14-aastased Yana ja Danil on saatusekaaslased. Nad esindavad nähtust, mida Venemaa nimetab laste päästmiseks erioperatsiooni piirkonnast, Ukraina ja lääneriigid küüditamiseks ning sundvenestamiseks.

"Kui sa tahad füüsiliselt likvideerida mingi rahvusgrupi, siis ei ole vaja tappa selle kõiki esindajaid. Sa võid sunniviisiliselt muuta nende identiteedi ning kogu rahvusgrupp kaob," rääkis inimõiguste jurist, Nobeli preemia laureaat Oleksandra Matvitšuk.

"Venemaa nägi, et nüüd on võimalus demograafilist olukorda parandada. /.../ Ukraina rahvast veel rohkem survestada, veel rohkem vaimselt hävitada. Sest tegelikult võib laste äraviimine olla hullem ühe rahva jaoks nii vaimases mõttes kui ka tuleviku mõttes," ütles vabatahtlik laste otsija Jaanika Merilo.

"Me teame nüüdseks, et see on süstemaatiline poliitika ning sellega on seotud mitu valitsemise tasandit alates arstidest õpetajate ja kohalike ametnikeni, kubernerideni ja kuni tippu ehk Kremlini välja," sõnas Ukraina laste röövimiste uurija Tetiana Fedosiuk.

Esimesed väited laste süsteemsest deporteerimisest Ukraina aladelt pärinevad juba 2014. aastast, mil Venemaa annekteeris Krimmi ja Kremli õhutusel tekkisid nn Donetski ning Luhanski separatistlikud rahvavabariigid Ida-Ukrainas.

Endine Eesti suursaadik Venemaal Margus Laidre usub, et Venemaa eesmärk algusest peale ei olnud minna lapsi röövima. "Küll aga siis see konkreetne sõjalis-poliitiline olukord, mis kohapeal tekkis, pakkus sellise võimaluse kui täiendava meetme, mille kaudu mõjutada veel Ukrainat Kremli vaates neile soovitavas suunas ja loomulikult siis seda võimalust ka kasutati," lisas Laidre.

Kui sõnad küüditamine või deporteerimine toovad meelde vägisi vagunitesse toppimise, siis pahatihti käib asi kavalamalt. Näiteks Hersonis elanud Yana, Diana ja Danili puhul tegid okupandid ettepaneku saata lapsed ajutiselt lahingupiirkonnast ära Krimmi lastelaagrisse, millega paljud vanemad nõustusid. Vahepeal võtsid ukrainlased aga Hersoni tagasi ja lapsed jäid Vene poolele.

"Koolis öeldi, et te lähete kaheks nädalaks laagrisse, linn on pommitatud, te peaksite puhkama. Ja me läksime laagrisse koos paari oma õpetajaga. Kui Herson suure pommitamise alla sattus, siis õpetajad jätsid meid maha. Nad läksid oma perede juurde ja me jäime sinna laagrisse üksi," rääkis Diana.

"Valveülem ütles, et me oleme seal aasta, sest Vene armee lahkus Hersonist ja pole turvaline olla Ukraina sõduritega seal," sõnas Danil.

"Me olime seal üksi, täiesti üksi võõras linnas, võõras riigis, ümbritsetud võõrastest ja mitte sõbralikest inimestest. /.../ Ma olin segaduses, miks see meiega juhtus," lisas Diana.

Moskva räägib evakuatsioonist ja humanitaarkoridoridest, aga kõik need suunduvad ainult Venemaale. Näiteks koliti Ukraina allikate sõnul okupeeritud aladelt Venemaale sisuliselt kõik lastekodude asukad, keda kasvatajad ei jõudnud ära peita.

"Kõigepealt paigutatakse nad ajutistesse hoidmiskohtadesse nagu lastelaagrid, ümberehitatud haiglatesse Ukrainas okupeeritud aladel. Ja seejärel lapsed viiakse Venemaale ning pannakse Venemaa lastehooldusasutustesse," rääkis Fedosiuk.

Fedosiuki ja Matvitšuki sõnul on laste ümberasustamiseks Venemaal tehtud aastaid tööd, kuna see nõuab tohutut logistilist korraldust. "Te peate aru saama, et see nõuab suurt logistilist korraldamist, et suunata nii suur hulk närvis inimesi ühe riigi territooriumilt teise ning seejärel majutada nad erinevatesse Venemaa piirkondadesse. See on olnud kümme aastat, see on olnud planeeritud," ütles Matvitšuk.

"Venemaa vaatenurgast kindlasti ei ole tegemist küüditamise või laste vargusega, vaid nende vaeste laste aitamisega – neid aidatakse, nad viiakse siis Venemaa vaatenurgast sõja ohtlikust tsoonist ära Venemaale, kus neile pakutakse nii-öelda turvalist tulevikku. Aga selle turvalise tuleviku teine pool on just tegelikult see indoktrineerimine, see ajupesu ehk need lapsed muutuvad ukrainlastest tegelikult venelaseks," selgitas Laidre.

Paljusid lapsi võib olla Venemaal keeruline üles leida

Odessas sündinud ning eelmise aasta märtsis Eestisse kolinud Tetiana Fedosiuk töötab Tallinnas Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses, aitab Ukraina põgenikke tõlkida ning kirjutas hiljuti uurimuse laste massideporteerimisest. Inimõiguste ekspert ja jurist Oleksandra Matvitšuk juhib Kiievis sealset inimõiguste keskusest ja pälvis 2022. aastal oma tegevuse eest Nobeli rahupreemia. Ajaloolane Margus Laidre oli viimane Eesti suursaadik Moskvas. Jaanika Merilo nõustas enne sõda Ukraina valitsust majandusküsimuses, aga praegu panustab heategevusse. Nende kõigi sõnul pole tegu evakuatsiooni, vaid pahauskse tegevusega, sest Ukraina lapsi hakatakse ajupesema, kasutama propaganda tööriista ning sisuliselt isegi pantvangidena. Tuntuim näide on ukrainlaste vaates Mariupolist röövitud lapsed, kes Putinit ja sõdurionusid päästmise eest tänasid.

Sarnane juurtest võõrandamine algas ka Vene poolele lastelaagrisse lõksu jäänud Diana, Danili ja teistega.

"See meenutas suletud vanglakeskkonda," märkis Diana. "Meilt nõuti vene keeles rääkimist. Kõik Ukrainaga seonduv oli keelatud. Kõik, kes seda reeglit rikkusid, said karistada," ütles tema õde.

Fedosiuki sõnul räägitakse Ukrainast Venemaale viidud lastele, et nende perekonnad jätsid nad maha ja ei taha neid, et Ukraina ei taha neid ning nad ei näe oma perekondi enam kunagi ja nad pannakse Vene perekondadesse elama. Tema sõnul keelatakse lapsi rääkida ukraina keeles ja neile räägitakse, et nad on venelased, samuti peavad lapsed laulma Venemaa hümni. Tema sõnul on mõni laps saanud ka füüsiliselt karistada, kui on keeldunud seda tegemast.

"Meile tehti selgeks, et me ei lähe siit kusagile, et meie vanemad on meid hüljanud ja ei tule enam meile järele," ütles Danil.

"Mis on minu arust väga õõvastav, kui me võtamegi jälle ka Eesti hilise ajaloo, siis on ju näiteid, keskealistest inimestest, kes on üles kasvanud ja üles kasvatatud venelastena, aga kelle kohta on tulnud hilisem teadmine, et nende identiteet on varastatud, et nad on tegelikult Eesti lapsed, kes ühel või teisel põhjusel jäid orbudeks Siberis ja kes alles siis vanuigi saavad teada, et ma olen hoopis keegi teine inimene. Minu arust selle teadvustamine endale on niivõrd kohutav psühholoogiliselt, et seda on raske aduda," kommenteeris Laidre.

Lisaks tehti hiljaaegu Venemaal mitu seadusemuudatust, mis lihtsustavad ja kiirendavad Vene kodakondsuse andmist ja laste adopteerimist uutesse peredesse. Täpset ülevaadet kas käsu või keelitustega ärandatud laste hulgast pole kellelgi, aga Venemaa ise on öelnud, et sõja eest on nende poolele pakku läinud 700 000 last, Ukraina allikad räägivad vähemalt 100 000 kuni 200 000 lapsest, kes on lähedastest lahutatud ja kusagil Venemaal.

Just selle tõttu väljastas Rahvusvaheline Kriminaalkohus 17. märtsil Vladimir Putini kõrval vahistamismääruse ka Venemaa laste õiguste voliniku Maria Lvova-Belova suhtes, kes on selle sundvenestamise programmi juht.

Ukraina andmetel on pärast sõja algust uutesse kasuperedesse adopteeritud ligi 20 000 nende aladelt ära viidud last, sealhulgas Mariupolist pärit noormees, kes elab Lvova-Belova kodus. Kui selle poisi asukoht on teada ja ta ise väidab, et on Moskvas eluga rahul, siis paljusid on Venemaa avarustest raske leida – eriti kui lapsel on uued dokumendid, kus võib olla venestatud nimekuju.

Ukraina lapsi aitavad otsida ka Eesti inimesed

Lisaks Ukraina inimõiguste volinikule tegeleb laste tagaotsimisega mitu organisatsiooni, nende seas MTÜ Herojam Slava, mille üks asutaja on Jaanika Merilo. Nagu paljud teised, alustas MTÜ rindedroonide ja muu humanitaarabi saatmisega, aga profileerus ümber.

"Ja kui me lugesime tegelikult lugusid nendest küüditatud lastest ja kuidas on sajad tuhanded küüditatud, kelle nimesid ei tea, kelle asukohtasid ei tea, siis tundus, et need on just need oskused, mida me suudame pakkuda. /.../ Ja hakkasimegi otsima laste asukohtasid, nende nimesid, kes on ära viidud, kuhu, kustkohast. Ja saime väga hea kontakti inimõiguste volinikuga, kes vastavalt ühelt poolt annab meile nimekirjasid, keda otsida ja teiselt poolt, kellele me anname üle nimekirjasid, keda me leiame," rääkis Merilo.

Turvakaalutlustel ei ava Merilo täpselt, kuidas lapsed leitakse, aga tunnistab, et suurt rolli mängivad sotsiaalmeedia ja internet.

"Loomulikult kolmeaastast, kes on saadetud kuskile väga kaugele, on raske leida, eriti kui ta vanusega muutub, kui ta nägu muutub, pass on antud, nimi on vahetatud, mida tihti ka juhtub. Aga kui nad on vanemad, on neil ikkagi mingi kas sotsiaalmeedia jalajälg või nende sõpradel on mingi jalajälg või on teatud uudistekanalid, kes räägivad, et näete, meil on siin Ukraina lapsed või näiteks Vene Õigeusu Kirik räägib, et nad käisid lapsi külastamas kuskil või nii edasi. Kasutame ära nii palju, kui on avatud infot ja natuke nii palju, kui on suletud," selgitas Merilo.

Osa lastest on perede juurde naasnud

Leitud lapsi ei varastata ega smugeldata tagasi, vaid siin tuleb kasuks Venemaa enda kahepalgelisus. Kuna Venemaa väidab, et Ukrainas ei toimu sõda ja lapsed on vaid erioperatsiooni jalust evakueeritud – siis on vanematel või teistel sugulastel õnnestunud neile mitmel puhul Ukrainast Venemaale järele sõita.

"Nad ei saa minna otse Venemaale, nad lähevad läbi Euroopa, siis Valgevenesse ja siis Venemaale. See on tuhandete kilomeetrite pikkune reis niigi traumeeritud vanematele, vanavanematele või teistele sugulastele. Ja edu ei ole garanteeritud, sest Venemaa võib lihtsalt keelduda ja öelda, et nad ei anna last välja," tõdes Fedosiuk.

Vene võimud loobivad küll kaikaid kodaratesse ja on mõnel juhul nõudnud isegi DNA-testi, kuid Ukraina on teatanud umbes 360 lapse tagasitoomisest, kellest Merilo ja tema kaastöölised on enda sõnul seotud umbes 15 lapsega.

Ka Danil ja Diana koos tema õe ja vennaga leiti pärast kuid kestvaid otsinguid üles ning said oma vanematega taas kokku.

Laidre sõnul ei tohi lasta laste küüditamist unustada. "Me saame teha kindlasti ühte asja, mis tundub lihtsana, aga võib-olla tegelikult ei ole nii lihtne. Nimelt me peame rääkima seda lugu, me ei tohi lasta sellel lool ära unuda. Ja me peame pakkuma nendele Ukraina lastele platvormi, võimalust rääkida ja viia oma lugu nii-öelda rahvusvahelisse ellu, näidata, millised tragöödiad on neile osaks saanud, millised on nende läbielamised ja et siis ka oma oma argises mugavuses olev õhtumaine inimene teadvustaks, et sellised asjad sünnivad veel 21. sajandil ja need on lubamatud," rääkis Laidre.