See, mis toimub riigikogus, on taasiseseisvumise aja kõige tõsisem parlamentarismi kriis. See on oma kahjustanud demokraatia alustuge, rahva usaldust valimistesse, oma riiki ja rahva esinduskogusse ja ka teistesse võimu institutsioonidesse. Seda ei saa taluda ega jätta sellele reageerimata. On asjakohane küsida, kellele see tõrge, umbseis, ebastabiilsus ja parlamendi väärikuse alandamine kasulik on. Miks seda tehakse?

Mis toimub?

On kummastav, et 30 aastat peale taasiseseisvumist tuleb meenutada meie riikluse aluseid. See näib paraku vältimatu. Lähtekoht on, et eesti rahvas kehtestas põhiseaduse referendumil Eesti riikluse vormiks parlamentaarse demokraatia, õigusriikluse ja võimude lahususe. Parlamentaarne demokraatia rajaneb vabadel ja õiglastel valimistel ning selle kaudu rahva enamuse tahte väljaselgitamisel.

Valimistulemustest lähtuvalt moodustunud rahva esinduskogus oli viimaste valimiste järgselt enamuse ja vähemuse suhe 60:41. Seega andis rahvas selge mandaadi koalitsioonile oma eelistusi ja nägemusi ellu viia ja riiki valitseda.

Meie riikluse üheks alustalaks olev õigusriiklus tähendab seda, et ühiskonna toimitakse demokraatias üldtunnustatud reeglite järgi ning õigusaktid on hierarhilises suhtes, millest tuleb kinni pidada. Muidu süsteem lihtsalt ei toimi. Õiguskord tipneb põhiseadusega, sellele alluvad madalamal seisvatele õigusaktid ehk seadused, neile omakorda valitsuse täitevaktid kuni institutsioonide enesekorralduse aktideni ja heade tavadeni välja.

Eeltoodust tuleneb demokraatliku õigusriikluse üks fundamentaalne põhimõte, nimelt et alamal seisvale aktile (näiteks antud juhul riigikogu kodu- ja töökorra seadusele) toetudes ei saa paralüseerida (rahva poolt heaks kiidetud) põhiseaduse toimimist ja halvata põhiseaduskorda. Kui viidatud alusprintsiip seatakse kahtluse alla, näiteks parlamendi vähemuse poolt, siis kaotavad mõtte vabad valimised, ühiskonna juhtimine lähtudes rahva tahtest ja kõik muu sellest lähtuv.

Põhiseaduskorrast peavad juhinduma kõik valitud, nii enamus kui vähemus, ja ka kogu avalik sektor. Meenutagem, et kõik riigikogu liikmed annavad ametisse asumisel ametivande jääda ustavaks Eesti põhiseaduslikule korrale.

Parlamenditöö instrumendid nagu eelnõude algatamine, protseduurilised küsimused, arupärimised, vaheaja võtmised, sõnavõtud ja muu taoline on mõeldud sihipäraseks kasutamiseks ja parlamenditöö sisuliseks edendamiseks, mitte takistamiseks. On põhiseaduskorra vastane, kui neid seaduses sätestatud ja üldtunnustatud võimalusi kasutatakse vastupidiselt kogu parlamendi töö halvamiseks.

Õigustatult on esile toodud, et meil ei ole tegu mitte ühe või teise eelnõu või ühe või teise poliitika vastase obstruktsiooniga, mis oleks mõistetav ja mõistlikul määral toimuvana aktsepteeritav. Selle kaudu saab saata sõnumi enamusele, valitsusele ja ka oma valijaile. Kuid see eeldaks eelnõu(de) ja täitevvõimu kontrolli (arupärimiste jmt) korrakohast toimimist ehk menetlemist ja debateerimist komisjonides ning suures saalis.

Paraku see, mis on aset leidnud, ei ole vastuseis ühele või teisele eelnõule ja/või selles väljendunud poliitikale. See on ultimatiivne valimistulemuste eitamine ja sellisena vähemuse rünne riigikogu kui sellise vastu.

Miks EKRE on selle tee valinud, on kuidagi seletatav, kuigi mitte mõistetav või vastuvõetav. Trumpistlik valimistulemuste kahtluse alla seadmine, vastandumine enamusele, rämedus, riigikogu madaldamine ja umbe ajamine ongi nende poliitiline agenda. Riigikogu töö oksemaitsega võrdsustamisest vist enam madalamale langeda ei anna.

Kuna ei Isamaa ega Keskerakond pole end sellest oksemaitse määratlusest distantseerinud, moodustavad nad paraku poliitilise "oksemaitse koalitsiooni". EKRE on mõistnud, et oma programmi ja käitumisega jäävad nad teistele erakondadele ja rahva enamusele alla. Ja kord juba sellele teele läinuna pole neil lootust valimisi võita ja valitsusse pääseda.

Miks erakond Isamaa lammutab isamaa põhiseaduslikku korda, ootab rahvale selgitamist.

Kahju esindusdemokraatiale, rahva usaldusele, inimsuhetele ja parlamendi väärikusele on juba tehtud. Vähemus on end nurka mänginud ja ilma poliitilise kahjuta on sealt raske välja tulla. Pretsedenditu kahju tekitajad võiksid mõelda sellele, et põhiseadusliku korra halvaja ning parlamendi väärikuse madaldaja kuvand jääb nende külge väga pikaks ajaks.

Argument, et nad võiks mõelda ka sellele, et ühel hetkel võivad nad ise olla lausobstruktsiooniga rünnatavad, ei kanna. Lihtsalt juba seepärast, et väärikas ja vastutustundlik erakond ei saa lubada endale langeda samale tasemele. Võib arvata, et praegused obstruktsionistid on sellega juba arvestanud.

Esmakordselt parlamenti valituna sai erakonna Eesti 200 esimehest Lauri Hussarist hoobilt parlamendi juht ja sisuliselt riigi asepresident. Üldises pingestatud olukorras oli ja on selline väljakutse väga tõsine. Opositsiooni vanad tegijad kasutasid uustulnuka kogenematuse ära. On järelemõtlemise koht edaspidiseks, kas sellised karjäärikäigud on riikluse stabiilsuse seisukohalt õigustatud.

Tekkinud ummikseisu aitaks leevendada tava, mida püüti Eestiski kunagi juurutada ja järgida. See seisnes selles, et olles valitud riigikogu esimeheks taandub parlamendi juht aktiivsest erakondlikkusest, sest temast on saanud võrdselt kõigi parlamendis esindatud erakondade spiiker (primus inter pares). Seda praktikat kasutavad paljud pikaaegsed parlamentaarsed demokraatiad.

Riigikogu halvatus on kestnud pool aastat. Kui sellest üle saamiseks oleks lihtsaid ja kiireid lahendusi, siis oleks need juba kasutusele võetud. Üleskutse rääkida, rääkida ja rääkida on ju ilus ja tõesti asjakohane, aga rääkida saab siis, kui selleks on osapoolte siiras soov. Seni ei ole sellist tahet kusagilt näha. Opositsiooni eemalejäämine lauluväljakul toimunud arutelust andis selge sõnumi, et kokku saada, rääkida ja arutleda pole neil soovi.

Nõupidamisel rääkinuist toetasid paljud seda, et riigikogu töö- ja kodukorra seadus (RTKKS) vajab ümbermõtestamist ja ehk isegi uuesti nullist alustamist, nagu märkis näiteks Jüri Adams. Mõistagi ei saa seda teha nüüd, et niiviisi akuutne probleem lahendada. Kindlasti pole õige ka teha seda üle kuumenenud vastasseisu olukorras. Ja pole vajagi, kuid protsessiga alustada võiks küll kohe.

Osa kõnelejaid oli RTKKS-i muutmise või ümbermõtestamise kui abinõu vastu või vähemalt ei näinud sellest suurt abi. Asja kurbloolisus on, et obstruktsionistid on ära kasutanud just seaduses antud võimalused. Seega, RTKKS-ist ja juriidikast ei saa ei üle ega mööda. Selles kontekstis võib olla kasulik ka riigi- ehk konstitutsioonikohtusse pöördumise reguleerimine. See asutus ongi meil põhiseaduse alusel loodud ja toimib põhiseaduslike probleemide hindamiseks ja lahendamiseks.

Millised on lahendused?

Lahendus tuleb leida ja lähtepunktiks on, et riigikogu juhtkonnal lasub põhiseaduslik kohustus tagada parlamendi eesmärgi- ja põhiseaduspärane tegevus. Kahjust väljatulekuks tuleb kasutada kõiki võimalusi. Ja kui need ei õnnestu, siis tuleb kasutada ka normaalolukorra mõttes halbu, formaalselt ehk isegi ultra vires ehk pädevusest väljuvat tegutsemist.

Demokraatia ja konstitutsionalismi seisukohalt võib see näida küsitav, kuid oleme olukorras, kus eesmärk pühitseb abinõu. Kui osapooled järele ei anna, siis põhiseaduslikukorra kaitsmise, demokraatliku riigikorra ja esindusdemokraatia toimimise taastamiseks tuleb astuda ka samme ja rakendada meetodeid, mis võivad mitte mahtuda senisesse praktikasse ja õigusregulatsiooni.

Riigikogu juhtkond peab endale selle vastutuse võtma. Enamikes pikemaaegse parlamendikogemusega riikides on sisereeglite kehtestamiseks toetatud eneseregulatsiooni aktidele (standing orders; bylaws), mille rakendamine on parlamendi juhtkonna kujundada ja ellu viia. Ka meie RTKKS-ist võib sellesuunaliseks tegevuseks aluse leida.

Kujunenud olukorras näib vältimatu kutsuda ellu erakorraline rakkerühm, mis sorteerib laekunud materjalid ära, seob sisutühjad või ilmselt asjassepuutumatud arupärimised ja eelnõud üheks ning need arvatakse juhatuse või saali otsusel menetlusest välja. Tehakse n-ö laud puhtaks ja püütakse seda ka nii hoida, et tagada sisuline ja eesmärgipärane parlamentaarne töö.

Eneseregulatsiooni reeglite kohandamises ja uuesti mõtestamises pole vaja kõiki parlamendi sisereegleid ja -praktikaid ise leiutama hakata. Elame demokraatlike riikide peres, kus arutlevat parlamentarismi on viljeletud kaugelt kauem kui meie siin. Hea ülevaate sellest annab näiteks Euroopa Parlamendi egiidi all kokku seatud ülevaade "Parlamendi reeglid ja protseduurid" (Parliamentary Rules of Procedure. An Overview).

Eesti parlamentarismi arengu huvides poleks paha ellu kutsuda ka Liia Hänni välja pakutud alaline riigikogu töö analüüsi ja arendamise komisjon, mis hindaks olukorda, koguks informatsiooni teistes parlamentides tehtust, hindaks vajakajäämisi, soovitaks arengusuundi ning hoiaks seeläbi meie esinduskogu ootuspärasel tasemel.

Asjakohane oleks ka kriitiliselt hinnata riigikogu võimekust inimestes ja rahalistes ressurssides, et olla võrdses võimekuses täitevvõimuga. Parlamendi ja valitsuse võimaluste võrdsus eriti õigusekspertiisi ja poliitika kujundamise vallas on aastakümnetega aina enam ja enam kaldunud täitevvõimu poole.