Ajal, mil USA-s on Ukraina toetamine kongressi siseheitluste tõttu jäänud toppama, on Streimanni hinnangul võtnud Saksamaa selles mõnevõrra suuremat initsiatiivi.

"Liidukantsler Olaf Scholz just viimasel nädalavahetusel lubas tõsta rahalist abi, just sõjalist abi Ukrainale. Tõsi, sakslastel on see ammu ära otsustatud ja mitme aasta peale ära jagatud, nüüd ilmselt mõnevõrra neid summasid tõstetakse ettepoole. Seal on teatav paindlikkus," rääkis ta.

"Et Prantsusmaa võiks rohkema teha, sellega ma nõustun. Selle üle on olnud Prantsusmaal intensiivne sisepoliitline debatt, kus on püütud end õigustada ja valgemaks rääkida, et tehakse rohkem kui tegelikult on tehtud. Aga fakt on see, et kindlasti mõlemad võiks ja saaks teha rohkem," lisas Streimann.

Prantsusmaal avaldatud raporti järgi on riigi sõjaline toetus Ukrainale kasvanud 3,2 miljardi euroni. Raport süüdistab viletsat kommunikatsiooni selles, et Pariis ei paista Ukraina toetamisega avalikkuses silma. Streimann selgitas, et täiemahulise sõja alguses püüdis Prantsusmaa tõepoolest hoida suhteliselt madalat profiili ja ei kuulutanud oma toetustest, tegeledes samal ajal intensiivselt toetuse andmisega.

"Igal riigil on oma eripärad ja võib-olla mõnevõrra see võistlusmoment, kes rohkem, kes vähem annab, see tol hetkel võib-olla natuke moonutas seda pilti. Aga kahtlemata on mõlemad riigid väga palju andnud," lisas ta.

Streimanni hinnangul koordineerivad Saksamaa ja Prantsusmaa Ukrainale abi andmist omavahel, kuid konkreetse varustuse andmist ilmselt ära jagatud ei ole.

"Varustustasemed on ju erinevad ning Prantsusmaa ja Saksamaa rollid NATO-s on ka ju erinevad. Näiteks kui võtta Prantsuse parlamendi raportit, et kolm miljardit on osutatud abi, siis see on umbes viis protsenti Prantsusmaa ühe aasta sõjalistest kulutustest. Aga tuleb arvestada, et näiteks Prantsusmaa sõjalistest kulutustest väga suure osa võtab autonoomse tuumarelva võimekuse ülalpidamine, tuumaallveelaevad, mida Saksamaal üldse ei ole. Nii et need ei ole päris võrreldavad asjad," rääkis Streimann.

Eesti on vedanud eest ideed anda Ukrainale miljon mürsku. Streimann usub, et need mürsud ka toodetakse, lihtsalt tööstuse käimalükkamine võtab aega. Tema sõnul ei ole Euroopa valitsused praeguste kriiside keskel olnud valmis nii intensiivselt tegutsema kui ehk oleks pidanud. Lisaks ei ole Euroopa majanduse seis hea, mistõttu ka relvi tootvatel eraettevõtetel ei ole lihtne võtta uusi kulutusi, kui tulevik on ebakindel.

"Siin on palju nüansse, mida tuleb arvestada. Me võime ju meenutada, et Ukraina on esitanud ju paljudele suurtele riikidele nimekirjad, millist relvastust nad vajavad. Saksamaalt on küsitud näiteks laevu, allveelaevu. See ei ole alati kohe realistlik. Võib-olla sinnapoole liigutakse, aga mitte praegu," sõnas Streimann.

Ukraina on küsinud Saksamaalt muu hulgas Tauruse tiibrakette. Streimann ütles, et see on praegu Saksamaal tuline sisepoliitiline teema ning paljud kaitseeksperdid toetavad nende andmist. Streimanni hinnangul on Taurustega olukord ilmselt samasugune nagu aasta tagasi Leopardi tankide andmisega – valitsus pikalt keeldus neid andmast, kuid lõpuks siiski tegi seda.

"Mulle tundub, et võib-olla see Tauruste lugu liigub samas suunas. Aga siin on teatud eripärad. Siin on toodud võrdlustes välja, et need on erinevate omadustega võrreldes USA ja Prantsuse rakettidega – et neil on teatavad tehnoloogilised omadused ja Saksamaal kardetakse, et neid võidakse kasutada Vene tagala ründamiseks ja eriti selle kuulsa Krimmi silla purustamiseks. Ja teine nüanss, mida ma olen kuulnud, on see, et kuna neil ei ole hetkel uut relvasüsteemi asemele tulemas, siis on Saksa ekspertidel suur hirm, et kui mõni neist venelaste kätte satub, siis muidugi on jälle kuri karjas," rääkis ta.

Streimanni hinnangul peaks Ülemkogu andma Ukrainale kutse liitumisläbirääkimisteks

Streimann loodab, et Euroopa Liidu Ülemkogu esitab sel nädalal Ukrainale kutse liitumisläbirääkimiste alustamiseks. Tema sõnul tuleks vaadata laiemat pilti.

"Sellele võib leida igasuguseid objektiivseid vastuargumente nagu Ungari valitsus on teinud. Aga need läbirääkimiste alustamise otsused, ehkki nende aluseks on Euroopa Komisjoni soovitus, on siiski suurel määral poliitilised otsused ja tuleb vaadata suurt pilti – kui me leiame ühiselt, et strateegiliselt me tahame, et see riik on meiega koos tulevikus vabas Euroopas, siis ma arvan, et me peaks selle otsuse tegema. Halvim variant on see, et see otsus lükkub edasi, aga ma ei näe, et seda oleks võimalik jätta tegemata lähema poole aasta jooksul või isegi aasta jooksul," rääkis diplomaat.

"Tõsi on ka see, et komisjoni soovitus Ukrainale on aus ja otsekohene, soovitus, mis omal ajal anti Eestiga läbirääkimistega alustamiseks näitas Eestit minu arvates oluliselt paremas valguses. Ukrainal on kindlasti palju teha. Aga vaadates suurt pilti, siis arvan, et me peaks selle otsuse tegema," lisas ta.