Avalikkusele teadaolevalt müüs Eesti kunstnike liit eelmisel kümnendil oma fondi kuulunud teoseid kolmele kunstikogujast ärimehele Enn Kunilale, Margus Linnamäele ja Sven Pertensile. Pertens on kunstioste kunstnike liidult ka kinnitanud (vt ka intervjuu allpool).

"Kunstnike liidu kogu tekkis peamiselt 1970ndatel-1980ndatel aastatel. Need olid head ajad, kus kunstiväljal liikus päris palju raha. Hiljem liikus kogu tagasi kunstnikel liidu tiiva alla. Liidul on roll ja vastutus tagada üle 200 kunstnikule töö- ja loometingimused. Meie majadega on kõvasti mässamist, neist noorim on ehitatud 60 aastat tagasi. See on ka põhjus [kunsti müügiks], sest väljastpoolt pole tuge loota. Oleme püüdnud leida kuldset keskteed," sõnas kunstike liidu asepresident Vano Allsalu, kes oli liidu juhatuses ka teoste müügi aegu.

Allsalu sõnul on müüdud teosed nüüd pareminigi kättesaadavad avalikkusele, kui need oleksid siis, kui oleksid jäänud SA Kunstitaristu fondi. "Nad on paremini hoitud ja heades tingimustes. Selles mängus kaotajaid tegelikult ei ole," ütles Allsalu.

Praegu liit oma kogust kunsti aktiivselt ei müü.

"Müügid on jäänud mitme aasta tagusesse aega. Viimastel aastatel on toimunud nende müügist saadud vahendite rakendame: näeme seda ARS-i majas, aga ka Hobusepea galeriis. Ei ole plaane [kunsti lisaks müüa], teeme seda nii vähe kui võimalik ja nii vähe kui vajalik. Me ei püüa neid teoseid iga hinna eest maha müüa," sõnas Allsalu.

Allsalu sõnul eelistas liit tunnustatud kollektsionääre, et teosed jääksid Eestisse ja ei pihustuks. "Eks need tööd ilmuvad näitustele. Sõltub koguja enda tagasihoidlikkusest või edevusest, kas ta soovib seal oma nime näha," sõnas Allsalu. Ta polnud nõus nimetama, milliseid töid on müüdud ja mis millise hinna eest viidates müügitehingu konfidentsiaalsusele.

2020. aasta majandusaasta aruandest tuleb välja, et võrreldes 2019. aastaga kasvasid ca kahe miljoni võrra SA Kunstitaristu käibevarad, samal ajal kui põhivarad on sarnase summa võrra vähenenud. Kuna Kunstitaristu materiaalseteks põhivaradeks on kunstiteosed, siis võib järeldada, et neid müüdi kahe miljoni euro eest. 2019. aastal ütles liidu juht Elin Kard, et müüdud on 75 teost.

Allsalu sõnul on kaks miljonit õige summa, mis müügi eest saadi.

Avalikkuses on tõstatunud küsimus, kas teoseid otsepakkumisena müües saadi nende eest ikkagi õiglast hinda - võibolla oleks kunstnike liidu kasum olnud suurem, kui teoseid oleks müüdud näiteks oksjonil.

"Suur elevus ja hindade tõus on kestnud aasta, maksimum kaks aastat. Meie teoste hindamine oli aastatel 2018-2019. Viimastel aastatel, kui on toimunud suur hinnatõus, pole me teoseid müünud. Kui hinnad tõusevad, peame ka meie tulevikus tegema korrektuure. Seda võin kinnitada, et ühelegi ostjale ei tehtud soodustusi," lisas Allsalu.

Oksjonikorraldaja: otsemüük tekitas ebaõigluse tunnet

"Ühtepidi ma arvan, et neil on olnud oma põhjused, miks nad on selliseid otsuseid teinud. Praeguse avaliku informatsiooni järgi on teoseid müüdud kogujatele, kes kunsti äärmise missioonitundega suhtuvad, teevad katalooge ja eksponeerivad. See on olnud kunstnike liidu jaoks oluline. Samas on see olnud natuke liiga ettevaatlik ja turu suuremast pildist teadmatu otsus," rääkis Haus galerii juht ja oksjonipidaja Piia Ausman. 

Tema sõnul on Eesti turul kindlasti rohkem kollektsionääre kui kolm. "Kui teosed oleksid olnud oksjonil, oleks see andnud õiglasema võimaluse rohkematele. Probleem ongi selle pinnalt tekkinud - miks ühed saavad osta ja miks teised ei saa. Ka see, et sellised tunded tekivad, on näide sellest, et kunstiturg on aktiveerunud ja turu foon on märksa elavam ja laiem, kui ta oli mõned aastad tagasi," rääkis Ausman.

"See tekitab ostjates tunde, et ma oleksin ka mõnda seda tööd tahtnud ja oleksin olnud valmis kirjutama alla tingimustele, et neid teoseid on võimalik minu käest edaspidi avalike näituste jaoks saada. Ka Haus galerii on eri aegadel kaardistanud kõik meie ostud ja teame, kuhu ostud on läinud. Ostjad on olnud nõus neid andma välja näitustele," lisas Ausman.

SA Kunstitaristu on asutatud Eesti Kunstnike Liidu poolt 24. novembril 2016. Sihtasutuse peamiseks eesmärgiks on kunstnikele, kunstiteadlastele ja kunstitöötajatele paremate töö-, loome- ja esitlustingimuste loomine.

2017. aastal sõlmitud notariaalse jagunemislepinguga anti Tallinna Kunstihoone fondi käsutuses olnud kunstikogu - maal, graafika, skulptuur, tarbekunst - üle sihtasutusele Kunstitaristu.

Kunstnike liidu avaliku pakkumiseta suurärimeestele müüdud kunstist kirjutas teisipäeval Õhtuleht.

Sven Pertens: oksjonil müümine toob kaasa vahendustasu

Kas olete ostnud SA Kunstitaristult teoseid ka peale 2019. aastat?

Jah, väheses mahus ka 2020. ja 2021. aasta alguses.

Kelle teoseid olete SA Kunstitaristult ostnud ja kui palju? Kas ostsite näiteks Arrakut või Sarapuud?

Kuna lepingud on konfidentsiaalsed, ei saa kahjuks detailidessse minna. Võin öelda niipalju, et kunsti hindamiskomisjoni poolt Arraku ja Sarapuu maalidele määratud hinnad tundusid selle aja kontekstis turuhindadest kõrgemad, s.t. galeriidest või otse autoritelt oli neil aastatel võimalik nimetatud kunstnike töid osta soodsamate hindadega.

Kas mäletate, mis oli kunstnike liidu esindajate argument, et toona pakkumisega just teie poole pöörduti?

Ei mäleta kahjuks täpselt, millistel asjaoludel selline võimalus tekkis, võis olla ka üsna juhuslikult - näiteks kohtudes mõne näituse avamisel Kunstnike Liidu esindajatega. Aga argumente oli mitu: sooviti müüa ennekõike teadaolevatele suurematele kunsti kogujatele, kellel on vajalikud hoiustamistingimused ja valmidus laenata omandatud teoseid edaspidiselt näitustele. Üks põhjendus oli ka see, et piisavalt palju teoseid asuks samades erakogudes, mis Kunstnike Liidu vaates lihtsustab teoste laenamist näitustel eksponeerimiseks. Põhjus, miks üldse selline teoste erakätesse müümise mõte tekkis, oli vajadus remontida SA Kunstitaristu hooneid - vähemalt nii mulle nimetati ja praeguseks on need hooned ka korda tehtud.

Kas teie hinnangul võimaldas kunstnike liidu otsepakkumine soetada teil kunstiteoseid odavamalt kui näiteks oksjonilt? 

Minu isiklikul hinnangul mitte, kui vaadata kunsti müügihindasid galeriides ja oksjonitel samadel aastatel, kui SA Kunstitaristu need teosed müüs. Oksjoni tulemust on muidugi alati raske ennustada ja mõne teose puhul kerkib hind ootamatult kõrgeks, samas kui mõni teine teos jääb ka väga mõistliku alghinna taseme puhul müümata, mis ei ole teose edaspidise võimaliku müügi vaates hea, kuna tekib n.ö. negatiivne referents. SA Kunstitaristu vaates tähendanuks teoste oksjonil (mõne kunstigalerii kaudu) müümine ka seda, et SA Kunstitaristu soovitud teose omanikutasust peaks potentsiaalne ostja olema olnud valmis maksma 40-50 protsenti rohkem - selline on olnud kunstigaleriide tavapärane vahendustasu.

Ei ole kindlasti korrektne võrrelda teoste müügihindasid aastatel, mil SA Kunstitaristu need teosed müüs, praeguste oksjonihindadega, mis on viimasel kahel aastal nii kunstikogujates ja galeriides kui ka laiemas avalikkuses suurt hämmingut tekitanud. Nende paari aasta sisse on jäänud ülikõrge inflatsioon, mitme Eesti startup-firma müügist saadud raha sisenemine mitte ainult kinnisvarasse, vaid ka kunstiturule ja kindlasti palju muid mõjutusi, mida keegi ette näha ei osanud.

Kas teie kunstikogul on kuraator või valite teoseid ise?

Minu kunstikogul ei ole otsest kuraatorit ja lähtun peamiselt oma isiklikest valikutest-eelistustest, muidugi ka rahalistest võimalustest. Loomulikult  konsulteerin aeg-ajalt erinevate kunstiteadlastega, galeristidega ja ka teiste kunstikogujatega.