Lapsed peavad saama käia koolis ning omandada haridust, see on nende põhiseaduslik õigus. Meie, täiskasvanud ja avaliku võimu esindajad vastutame selle eest. Tõenäoliselt olen sel teemal keskmisest tundlikum, sest streigi tõttu õppetöö peatamine kutsub esile ängistavad mälestused koroonaajast.

Valitsus ja koalitsioonisaadikud riigikogus on koalitsioonilepingus lubanud "seada eesmärgiks tõsta õpetajate keskmine palk 120 protsendile riigi keskmisest". Kui õpetajate keskmise palga suhe riigi keskmisesse palka väheneb, siis me mitte ei liigu oma eesmärgi suunas, vaid kaugeneme sellest. Seda ei tohiks lubada.

Eelmisel aastal oli õpetajate keskmine palk 111,5 protsenti riigi keskmisest. Praeguste otsustega, mil õpetajate palkadeks lisandus sel aastal kokku 31,7 miljonit, langeb õpetajate keskmine palk võrdluses riigi keskmisega allapoole 2023. aasta taset.

Selleks, et sel aastal oleks õpetajate keskmine palk näiteks 112 protsenti riigi keskmisest, oleks vaja suunata õpetajate palkadesse lisaks 5,6 miljonit eurot. Sel juhul kasvaks õpetajate palgafond 6,6 protsendi (miinimum + diferentseerimise fond 20 protsenti). See on absoluutne miinimum, mida valitsus peaks tegema. Haridusministrina oleksin kohe läbirääkimiste alguses pakkunud streigi ära hoidmiseks sellist kompromissi, aga tundub, et need rongid on juba ammu jaamast lahkunud.

Kogu palgaläbirääkimiste protsessi on olnud kurb ja piinlik jälgida. Ühelt poolt on haridusminister käinud välja ettepanekuid, milleks tal ei ole olnud volitusi. Teisalt on olnud valus kuulata, et mõistmist haridusvaldkonna probleemidest ei võeta valitsuse tasandil piisavalt tõsiselt.

Ka mina käisin ministrina valitsuskabinetile tutvustamas õpetajate järelkasvu tegevuskava, mis sisaldas muuhulgas ka õpetajate karjäärimudelit ning loomulikult palgatõusu. Õpetajate järelkasvu probleem on päris probleem, hiiliv ja salakaval, mida ei lahenda üksnes kõrgem palk. Seda on korduvalt rõhutanud ka haridusminister Kristina Kallas.

Haridus on Eesti riigi prioriteet. Näiteks, kui Euroopa Liidu riigid keskmiselt investeerivad haridusse 4,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st), siis Eesti kulutab haridusele sel aastal 6,2 protsenti, mis on ligi 30 protsenti rohkem EL-i keskmisest. Ehk me peame vaatama, kuidas haridusse suunatud raha efektiivsemalt kasutada.

Kindlasti on võimalik haridusvaldkonna raha sihipärasemalt kasutada, kui eesmärk on suurendada õpetajate palka.

Näiteks, hiljuti tõi välja aasta kooli tiitli saanud Uulu Põhikooli direktor Egle Rumberg, et alustuseks võiks riik siduda õpilaste arvu järgi arvestatud õpetajate palgarahad otseselt koolidega, mis ei lubaks kohalikul omavalitsusel ühe kooli õpilaste pealt arvutatud palgaraha teiste koolide jaoks kasutada. Rumberg tõi näite Uulu Põhikooli kohta: eelmisel aastal ei jõudnud tema kooli õpilaste järgi arvestatud palgarahast kooli eelarvesse 90 000 eurot, mis võimaldaks nende koolis igale õpetajale 350 eurot palgalisa maksta (tänane streiginõue on 147 eurot).

Head kriisi ei tohi raisku lasta, teeme siis ära need olulised reformid, mis aitavad muuhulgas suurendada ka õpetajate palka. Koolimajad ei õpeta lapsi, lapsi õpetavad ikkagi haritud ja motiveeritud õpetajad.