X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Priit Rohtmets: metropoliidi väljasaatmise põhjused ehk Vene kirikus muutuseta

Priit Rohtmets
Priit Rohtmets Autor/allikas: Erakogu

Läänemaailmas valitseb selge soov Vene maailma mõju vähendada ja näidata, et igasugusel mõjutustegevusel, mis on rüütatud usulise tegevusega, on tagajärjed. Samasuguse signaali saatis Vene kiriku ja riigi esindajatele ka Eesti riik. Kirikuloolane Priit Rohtmets kirjutab sõja pikaajalistest mõjudest Vene Õigeusu Kiriku tegevusele.

Ligi kaks aastat kestnud Venemaa täiemahulise sõja tulemusena Ukrainas kõneldakse läänemaailmas üha avameelsemalt Vene Õigeusu Kirikust kui julgeolekuohust ja sel põhjusel on kirik jäänud üha enam isolatsiooni.

Selle asemel, et kiriku kaassüüd tunnistada ja Vene võimuladvik, kirikujuhid ning ühes nendega kogu Vene maailm ühemõtteliselt hukka mõista ning end sellest distantseerida, kultiveerivad Vene kiriku esindajad nii Ukrainas kui ka mujal läänemaailmas hoopis arusaama endast kui sõja ohvrist. Selle varjus jätkub kiriku tegevus, et hoida kiriku senised territooriumid Venemaa mõjusfääris.

Sõja kainestav mõju

Ehkki 2022. aastal alanud täiemahuline sõda on Ukraina rahvalt nõudnud suuri ohvreid, on sõjal olnud ometi ka positiivne kainestav mõju. Läänemaailm on saanud kinnitust sellele, mida Balti riikide poliitikud ja diplomaadid on Vene imperiaalsete ambitsioonide kohta juba aastakümneid rääkinud, ent samamoodi on paljastunud ka Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) tegevus Vene maailma apologeedi ja mõjutusvahendina ning Vene võimude tegevuse õigustajana.

Lääne poliitikute, kirikutegelaste, aga ka teadlaste hulgas vaadati aastaid VÕK-ile kui pika ajalooga usuorganisatsioonile, ega suudetud adekvaatselt hinnata selle rolli Vene mõjutuspoliitika olulise tugisambana.

Vene kirik nautis kohalolu nii Euroopas kui ka mujal maailmas ja laienes aina uutele territooriumidele. Euroopas suudeti aastatuhande vahetuse eel ja järel ehitada kirikud mitmesse strateegiliselt olulisse kohta. Lisaks suurele katedraalile Pariisis Eiffeli torni läheduses pühitseti näiteks alles võrdlemisi hiljuti, 2019. aastal, kirik Strasbourgis, mis sarnaselt Nevski katedraalile Tallinnas allub otse sõjaõhutajast kirikujuhile Kirillile. Kogudus on Strasbourgis väike, aga see-eest on Strasbourg rahvusvaheliselt oluline keskus, nii et kohalolek on tähtis.

Just Kirilli Vene agressiooni toetavad väljaütlemised sõja alguses asetasid Vene Õigeusu Kiriku teravalt rambivalgusesse ja mõjusid paljudele lääne kirikujuhtidele ja poliitikutele silmiavavalt. Sellele vaatamata pole praeguseni täiesti kadunud kirikutevaheliste oikumeeniliste organisatsioonide naiivsevõitu lootus VÕK-iga dialoogi astudes Venemaa käitumist mõjutada.

VÕK-i osalemise tõttu Vene agressiooni õigustajana tõstatus nii Ida- kui ka Lääne-Euroopa ühiskondades õigustatud küsimus, kas ka VÕK-ile alluvad kirikud Balti riikides, Ukrainas ja mujal toetavad Vene jõhkrat sissetungi Ukrainasse, tuhandete inimeste tapmist ja Ukraina laastamist, et hoida elus arusaama ühest Pühast Venemaast.

Esialgu võttis nii mõnigi kohalik kirikujuht (näiteks Leedu kirikupea Innokenti) Kirilli väljaütlemiste vastu sõna, ent kriitika piirdus reeglina vaid reageerimisega konkreetsetele väljaütlemistele. Lääne-Euroopas lahkusid mõned kogudused VÕK-i struktuurist ja algatati ka mitmeid allkirjade kogumisi (sh Eestis), et kutsuda Kirilli üles oma senistest väljaütlemistest loobuma ja sõja õhutamise asemel tegema tööd rahu nimel.

See tuhin vaibus siiski peagi. Vene kiriku struktuuri kuuluvate kirikute juhid juhindusid aga põhimõttest, et targem on kujunenud olukorras olla vait ja vastata ainult siis, kui küsitakse.

Mõnigi kord, näiteks Eestis tegutseva Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Jevgeni (ka Eugeni, kodanikunimega Valeri Rešetnikov) puhul tekitas see korduvalt väga piinliku olukorra, kui kirikujuht esines vastuoluliste väljaütlemistega, rääkides kord sellest, kuidas varsti võivad välja tulla dokumendid, mis näitavad sõda hoopis teises valguses, või jagas ta Eesti avalikkusega talle teadaolevat informatsiooni, et hoopis Ukraina kavatses Venemaad rünnata ja nii ei jäänud Venemaal midagi muud üle, kui rünnak ise varem korraldada.

Eesti Kirikute Nõukogu sõda hukka mõistvale ühisavaldusele kirjutas Jevgeni küll alla, aga kõik selgitused, mis erinevatele avaldustele järgnesid, peegeldasid arusaama, et kirikupea on ustav oma sõda õhutavale ülemkarjasele Kirillile.

Kirikupea esindab avalikkuses sõna võttes oma kirikut ja ta väljaütlemistel on seetõttu suur kaal. Jevgeni väljaütlemistes viimase kahe aasta jooksul muutust ei toimunud. Ta rõhutas, et mingit lõhet emakiriku ja selle kirikupeaga pole.

Siseministeeriumi esindajate küsimise peale, kas siinne kirikupea on valmis lahti ütlema Kirilli seisukohast, et sõjaväljal surnud Vene sõdurid saavad taevasse, vastas Jevgeni selgituseks, et ta pole Kirilli seisukohtadega nõus seetõttu, et need on segaselt väljendatud ja andis neile omapoolse positiivse tõlgenduse. See pole muud, kui musta valgeks rääkimine ja avalikkuse eksitamine. Käimasoleva sõja suhtes tema suust kriitikat ei kostunud, selle asemel valis ta laveerimise tee, märkides, et kirik on vastu kõikidele sõdadele.

Selle kõige taustal kordus ikka ja jälle lause, et kirikul pole poliitikaga vähimatki pistmist. Sõda pole aga mitte ainult poliitiline küsimus, vaid näitab ka VÕK-i ja Vene riigi moraalset pankrotti. Samal ajal ei ütelnud Jevgeni ära liikumise Koos ettepanekust korraldada Nevski kiriku juures rahupalvus, ehkki taibates selle potentsiaalseid tagajärgi ja nähes poliitikute reaktsioone, hüppas ta viimasel hetkel alt ära ja tühistas kiriku osalemise selles ettevõtmises.

Seetõttu pole üllatav, et Eesti riigivõimu esindajad otsustasid pärast mitmeid katseid temaga vestelda, et talle selgeks teha, millises riigis ja väärtusruumis ta asub, tema elamisluba mitte pikendada.

Juba sõja esimestel kuudel paistsid Vene kiriku struktuuri kuuluvate kirikute juhtide vaikimine ja vastuolulised seisukohad üha selgemalt silma ja põhjustasid näiteks Ukrainas ja Leedus kiriku vaimulikkonnas rahulolematust. Eriti karm oli olukord mõistagi Ukrainas, kus sealse Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku (UÕK-MP) juht, metropoliit Onufri distantseeris end küll Kirillist ja deklareeris oma ustavust Ukraina riigile, aga sedalaadi seisukohavõtud kõlasid kirikujuhi varasemate väljaütlemiste taustal õõnsalt ja olid ebapiisavad.

Et olukord läks Vene kiriku koosseisu kuuluvate kirikute jaoks üha hapumaks, võeti nii Ukrainas kui ka Lätis juba 2022. aastal järgmise sammuna ette VÕK-ist eraldumise küsimus. Ent sellega asetasid kirikud end tegelikult kahvlisse ega ole sellest välja pääsenud praeguseni.

Nad polnud valmis tunnistama Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi kirikuõigusest tulenevat õigust anda kirikutele iseseisvus, sest see oleks VÕK-i autoriteedi tühistanud ja nad Vene maailmast ka tegelikult eraldanud. Samal ajal püüdsid nad siiski iseseisvust välja kuulutada, muutes selle nii kirikuõiguslikult täielikult farsiks, sest end lihtsalt iseseisvaks kuulutades ei saa õigeusu kirikukorra järgi kirik iseseisvuda.

Sellele vaatamata korrutavad VÕK-i esindajad nii Venemaal kui ka läänes, et just Moskvale alluv Ukraina Õigeusu Kirik on kirikuõiguslikult jätkuvalt see õige kanooniline Ukraina kirik, tituleerides 2019. aastal sündinud iseseisva Õigeusu Kiriku Ukrainas skismaatiliseks. See on üks VÕK-i propagandarelv. Seda sõnumit jagab nähtavasti ka Eestis tegutsev Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Igal juhul kinnitas seda alles möödunud sügisel ajaleheveergudel Nõmmel teeniv eestlasest vaimulik Toomas Hirvoja, kes mainis, et kanoonilist Ukraina kirikut kiusatakse taga.

Kui välja arvata mõned piiskopid, kes on tõepoolest UÕK-MP-st lahkunud ja end VÕK-ist distantseerinud, siis muus osas ei ole Ukrainas tegutsev Vene kirik Moskvast lahti öelnud. Ka muudatused põhikirjas, millega viited Moskva patriarhaadile kustutati, ja kiriku iseseisvuse deklareerimine 2022. aasta mais ei toonud tegelikult kiriku iseseisvust. Seda märkis möödunud aastal ka Ukraina riigi poolt kokku pandud ekspertide paneel.

Selleks, et riik saaks kiriku seotust VÕK-i ja Vene maailmaga veel edasi uurida ning vajadusel ka selle tagajärjel samme astuda, läbis Ukraina ülemraadas 2023. aasta oktoobris esimese lugemise seaduseelnõu, millega riigile antakse õigus sulgeda kirik, millel on seos agressorriigiga. Ühtegi kirikut ega riiki seaduseelnõus ei mainita, aga on selge, et tegemist on UÕK-MP tegevust piirava eelnõuga. Kohalikul oblasti tasandil on Ukrainas UÕK-MP tegevus juba mitmel pool ka lõpetatud.

Lätis tegutsev Moskvale alluv Läti Õigeusu Kirik läks sama teed, mis Moskvale alluv struktuur Ukrainas, ja ehkki see toimus Läti riigi eestvedamisel, ei avaldanud kirik sellele mingit vastupanu, vaid tervitas seda kahel käel.

Riik on sealset kirikut aidanud ka varem. Juba 2019. aastal pandi piir Moskva katsele Läti kirik seniselt kirikujuhilt metropoliit Aleksandrilt üle võtta. Läti seim võttis toona vastu seadusemuudatuse, millega Läti kirikupeaks võib saada inimene, kes on Lätis kümme aastat püsivalt elanud. See pidi vältima olukorda, mis oli 2018. aastal tekkinud Eestis, kuhu oli Moskvast kirikupeaks saadetud nüüdseks Eestis elamisloa kaotanud metropoliit Jevgeni.

Ent Lätigi kirik on tegelikult iseseisvaks kuulutamise järel ebamäärases olukorras, sest selleks pole tunnustust otsitud ei Konstantinoopoli oikumeeniliselt patriarhaadilt ega teistelt õigeusu kirikutelt. Lätis pöörduti sel teemal hoopis VÕK-i poole, aga VÕK pole valmis ei Läti ega Ukraina kirikut vabaks laskma. Mingit aktiivset vastupanu VÕK praeguses sõjaolukorras kirikute iseseisvaks kuulutamisele osutada ei saa, aga VÕK-i perspektiivist pole kirikud kindlasti tema struktuurist lahkunud.

Sellega seoses lõi Ukrainas möödunud aasta lõpul laineid VÕK-i 2024. aasta kalender, kus olid teiste Vene kõrgete kirikutegelaste kõrval kenasti ära trükitud ka end iseseisvaks kuulutanud kirikute piiskopid. Samas puudusid kalendrist need Ukraina piiskopid, kes on avalikult VÕK-i struktuurist lahkunud.

Sellega seoses tekkis Ukrainas mõistagi taas õigustatud küsimus, kuidas on võimalik Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikut iseseisvaks ja Moskvast eraldunud kirikuks pidada. Eks seda peegelda ka 26. juulil 2023 metropoliit Onufrile läkitatud 289 UÕK-MP vaimuliku avaldus, et UÕK-MP eraldumine VÕK-ist viidaks ka tegelikult läbi.

Erinevalt Lätist ja Ukrainast pöördusid Leedu rahulolematud vaimulikud Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi poole. Alla kümne vaimuliku, kelle seas on ka mõned Valgevenest põgenenud vaimulikud, heideti senisest Leedus tegutsevast Vene kirikust välja, sest nad polnud valmis Kirilli eest jumalateenistusel paluma.

Nagu Eesti uudistestki oli võimalik lugeda, külastas möödunud aasta varakevadel Leedut oikumeeniline patriarh Bartholomeus ja asutas sinna oma kirikliku struktuuri (eksarhaadi). Selle juhiks (eksarhiks) sai Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vaimulik Justinus (Kiviloo), kes on juba Leetu asunud ja kelle eestvedamisel jõutakse lähimate kuude jooksul ka eksarhaadi põhikirja registreerimiseni.

Kui Eestis püüab Eesti Kirikute Nõukogu suhteid Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga hoida, ehkki kirik on ühiskonnas tegelikult üha rohkem isoleeritud, siis Leedus on oikumeeniline läbikäimine Vene kiriku esindajatega praktiliselt katkenud.

Ukrainaski puuduvad teistel kirikutel Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikuga suhted. Nii võtsid kõik suuremad Ukrainas tegutsevad kirikud käesoleva aasta 10. jaanuaril ehk veidi rohkem kui nädala eest vastu avalduse, milles mõistsid hukka Vene maailma idee ja kutsusid üles rahvusvahelist kogukonda võtma VÕK-i selle idee esindamise eest "moraalsele ja muule vastutusele".

Allakirjutanute seas oli kõigepealt iseseisev Õigeusu Kirik Ukrainas, mille koguduste arv on Ukraina ametlike andmete alusel UÕK-MP arvelt viimase kahe aasta jooksul umbes tuhande võrra kasvanud, aga alla kirjutasid ka rooma-katoliiklased, kohalik luteri kirik, evangeeliumi kristlased ja baptistid, seitsmenda päeva adventistid ja muud evangeelsed kirikud. Ainsa organisatsioonina puudus sellelt UÕK-MP esindaja allkiri.

Ukraina Kreeka-Katoliku kirikupea Sviatoslav Sevtšuk teatas, et Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik on end ise ühiskonnast isoleerinud ja nõudmised, mis Moskvale alluvale struktuurile on esitatud, peegeldavad Ukraina ühiskonna meelsust. Ta kinnitas, et Moskvale alluvat kiriku struktuuri keegi siiski sulgema ei hakka. Ülemraadas menetletavale eelnõule soovitakse hoopis rahvusvahelist hinnangut ja selleks soovitakse pöörduda õigusteadlastest koosneva Veneetsia komisjoni poole.

Ukraina kirikute ja religioossete organisatsioonide nõukogu, kuhu kuuluvad ka teiste religioonide esindajad, otsustas möödunud aasta lõpul kutsuda maailma üldsust üles toetama Venemaa Föderatsiooni kuulutamist terroristlikuks riigiks.

Samuti jäi Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik ainsa kirikuna kõrvale muutusest tähistada jõule jaanuari alguse asemel detsembris. Tagatipuks kuulutasid Ukraina võimud 2023. aasta detsembris Moskva kirikupea Kirilli Ukrainas tagaotsitavaks.

Ohvrimentaliteedi kultiveerimine

2023. aasta kevadel otsustas Ukraina riik lõpetada UÕK-MP-ga sõlmitud lepingu Kiievi koobaskloostri kasutamiseks. VÕK peab seda oma hälliks, kus on seni asunud UÕK-MP keskus ja metropoliit Onufri. Sestap oli Vene võimude reaktsioon kloostri ülevõtmise otsusele väga järsk.

17. märtsil 2023 ütles Venemaa presidendi administratsiooni pressiesindaja Dmitri Peskov, et Lavra ümber toimuv näitab selgesti, et 24. veebruaril 2022 alanud erioperatsioon on õigustatud. Sellele vaatamata oli ülemisest ja alumisest kloostrikompleksist koosneva hiigelmoodustise ülemine osa 15. juuniks üle võetud. 9. augustil teatati, et kloostri alumine osa on veel UÕK-MP käes, aga metropoliit Onufril on keelatud kloostrisse siseneda. Käesoleva aasta alguseks on veel kolm kloostri hoonet, mida pole Ukraina võim üle võtnud. Kloostri juht metropoliit Pavel vahistati ja paigutati sõjatoetamise süüdistusega koduaresti.

Metropoliit Pavel ei ole kaugeltki ainuke vaimulik, kelle vastu Ukrainas on uurimine algatatud. Ainuüksi 2022. aasta jooksul algatati 52 kriminaalasja 55 UÕK-MP vaimuliku vastu. Neist 15 olid kõrgemad vaimulikud ehk piiskopid.

2023. aastal vaimulike tegevuse uurimise ja süüdimõistmise tendents kasvas. Vaimulikke on saadetud türmi luuramise, vaenlase relvade hoiustamise eest kirikus, aga ka sidemete pärast Venemaaga. Venemaaga seotud preestreid on ka vangide vahetamise käigus Venemaale üle antud ja nende hind on olnud võrdlemisi kõrge. Näiteks 2023. aasta aprillis toimunud vahetuse käigus oli Vene pool valmis preestri eest vahetama 28 venelaste kätte vangi langenud Ukraina sõjaväelast.

Vaimulike süüdistamine ja süüdimõistmine ning Ukraina ülemraadas arutletav seaduseelnõu on andnud VÕK-ile võimaluse rahvusvaheliselt apelleerida, et Ukrainas rikutakse usuvabadust.

Vaatamata sõjale on Vene haare maailmas oma seisukohti esitada jätkuvalt väga lai ja nii on Ukraina usuvabaduse küsimus jõudnud korduvalt ÜRO-sse, seda on tõstatanud ka paar Euroopa parlamendi liiget ja Ameerika Ühendriikide konservatiivset kristlasest poliitikut. Seetõttu käis möödunud aastal Ukraina usuelu tegelikku olukorda Ameerika Ühendriikides tutvustamas Ukraina kirikutegelaste delegatsioon.

See on pälvinud ka näiteks lääne teadlaste tähelepanu, kel oli varasemast ajast kontakte ka Vene Õigeusu Kirikuga. Saksa õigeusu uurijast Münsteri ülikooli emeriitprofessor Thomas Bremer kirjutas sel puhul pika analüüsi, milles arvustas näiteks Ukraina poole kokku pandud ekspertide paneeli ja järeldusi, mida nad UÕK-MP iseseisvaks kuulutamise kohta tegid.

Ukraina võimud ei jäänud vastust võlgu ja saatsid möödunud aasta lõpul Bremerile avaliku kirja, et oma käike selgitada ja Bremeri järeldusi vaidlustada. VÕK-i samme okupeeritud alade kiriklikul allutamisel otse VÕK-ile ja senise kirikuelu tasalülitamist pole sama intensiivsusega läänes analüüsitud ega arvustatud.

Ohvrimentaliteet on levinud Eestiski. Möödunud aasta novembris ilmus Postimehes Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ülempreester Igor Prekupi artikkel, milles ta mainis, et nende kirikut on valesti mõistetud ja alusetult süüdistatud, süüdistades ise omakorda ajakirjanduses ilmunud käsitlusi propagandas. Prekup on varem kirjutanud ka oma mittenõustumisest VÕK-i ladviku tegevusega ja püüdnud näidata, et Kirilli autoriteet kirikupeana ei ole absoluutne ning Eestis tegutseb kohalik kirik, keda seob VÕK-iga vaid kanooniline side.õ

Prekupile vastas VÕK-is ebasoosingusse langenud kiriku endine vaimulik Andrei Kurajev, et Kirill on kirikupeana sõda iganädalaselt õigustanud ja kohalik metropoliit Jevgeni pole seda kordagi ümber lükanud, ega pole mures oma karja pärast, kuidas Kirill ka siinseid õigeusklikke oma sõnumitega võib mürgitada.

Kurajevi sõnul pole Eesti kontekstis võimalik kõneleda siinse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikust kui kohalikust kirikust. Kurajevi sõnul on kirik osaks Vene maailmast, osa selle geenifondist, mida ühendavad väärtused, ajalugu, müüdid, antikangelased jne. Selles kontekstis pole võimalik kõneleda mingist kohalikust identiteedist, see on VÕK-i identiteet, mida tegelikult esindatakse. Kurajevi sõnadele võib vaid lisada, et ka sõda pole sellesse mingit muutust toonud.

Kui Eestis kohtab Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku ajalookäsitluses viiteid Aleksander Nevskile, märter Issidorile jt usukangelastele, kelle tegusid, millest mõni liigitub müüdiloome valdkonda, pole Eesti ajaloo kontekstis kuidagi võimalik käsitleda kangelastegudena, siis hoopis markantsem lugu Vene imperialistlikust mõtlemisest juhtus hiljuti Gruusias. Tbilisi katedraali riputati Venemeelse erakonna Gruusia Patriootide Ühenduse initsiatiivil ikoon, kus kujutatakse 20. sajandi Vene pühaku Matrona ja Jossif Stalini väidetavat kohtumist. Pildil kujutatakse, kuidas Matrona Stalinit õnnistab.

See on kooskõlas viimasel ajal Venemaal jõudu kogunud Stalini ülistamisega, mis pole aga sugugi meeltmööda kõigile Stalini kodumaa Gruusia elanikele. Selle märgiks määriti ikoon kõigepealt sinise värviga ja sel nädalal otsustas kirik ikooni maha võtta. Olgu öeldud, et 2023. aasta augustis õnnistas üks VÕK-i vaimulik Eestist mitte kaugel Velikije Lukis ka Stalini ausamba.

Metropoliit Jevgeni elamisloa pikendamata jätmine pole harukordne juhtum

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Jevgeni elamisloa pikendamisest keeldumine pole Euroopas harukordne, sest õigeusu vaimulikke on viimaste aastate jooksul jäetud ilma kodakondsusest ja saadetud riigist välja ka enne elamisloa lõppemist.

Nii näiteks teatasid Bulgaaria julgeolekuorganid möödunud aasta 21. septembril, et nende korraldusel saadeti julgeolekukaalutlustel riigist välja üks Venemaa ja kaks Valgevene kodanikust vaimulikku. Koos nendega saadeti riigist välja ka väljaande Rossiskaja Gazeta ajakirjanik Aleksander Gatsak. Vene kodanikust vaimulik oli Bulgaaria pealinnas Sofias asuva VÕK-i käsutuses oleva kiriku vaimulik, arhimandriit Vasian (Nikolai) Zmeev. Bulgaaria võimud tühistasid vaimulike elamisload ja seadsid neile viieks aastaks sissesõidukeelu.

Juhtumi tausta pikemalt avalikkusega ei jagatud, märgiti vaid, et võõrriigi kodanikud saadeti Bulgaariast välja tegevuse tõttu, mis oli suunatud Bulgaaria riikliku julgeoleku ja huvide vastu ning see oli seotud Venemaa Föderatsiooni hübriidstrateegia erinevate elementide rakendamisega Bulgaaria sihipäraseks mõjutamiseks Venemaa geopoliitilistes huvides. Teisisõnu oli vaimulike eesmärk tagada olukord, et Bulgaaria oleks jätkuvalt VÕK-i ja laiemalt Vene maailma mõjusfääris. Mõistagi reageerisid Vene võimud vaimulike väljasaatmisele valjuhäälselt, kutsudes muu hulgas välja ka Bulgaaria saadiku Moskvas.

Vaid mõni päev varem oli teatatud, et Zmeev sai koos mitme Vene diplomaadiga sissesõidukeelu ka Põhja-Makedooniasse, sest seal kahtlustati neid luuretegevuses Venemaa kasuks.

Elades Sofias külastas Zmeev igakuiselt Skopjet, et mõjutada sealset kirikut Moskvale sõbralikus suunas. Ühes sellega avaldati survet ka Bulgaaria Õigeusu Kirikule, et nemadki aitaksid naabermaa kirikut Vene kiriku mõjusfääris hoida. Selleks külastas Zmeevi kutsel 2022. aasta detsembris Bulgaariat VÕK-i välisasjade juht metropoliit Antoni (Sevrjuk).

Sel viisil sooviti kärpida Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Bartolomeusi mõju Põhja-Makedoonias. Just Bartolomeusi tegevuse tulemusena olid makedoonlased saanud 2022. aastal kirikliku iseseisvuse. Serbia ja viimase varjus ka Venemaa kirik üritasid seda protsessi väärata.

Selleks andis Serbia kirik makedoonlastele omalt poolt samuti kirikliku iseseisvuse, kasutades kiriku nimes kreeklasi ja oikumeenilist patriarhaati solvanud Makedoonia nime. Põhja-Makedoonia kiriku esindajad teatasid seepeale, et Serbia kiriklik iseseisvuse akt on nende jaoks vaid sümboolse tähtsusega ja tegeliku kirikliku tunnustuse andjana tunnustavad nad ikkagi patriarh Bartolomeust, kes kasutab Põhja-Makedoonia kiriku puhul Ohridi peapiiskopkonna ajaloolist nime.

VÕK-i sekkumise tagajärg oli loodetule risti vastupidine, sest nii Bulgaaria kui ka Põhja-Makedoonia reageerisid hübriidohule kiiresti ja otsustavalt. Ühes sellega on muutunud ka seni võrdlemisi Vene-sõbraliku Bulgaaria Õigeusu Kiriku juhtide hoiakud VÕK-i suhtes ja kostunud on kriitikat nii Vene suunal kui ka tunnustavaid sõnu Ukraina riigi ja kiriku suhtes.

Lisaks Bulgaariale võib tuua näiteid Ukrainast, kus president Volodõmõr Zelenski võttis 28. detsembril 2022 kodakondsuse 13 UÕK-MP vaimulikult ja 2023. aasta veebruaris võeti kodakondsus veel viielt vaimulikult. Kõiki neid juhtumeid ühendab riigivõimu soov Vene maailma mõju vähendada ja näidata, et igasugusel mõjutustegevusel, mis on rüütatud usulise tegevusega, on tagajärjed. Selle signaali andis Vene kiriku ja riigi esindajatele ka Eesti riik.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: