X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Terras: tõsiselt tuleks mõelda riigikaitselaenu või -võlakirjade peale

Riho Terras
Riho Terras Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Praeguses olukorras tuleb suurendada kulutusi riigikaitsele ja võtta selleks laenu või anda välja riigikaitse võlakirju, ütles Euroopa Parlamendi liige Isamaa parteist ja endine kaitseväe juht Riho Terras ERR-ile. Tema sõnul on meil võimeid, mis on hädatarvilikud, ja mida meil täna piisavalt ei ole.

Kuidas teie hindate praegust julgeolekuolukorda?

Üldine julgeolekuolukord maailmas on päris oluliselt halvenenud, aga Eesti kohta võib öelda, et me võime ennast tunda nii turvaliselt nagu kõik NATO kodanikud võivad end tunda. Üldine julgeolekuolukord on väga palju halvenenud. Globaalses võtmes on tekkinud selgelt äratuntav vastasseis, nii-öelda demokraatlike riikide ja autoritaarsete riikide vahel.

Jah, mõned riigid kõlguvad ühele või teisele poole, aga selgelt on välja kujunenud Venemaa, Iraan, Hiina, Põhja-Korea, Aafrikas on tunda väga paljude riikide puhul sedasama lõhestumist ja see on tekitanud sellise maailmasõja eelse õhkkonna ja eks tuleb vaadata, kuidas selles kõiges õiget kohta leida.

Venemaa on selle aasta jooksul näidanud, et nad suudavad vaatamata sanktsioonidele ja majandusraskustele ennast mobiliseerida, suudavad käivitada oma sõjatööstuse kolmes vahetuses ning mobiliseerida rindele sadu tuhandeid sõdureid ilma laiaulatuslikku mobilisatsiooni kehtestamata.

Nii et midagi rõõmustavat maailmas täna pigem ei ole. Seda enam on oluline, et lääneriigid ja lääneriikide kodanikud mõistaksid, et maailmas on pinged, mis võivad eskaleeruda suure sõjana ja seetõttu on kõik, mis toimub Ukrainas, väga oluline.

Kui me siin, Eestis oma künka otsast asju vaatame, siis mis on hästi ja millele me peaksime rohkem tähelepanu pöörama?

Ma arvan, et üks asi, mida aastaid on Eesti kaitsevägi ja Eesti kaitseministeeriumi juhtimisel kogu riigikaitse teinud, on süsteemne võimete arendamine, arusaamine, et sõdida saab siis, kui on relvastatud, varustatud, varudega täidetud ja väljaõpetatud üksused. Sellest on kinni peetud. Iga aastaga suurendades eelarvet, suureneb ka meie kaitsevõime.

Aga ma olen veendunud, et tänases maailma olukorras, kus me oleme, ei piisa sellest 3,2 protsendist sisemajanduse kogutoodangust (SKT), mida täna Eesti on eraldanud riigikaitsele. Kui me mõtleme tagasi külma sõja ajale, siis riigid kasutasid viis-kuus protsenti SKT-st, olgu see Saksamaa või teised. Me peaksime mõtlema selle peale, kuidas me seda riigi kaitsevõimet suurendame. Eesti SKT on nii väike ja kahurid ja tankid maksavad sama palju suurtele ja väikestele riikidele.

Minu hinnangul tuleks mõelda tõsiselt võimaliku laenu võtmise peale, kas siis riigikaitselaen või riigikaitse võlakirjad, mida saaksid kodanikud, kes tahavad oma riigi julgeolekusse panustada, soetada. Ma olen kindel, et meil on võimed, mis on meile hädatarvilikud ja mida meil täna piisavalt ei ole. Nagu kogu Euroopa on laskemoonast tühi, siis Eestis on natukene parem, aga sellegipoolest on kindlasti puudujääke. Ja minu hinnangul ei läinud meil ka Vilniuse tippkohtumisel eriti hästi ehk et need asjad, mis seal lubati, ei ole toiminud, ja need, mis lubati, ei ole piisavad.

Tegelikult peaksime me päris tõsiselt mõtlema veel rohkem selle peale, kuidas Eesti õhukaitset suurendada läbi liitlaste ehk õhuturbemissioonist peaks saama õhukaitsemissioon, mida ta täna ei ole. Ja ka maavägede kohalolek võiks Eestis olla vähemalt brigaadi suurune nagu seda on sakslased Leedus.

On asju, mille nimel tuleks veel pingutada. Aga tähtis on see, et riigikaitse mudel toimib, ajateenistus suureneb ja ajateenistus õpetab välja korralikke üksuseid, üksused on relvastatud ja varustatud. Ja kaitseväe juhataja alati teab, kui kuskilt raha juurde saab, siis on jälle asju, mida tuleb teha ja on teada täpselt, mis on need kõige esimesed vajadused.

Ehk see Briti brigaad peaks siin olema?

Ma olen selles üsna veendunud.

Sellel sügisel ehmatas ühiskonda gaasitoru lõhkumine. Mida see meile näitas ja kuidas me saaksime paremini kaitsta oma kriitilist taristut?

Kriitilise taristu kaitsmine ja sellele tähelepanu pööramine on väga oluline. Nii-öelda naljaga pooleks võib öelda, et selle Hiina laeva, millel mõningatel andmetel oli olnud ka Venemaa laevast saatja, panus Eesti julgeolekusse on üsna suur olnud.

See on tõstatanud murekoha, mida siiani ei ole väga teadvustatud. Keegi võib-olla alateadvuses on kogu aeg tundnud, et seal on mingisugune oht, aga et see nii realistlik on, seda ei ole nii otseselt teadvustatud. Täna on see väga selgelt kõigile Läänemere äärsetele riikidele arusaadav ja seetõttu tuleb leida lahendus, kuidas väga olulisi liine, mis ühendavad meid energiaküsimuses või side- ja infovahetuse küsimuses läänemaailmaga, kaitsta ja hoida. Need toimivad mõlemapoolselt ehk Rootsist, Soomest ja mujalt meile ja vastupidi.

Aga tuleb mõelda ka selle peale, et Hiina kasutab liine, mida nad ise ehitavad, info kogumiseks, ka sinna tuleb tähelepanu pöörata. Kõige tähtsam minu arvates on see, et Läänemerel tuleb tekitada selgelt väga hästi arusaadav ja tuvastatav merepilt ja tuleb tekitada jõud, mis Läänemere turvalisust tagavad.

Mina olen veendunud, et NATO võiks mõelda laevagrupi pidevale baseerumisele Läänemerel, kus on tõeline kriitiline hetk täna. Kas see kunagi nii saab olema, ei tea. Joint Expeditionary Force (JEF) ehk brittide ühisüksus, ekspeditsiooniüksus, mis praegu Läänemerel opereerib, näitab ette, et see võiks niimoodi olla. Nad ei ole NATO üksus, vaid brittide juhitud tahtekoalitsiooni üksus, aga ma arvan, et tulevikus võiks pidev laevastiku grupp olla Läänemerel.

Seda taristut on meil siin igal pool, meil on maal mitmesugused objektid, meil on Narva elektrijaam, mida venelased võivad saboteerida, me oleme seotud Venemaa elektrivõrguga. Kui hästi me üldisemas plaanis selleks kõigeks valmis oleme?

Eks me oleme aastaid laiapindse riigikaitse üle arutledes kõiki neid kitsaskohti näinud. Ukrainast tuleb õppida. Ukrainast peavad õppima kaitseväelased. Nad on seda teinud. Kõik need plaanid, mis kaitseväel on, peab mugandama, kohandama selle järgi, mida me näeme Ukrainas.

Näiteks ma usun, et palju rohkem tähelepanu tuleb pöörata droonide kasutamisele ja soetamisele. Ja samamoodi ka elanikkonna kaitsele. Elanikkonna kaitsest oleme aastaid rääkinud, elutähtsate teenuste toimepidevusest oleme aastaid rääkinud, aga reaalsed investeeringud ei ole olnud piisavad.

Ehk järgmised riigi kaitseplaanid peaksid igal juhul käsitlema ka seda, kuidas elutähtsate teenuste toimepidevust tagada ja elanikkonna kaitset suurendada. Aga elanikkonna kaitset saab tugevdada ka iga kodanik ise alates oma kodusest olukorrast ja sellele peab ka riik tähelepanu pöörama. Täna on see rohkem jutuks, ei ole veel reaalsete sammudeni jõudnud, aga ma usun, et Eesti riik on selgelt tuvastanud need kohad, kus puudujäägid on.

Kui vaadata lääne abi Ukrainale, siis mida me peaksime sellest õppima? Lääs toetab Ukrainat ja Ukraina on suutnud vastu pidada, aga nad ei ole saanud nii palju kui vaja oleks, see kõik on hilinenud, laskemoona tootmine endiselt ei käi. Kui meil siin midagi midagi juhtub, kas see abi on piisavalt kiire ja adekvaatne?

Esimene ja kõige olulisem on, et Ukraina ei ole NATO liige ja Eesti on ehk meil on paigas selgelt mingid plaanid, mis siis toimima hakkavad. Aga selgelt ei ole Ukraina saanud piisavalt toetust ja ma olen kogu aeg olnud kriitiline.

Kõige tähtsam on see, et Ameerika Ühendriikide tänane valitsus ei ole näidanud üles soovi reaalselt seda sõda Ukrainas võita.

Need summad, millest me selles kontekstis räägime, on marginaalsed. Ameerika Ühendriigid kasutasid sõjas Afganistanis 20 aasta jooksul umbes 100 kuni 300 miljonit dollarit päevas ja täna me räägime, kui nad toetavad 1,5 miljardiga Ukrainat palju suurema intensiivsusega konfliktis, siis ei ole see tõsiseltvõetav. See annab võimaluse ka Euroopa riikidele vähem panustada. Saksamaa on viimastel kuudel sellest aru saanud ja Saksamaa valitsus on selgelt välja öelnud, et Ukrainat toetatakse nii kaua kui vaja ja rohkem.

Probleem on selles, et Euroopa reaalne võime suurendada oma sõjaliste varude tootmist on väga keeruline. Esiteks allub see turumajanduslikele reeglitele, mida Venemaal ei ole. Teiseks allub see ametiühingute reeglitele, mida Venemaal ei ole. Kedagi sundida kolmes vahetuses tööle täna Saksamaal on palju raskem ilmselt kui Venemaal.

Aga fakt on see, et me ei suuda toota. Meie tootmisvõimsused ei ole aastaid olnud ligilähedalgi sellele, mida on vaja, et oma riikide sõjalist varustust tagada ja siis veel lisaks ka Ukrainale piisavalt toetust anda. Murekohti seal on pigem rohkem kui vähem, aga kõige olulisemaks saab aasta lõpus kindlasti see, kas Ameerika Ühendriigid oma toetuspaketi kongressist läbi saavad. 100 miljardit on seal kinni, 50 miljardit on Euroopas kinni Ungari vastuseisu tõttu. Kui need kaks asja ei peaks õnnestuma ja Putin, kellele ikka meeldib jõulusid rikkuda, veel mingi suurema pealetungi korraldab, siis on Ukrainal olukord väga habras. Ja kui Ukrainas on olukord habras, siis võib arvestada, et kogu Euroopa on väga halvas seisus, sest kogu maailm vaatab Ukraina poole ja teeb sellest oma hinnangud, kuhupoole nad sellel kurjuse teljel kukuvad, kas demokraatlike või autokraatlike riikide poole.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: