Kui turvaliselt me võime aasta lõpus end tunda ja kas midagi on aastaga läinud paremaks või halvemaks?

Eesti inimene kodus aastalõppu oodates võib tunda end üsna turvaliselt, sest ega tõepoolest meie kõige suuremal ohul Venemaal meie piiri taga midagi väga ei ole. Aga üldiselt me ei saa kuidagi rahulikud olla, sest maailma üldine pilt on ikkagi üsna keeruline. Euroopa Liidust väga häid uudiseid ei paista Ukraina suunal. Ameerika Ühendriikide otsused on ka üsna heitlikud. Iisraeli-Hamasi konflikt on. Need on need suured mõjutajad ja mõjutavad loomulikult ka Eestit.

Selles valguses see sisepoliitiline kähmlus, et kas üks või teine eelarvega seotud seadus on ikka eelarvega seotud või kui keegi kutsub siin üles rahvakogunemistele, siis see on väga väike mõjutaja võrreldes nende mõjutajatega, mis meil siin lähiümbruses on, eelkõige Ukraina sõda.

Militaarses mõttes, mille võrra on olukord parem või halvem kui aasta tagasi?

Halvem ei ole, parem on kindlasti. Eesti kaitsevägi on paremas seisus kui ta kunagi varem on olnud. Kui me võtame kas või näiteks maakaitse, kus Ussisõnade õppuse ajal me kahekordistasime oma maakaitse võimekust. Kui me vaatame meie soetusi, siis vaherepliigina, Eesti on hetkel kõige suurem Euroopa laskemoona ostja absoluutnumbrites, see näitab, et Euroopas ei ole asjad kõige paremad, aga me teeme õigeid asju.

Ja see, et meie kaitsekulud on tõusnud kolmele protsendile, järgmisel aastal 3,2 protsendile SKT-st, on küll tähendanud maksumaksjale täiendavat pinget, aga see on vältimatu ja vajalik, et tagada Eesti inimestele see turvatunne ja see rahu, mis meil siin praegu on.

Me elame siin sellises olukorras ja sellise naabri kõrval, et võib-olla meie kaitsekulud peaksid olema üldse viis või 10 protsenti? Venemaal on 30 protsenti.

Venemaal tõepoolest on 30 protsenti ja kui me võtame ka külma sõja aegse Venemaa või Nõukogude Liidu tollal, siis need kaitsekulud olid püsivalt sellel tasemel. Ja kindlasti, kui me vaatame ka kaitseväe juhataja sõjalist nõuannet, siis need rahanumbrid oleksid ka Eestis suuremad, aga me peame arvestama, mis on maksumaksja võimekus ja meil on ka teised eluvaldkonnad, mis vajavad arendamist, olgu selleks tervishoid, olgu selleks sotsiaal- või haridusvaldkond. Õpetajate palgamuresid me kõik teame.

Kusagile tuleb see mõistlik piir tõmmata. Kaitseväe juhatajaga koos tehtud plaanid siin, kaitseministeeriumis annavad meile selle teadmise ja parima teadmise, et lisaks meie enda kolmele protsendile on meil olemas ka liitlased ja need koostöösammud, mille me oleme kas koos brittidega või Balti riikidega teinud, annavad selle teadmise, et Eesti on kaitstud.

Kas on mingi murekoht, kus te näete, et sinna peaks oluliselt rohkem ja oluliselt kiiremini panustama?

Neid murekohtasid on palju. Kui ma võtan ainult kaitseväe juhataja sõjalise nõuande, siis sõjalise kaitse kulutused võiksid olla kuskil 4,5 protsendi juures. Kui me ei vaata mitte ainult Eestit, vaid Euroopat laiemalt, siis kõige kriitilisem on praegu laskemoona küsimus. Me oleme väga palju Ukrainasse saatnud ja Eesti soetab väga palju, aga Euroopa kaitsetööstus ei ole veel sellel tasemel, et kõiki neid lünkasid täita, mis vajavad täitmist. Nii et kui ma peaksin ühe asja välja tooma, siis see on kindlasti laskemoon.

Üks asi, mis sügisel ühiskonda ehmatas, oli Balticconnectori gaasitoru lõhkumine. Mida me sellest praegu teame, kas see oli sabotaaž või õnnetus?

Juurdlus kahjuks ikka veel kestab. Me oleme Hiina poolega kontaktis, inimesed on Hiinas. Millise infoga nad sealt tagasi tulevad, on hetkel raske öelda. Ega me ei tea, kuidas Hiina pool kogu seda juhtumit käsitleda soovib.

Peamine kahtlusalune on laev, mille nimi on nüüd vist juba kõikidele tuntud – Newnew Polar Bear. Ja see ei ole ainult Balticconnector, meil said viga ka sidekaablid ja see jälg küll viitab sellele, et ilma teadmata kapten sellist tegu toime ei saanud panna. Ootame juurdluse lõpuni ära. Meie asi on tagada uurijatele kõikvõimalik ligipääs tõenditele, mis kättesaadavad on, aga see ei pruugi tagada, et me lõpuni saame teada, miks seda tehti.

Kuidas me saame oma taristut paremini kaitsta? See ei pruugi jääda viimaseks hübriidrünnakuks?

Seal on hästi palju erinevaid samme. Üks on kindlasti parem olukorrateadlikkus. Tänu Soome liitumisele NATO-ga ja samamoodi Rootsi kohe-kohe, on meil avanenud palju uusi võimalusi. Me saame paremat infot ja meie olukorrateadlikkus on parem. Aga see on ainult olukorrateadlikkus.

Tegelikult on võimalik kõigi ühenduste, vahet pole kas see on gaasiühendus, elektriühendus või sideühendus, neid ühendusi on võimalik paremini turvata ja kaitsta. Selleks on vaja kindlasti teatud samme teha ka neil, kes neid torusid ja kaableid omavad. Aga ka riigi poolt teatud samme on võimalik teha. Kas või kuni selleni välja, et võib-olla on vaja tõepoolest rahvusvahelises mereorganisatsioonis IMO tõsta teema sellest, kuidas on võimalik rahvusvahelistes vetes riikidel minna näiteks laevadele juhul, kui on olemas oht rahvuslikule julgeolekule. Ka seda võimalust rahvusvahelistes vetes kahjuks ei ole.

Kas gaasitoru lõhkumine muutis meie riskihinnanguid, loogikat või tegutsemist?

Meie tegutsemist kindlasti muutis. Me tõstsime kohe valmidust mereväes, saatsime mereväe kohe olukorda monitoorima ja kontrollima. Meie liitlased tulid siia. Meil on lisaks NATO-le kaitsekoostöö ka sellises formatsioonis nagu JEF ehk Joint Expeditionary Force, mida Suurbritannia juhib. Nemad saatsid siia laevad, NATO saatis siia laevad patrullima, nii et meie tegevus oli kohene ja päris märkimisväärne, sellist ühikut laevasid ei ole üsna pikka aega Läänemerel olnud. Teine pool on see, mida me saame rohkem teha veel. Need küsimused on seotud sellega, kas ja kui palju me rohkem turvame ja kelle kohustus see on. Ma küll näen seda, et see on valdavas enamuses ikka ühenduste omajate kohustus ja mereväed saavad sekkuda siis, kui on oht riiklikule julgeolekule.

Kui hästi me rändesurveks valmis oleme? Siiani see meieni väga teravalt veel jõudnud ei ole, aga Soomes nägime üsna agressiivset lähenemist juba.

Venemaa on agressiivne ja jääb agressiivseks, sellest tuleb lähtuda, see peab olema esimene determinant, millest me aru saame. Venemaa oht ei ole kuidagi väiksemaks läinud. Rändesurve ja teiste hübriidvormidega nagu küberrünnak või midagi muud, on selge signaal meile kõigile, et me peame olema valmis nii-öelda esimesest meetrist ka rändesurvele reageerima.

Seetõttu viidi politsei- ja piirivalveameti ja kaitseväe koostöös Narva sillale betoonplokid. Me oleme valmis piiri sulgema kohe, kui selleks peaks olema vajadus. Ja loomulikult me näeme, et Venemaa jätkab ka meie suunas erinevate hübriidrünnakute toimepanemist.

Te alguses juba rääkisite poliitilistest võbelustest Ukraina toetamisel ja mitmetest sõdadest, et see üldine julgeolekupilt ei ole väga hea. Mida meie saame õppida või mis järeldusi teha sellest, kuidas lääs on Ukrainat toetanud? Ühelt poolt on toetatud, teisalt näiteks laskemoona tootmist ei ole endiselt käima saadud.

Laskemoona tootmine on läinud ülespoole, aga mitte sellistes mahtudes nagu me näha tahaksime. Mina olen ka öelnud Euroopa kohtumistel välja, et laskemoona tootmine peaks olema kahe miljoni ühiku juures aastas, kui me räägime suurtest kaliibritest.

Me oleme püüdnud olla eestvedajad Euroopas ühe miljoni mürsu initsiatiiviga, mis pidi tegelikult kandma kolme eesmärki ja jätkuvalt kannab kolme eesmärki, et ühest küljest tootmist suurendada ja teisest küljest Ukrainat aidata ja kolmandaks oma varusid täiendada ja tuua värsket raha kaitsetööstusesse. Osad eesmärgid neist on täidetud, osad veel ei ole. Euroopa Komisjon on jätkuvalt optimistlik, et märtsikuuks siiski saab see miljon mürsku täis.

Teisest küljest, meil ei ole midagi teha teistmoodi kui see, et tuleb tuua värsket raha. Ükski kaitsetööstus ei hakka enne rohkem tootma. Kui me vaatame Euroopa käitumist Ukraina suhtes, siis on hästi oluline, et me peame saama pikaajalise strateegia ja see peab olema seotud sellega, et meil on kokkulepe üle Euroopa või liitlastega, kui palju me Ukrainat aitame järgnevatel aastatel, on vaja fikseerida see ära.

Kui vaadata, kui palju me praegu oleme aidanud ja võtta see aluseks, siis me võiksime öelda, et me peaksime umbes 0,25 protsenti Euroopa SKT-st igal aastal Ukraina abistamiseks eraldama. See sõnum võiks olla see, millega me järgmisse aastasse läheme, et me saame laia konsensuse Ukraina aitamiseks pikaajaliselt, mida me kuulsime hiljuti ka Olaf Scholzi suust, et meil on vaja mitmeaastast lähenemist.

Ma ikkagi küsin, et kui näha on, et seda poliitilist tahet ei ole olnud piisavalt, et laskemoona tootmist oleks olnud piisavalt, et Ukraina juba oleks saanud relvi nii palju, et nad oleksid saanud selle rünnaku tagasi lüüa, siis kas teil on rahulik tunne, et kui meil on midagi vaja, siis lääne abi on kiire?

Eesti on oma riigikaitse üles ehitanud kolmele suurele sambale. Esimene sammas on kaitsetahe, mis on meil kõigil südames, ilma selleta meil ei ole võimalik riiki kaitsta. Teine sammas on meie enda kaitsevõime, millega me igapäevaselt tegeleme ja näitame sellega ka väga paljudele eeskuju, panustades kolm protsenti. Ja kolmas on see, mida te küsite ehk kaitsekoostöö.

See kaitsekoostöö on jagatud omakorda erinevatesse kihtidesse, kõigepealt Balti ja regionaalne koostöö, näiteks seesama JEF ja teine loomulikult NATO vihmavari. NATO vihmavarju ma väga tõsiselt usun.

Sellel aastal leppisid NATO liitlased kõik üheskoos Vilniuses kokku ka uued regionaalsed plaanid ja nende plaanide järgi praegu NATO toimetab. Need plaanid on sellised, mis Eesti kaitse tagavad. See, mida me veel vajame, on moon, erinevad relvastuselemendid ja ikkagi ka inimjõud selleks, et need plaanid oleksid 100 protsenti rakendatavad esimesest minutist, kui selleks vajadus peaks olema.

Nii et lühidalt, jah, ma tunnen end ja me peaksime kõike end tundma suhteliselt turvaliselt. Teiselt poolt on selge, et Ukraina abistamine jätkub ka liitlaste poolt mahtudes, mida me tegelikult veel kaks aastat tagasi ette ei näinud, et me peaksime kaitsetööstuselt saama.