingil moel. Et sinu igapäevane elu ei saa kestma nii nagu iga päev, vaid me esitame väga palju teisi küsimusi. Näiteks ühendus Kaliningradiga: kui keegi astub minu riigi territooriumile, teostab agressiooni, siis tõenäoliselt kõik muud sihtmärgid, kuhu me ulatume: sõjalised, strateegilised, on ju siis ka meile õiguspärased. Nii et sellega peab Venemaa hakkama arvestama. Kas ta ka arvestab, seda on raske öelda. Meie asi on need dilemmad luua," tõdes Herem.

Eestil on puudu veel 1,6 miljardit

Salm tõi välja, et kriitiliste puudujääkide likvideerimiseks, NATO vaates piisavate laskemoonavarude soetamiseks on Eestil veel umbes 1,6 miljardit eurot puudu. "Ja see on meie hinnangul absoluutselt kriitiline asi, mis Eesti riigis tuleks kiiremas korras ära teha," rõhutas ta.

"Kui on puudu, siis tuleb juurde panna, mis seal ikka keerulist on. See, kuidas see nii-öelda raamatupidamislikult töötab – kas selleks võetakse laenu, see toimub ühe aasta või kolme-nelja aasta jooksul – selleks on meil tubade kaupa raamatupidajad tööle võetud, ju nad selle ära lahendavad," märkis kantsler.

Herem tõi esile, et ainult oma eeskujuga saab Eesti ka oma liitlasi mõjutada rohkem panustama.

"Ega me ei saa Balti mere laevastiku küsimust üksinda tõstatada. Aga liitlastega koos me saame seda teha küll, nüüd on küsimus, kuidas me saame öelda Lätile või Rootsile või Saksamaale, et arendage selliseid võimeid, kui me seda ise ei tee. Tõenäoliselt me peame mingisuguse pügala võrra kogu aeg ise eespool olema, et oma liitlastelt küsida. Sest muidu tundub väga totter, kui omal on kaitsekulutused alla kahe protsendi, öelda kellelegi, kellel on juba üle kahe protsendi, et kuulge, tehke rohkem. Eks me peame ise ees teed näitama, nii targad ja rikkad, kui me oleme ja kui palju me otsustame muudelt eluvaldkondadelt seda ressurssi vähemaks võtta, et selleni jõuda," rääkis ta.

"Aga veel kord öelda, et me Venemaa vastu ei saa... Saame küll! Mitmekesi saame, lihtsalt keegi peab ees alustama. See on nagu ükskõik millises kollektiivis, et keegi peab selle mõtte peale tulema, keegi peab eeskuju näitama ja keegi peab seda koostööd hakkama organiseerima. Täna me liigume selles suunas," kinnitas Herem.

Tsiviilteenistust ei poolda

Herem ja Salm mõlemad tunnistasid, et ei toeta ideed käivitada nendele noorukitele, kes kaitseväe ajateenistusse ei lähe, tsiviilteenistus, kuna see võtaks lisaressursse ning tekib ka küsimus, keda sinna värvata.

"Mina arvan, et meie üleüldine eesmärk on täna see, et me selle sõja võidaks. Mitte kuidas sellest sõjast väiksemate kannatustega välja tuleks. Me ei ole veel sellel territooriumil, et me saaks kuidagi pehmendada või tagasi tulla sellest eesmärgist. Ja selleks, et me selle sõja võidaks, peame kõigepealt tegelema nende asjadega, kus mõju sõja võitmisele on kõige suurem. Ja viimases järjekorras nende asjadega, kus see mõju on kas kaudne või väiksem," rääkis Salm. "Ja kõik asjad, mis me teeme täna sõjalise võime arendamise asemel, tulevad otseses mõttes sõjalise võime arvelt ehk selle arvelt, mitu päeva me sõjas vastu peame. Ja kui neid päevi on liiga vähe, siis sõja võitmine läheb raskeks. See on suhteliselt lihtne ressursi kasutamise kalkulatsioon. Täna on ressursikasutuse mõttes hulka paremaid asju, millega tegeleda."

"Elanikkonnakaitsega tegeleda tuleb ja häiresüsteem, mis hoiatab näiteks õhurünnakutest, on kaitseväe ülesanne. Varjumiskohtade märgistamine ei ole kaitseväe ülesanne. Evakuatsiooni juhtimine selles suhtes, et kuskohast tuleb inimesed ära viia ja kuhu on turvalisem neid viia, on kaitseväe ülesanne. See, kuidas nad viiakse, juhitakse, see ei ole kaitseväe ülesanne," kirjeldas kindral Herem. "Kui me hakkaksime ajateenistust läbi viima tsiviilülesannete jaoks, siis meil kaitseväes ei ole kindlasti seda ressurssi. Ja teiseks peame ka arvestama, et need inimesed, kes täna ajateenistusse ei jõua, ei vasta tervisenõuete poolest teatud ülesannete täitmiseks. Meil ei jää täna mitte ühtegi tervet meessoost kodanikku ajateenistusse võtmata. Nii et kui me räägime tsiviilajateenistusest, siis tuleb väga täpselt mõelda, mis ülesandeid nad täidavad ja kas nende tervis selleks ka sobib," rõhutas kindral.

"Ja siis veel üks asi, me näeme seda täna Iisraelis. Kui riik mobiliseerib kõik inimesed riigikaitselistele ülesannetele, siis kes jätkab SKT tootmist, kes viib läbi koolis õppetunde, kes hoiab lapsi lasteaias, kes ravib köha kuskil, kui me ei ole veel sõjas? Kui me juba kriisi puhul kõik võtame püssid või labidad kätte ja hakkame kuskil riiki kaitsma, siis keegi peab ju ka seda tänast väärtust, ükskõik, kas see on vaimne või materiaalne, keegi peab seda ka jätkama. Nii et me ei tohi nagu üle pea ka keerata kõiki ressursse," lisas Herem.

Rahu hoidmiseks tuleb Venemaa paika panna

Salm ja Herem rääkisid ka sellest, kuidas praegune olukord näitab, et Venemaa endiselt kardab NATO-t, kuid sellele vaatamata üritab lääneriikide ühiskonda lõhkuda ning seal ebakindlust ja vastuolusid tekitada. Samuti kinnitasid nad, et ei karda presidendivahetust Ameerika Ühendriikides.

Salm tõi eraldi välja, kuidas peab sõda Ukrainas lõppema: "Kui me nüüd teeme hästi lihtsaks selle asja, siis see, millega see sõda peab lõppema, on väga lihtne: Venemaa peab aru saama sellest, et sõjaliselt sai ta peksa, majanduslikult ta on vaesunud, diplomaatiliselt on ta paaria ja seisab üksi nurgas ning õiguslikult on ta ennast nii sisse mässinud, et ainus variant on pooled inimesed vangi saata."

"Ainult siis me tagame selle, et sellist asja uuesti ei kordu. Kui me ühes nendest neljast kategoorias kuidagipidi järgi anname, siis me lihtsalt sütitame seda indu, et ta (Venemaa-toim) arvab, et olgugi hind kõrged sanktsioonid, inimesed said surma – siis imperialistlike ambitsioonide täitmine ikkagi töötab sellisena, nagu nad seda teevad, et agressiooni suhtes pigistatakse ikkagi silm kinni ja tuleb välja, et sõjaline õigus on ikkagi selline plastiliinist asi, mida saab oma käe järgi voolida. /---/ See ongi see töö, väga lihtne ülesanne tegelikult, kui see sõnadesse panna, päriselus loomulikult ellu viia väga keeruline," tõdes Salm.

Esmaspäeva õhtul ETV saates "Välisilm" rääkis Kusti Salm, et jutud võimalikest rahuläbirääkimistest testivad sõjas olevate osapoolte olukorda.

"Kui me vaatame maailma ajalugu läbi sõjaajaloo prisma, siis kõikidest maailma sõdadest võib tuua kaks järeldust, mis on iga sõja puhul sama: üks ja suhteliselt ilmselge järeldus on see, et kõik sõjad on mingil hetkel läbi saanud; teine järeldus, mis on olulisem, on see, et sõjad lõpevad siis, kui kaotaja seda otsustab. Kogu see läbirääkimiste jutt ja nende ideede testimine käib selle peale, kes esimesena pilgutab. Ja kes esimesena pilgutab, seda tõenäoliselt ajalugu otsustab, et tema selle sõja kaotab. Kui Ukraina selle sõja kaotab, siis ei kaota ta seda üksi, vaid koos läänega," rääkis kantsler.

Salm märkis, et liitlaste, luureametnike, mõttekodade analüüsid ütlevad, et vaherahu korral taastoodab Venemaa oma väe, erinev on ainult hinnang selles, kui pika perioodi vältel ta seda teha suudab.

"Ühine nimetaja on see, et ta taastoodab ja ta teeb seda uuesti. Ja arvan, et see on ohusignaal, mis peaks meid kõiki panema seda tõsiselt võtma," lisas Salm.

Salm kinnitas, et tema ei ole praegu lääne liitlaste hulgas aga näinud soovi rahusobingu järele.