Suurem osa inimestest tahab elada homme paremini kui täna, iga lapsevanem soovib, et tema laste elu oleks paremal järjel kui tema oma. Seda on riigis üldiselt võimalik saavutada läbi majanduskasvu.

Eesti Vabariik on oma peamises strateegias "Eesti 2035"¹ ja seda majanduse osas täpsustavas "Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035"² seadnud üheks eesmärgiks lisandväärtuse kasvu 110 protsendile Euroopa Liidu keskmisest (praegu on see ca 80 protsenti³, kusjuures see on kukkunud paari viimase aasta jooksul).

Praeguse majandusmudeliga oleme paratamatult situatsioonis, mida nimetatakse "keskmise sissetuleku lõksuks"⁴. Ehk me ei suuda praeguste kaupade ja teenustega tagada kõrgemat elatustaset. Sellest on kirjutanud ja rääkinud paljud Eesti majandusteadlased ja eksperdid, näiteks Indrek Neivelt⁵. Selliselt jätkates ei suuda me kindlasti saavutada endale seatud eesmärki.

Kus on siis lahendus? Kasutada rohkem loodusressursse, kui me oleme seni teinud? Aga lahendus ei ole selles, kui palju kasutatakse loodusressursse, vaid selles, mida sellest ressursist tehakse, kuidas seda väärindatakse.

Kui võtta ühe näitena meie ühe kõige sensitiivsema teema, metsamajandamise, siis näeme, kuidas me praegu oleme paljuski madala lisandväärtusega puidu müüjad. Üle 50 protsendi meie puiduekspordist moodustavad statistikaameti andmete põhjal ümarpalk ja saematerjalid⁶.

Kui vaatame meie puidukasutusbilanssi, siis näeme, et suur osa puidust, 66 protsenti, kulub saetööstusele ja kütteks⁷. Kõrgema lisandväärtusega tselluloosi või paberitootmiseks aga ainult kümme protsenti. Lisandväärtus sellel 66 protsendil saetööstuses ja küttes on ca 35 000 eurot, tselluloosi- ja paberitootmisel aga 160 000 eurot ehk 4,5 korda rohkem.

Puitu – ja mitte ainult puitu, vaid üldse kogu biomassi (teravili, kõrrelised, vetikad jne) – saab väärindada veel rohkem. Soome näitel teame, et biomassi eriosade rafineerimise (ligniin, hemitselluloosid jms) lisandväärtus on ca 240 000 eurot ja see on juba ligi seitse korda rohkem kui valdaval osal meie meie praegusest tegevusest.

Lihtsustatult öeldes, kui saja inimesega saeveski teeniks aastas juurde 3,5 miljonit eurot, siis saja töötajaga biorafineerimise tehas teeniks aastas juurde 24 miljonit eurot.

Soomlased saavad samal ajal suure osa toorainest meie käest, rikastudes seega tänu oma suguvendadest tublisti targemale tegutsemisele. Ja kui küsida, kas mitte täiesti süsinikuvaba tootmine ja toimetamine ei võiks olla meile arvestatav alternatiiv, siis praeguses elustaadiumis ja lähemas tulevikus planeedil Maa see ikkagi võimalik ei ole.

Kui tahame soomlastele järgi jõuda, peaksime ka Eestis tegelema rohkem kõrgema lisandväärtusega toodete tootmisega. Hea on see, et juba arvestatav hulk ettevõtteid mõtlevad selle peale ja arendavad oma tehnoloogiaid. Kusjuures mitte ainult võttes kasutusele maailmas varem tehtud tehnoloogiaid, vaid arendades oma unikaalseid tehnoloogiaid.

Seda teevad näiteks Fibenol ja Äiotech. Väga kaugele on oma arendustes jõudnud Fibenol, mis on rajanud juba katsetootmise ja on arendamas suuremaid tööstuslikke võimsusi. Fibenolis tehakse globaalses mõttes tipparendust tehnoloogia ülesskaleerimise eesmärgiga, mis pole kergete killast. See on märkimisväärne ja tegelikult oleks vajalik, et kõik need, kes saavad teha midagi meie elujärje parandamiseks, seda ka teeksid. Virisejaid ja vingujaid on niigi küllaga.

Üks probleem, mis siiani on takistanud meie biorafineerimise valdkonna arenguid, on tööstusliku skaleerimise võimekuse puudumine. Laboratoorses skaalas arenduste tegemine on meil päris heal tasemel ning seda ka rahvusvahelises mõistes.

Meil on Eestis globaalses mõistes tippteadlased, keda on ka tunnustatud rahvusvahelisel tasandil. Näiteks Mart Loog või siis Raivo Vilu. Väga sisulised teadusrühmad on Tartu Ülikoolis (Kaspar Valgepea), Tallinna Tehnikaülikoolis (Petri-Jaan Lahtvee, Andres Krumme), Eesti Maaülikoolis (Timo Kikas). Need on inimesed, kes pakuvad tervele maailmale uusi lahendusi ja kelle töö on kõrgelt hinnatud. Ettevõtetest Fibenol, Salutaguse Pärmivabrik, Gearbox, Ragn-Sells, Vegetein või näiteks Äiotech arendavad täiesti unikaalseid tehnoloogiaid, neid ettevõtteid on veelgi.

Kuid kuidas jõuda laborist tööstusesse? Selleks on vaja teha eksperimentaalarendust ja tööstuslikke katseid. Selleks on ka riik eraldanud raha sellise katseplatvormi rajamiseks AS-is Metrosert, osana rakendusuuringute keskusest. See katseplatvorm loob väga vajalikud ja seni puudunud võimalused Eesti ettevõtetele oma arendustegevusi tööstuslikul skaalal testida.

Oluline on sellise katsetööstuse juures veel ka see, et selline üksus oleks praktika kohaks ka meie magistrantidele ja doktorantidele. Selliseid katsetööstuseid on ka Soomes, Rootsis või Austrias, kuid peab mõistma, et need teenuse pakkujad ei ole huvitatud meie tööstuse jaoks ekspertide ettevalmistamisest. Sellega peame Eestis ikka ise hakkama saama.

Juba 2018. aastal tehtud Eesti innovatsioonikeskkonna olukorra raport⁸ näitas väga selgesti, et keskmise sissetuleku lõksust pääsemiseks peame nii avalikus kui ka erasektoris panustama tunduvalt rohkem rakendusuuringutesse.

Selle soovituse realiseerimiseks on astutud olulisi samme. Näiteks on ellu kutsutud ettevõtjate seas väga populaarne rakendusuuringute programm RUP. Samuti on hakatud Metroserdi baasilt välja arendama juba nimetatud Eesti rakendusuuringute keskust.

Huvi loodava keskuse vastu ei ole mitte ainult Eesti-sisene vaid ka rahvusvaheline, kuna loodaval keskusel on näiteks biorafineerimise taristus võimekused, mida meie regioonis, Skandinaavias ja Baltimaades, teistel rakendusuuringute keskustel kuuldavasti ei ole. Olulised näitajad on reaktorite suurused, automatiseerituse tase, kõige moodsamad seadmed ja, mis kõige olulisem, ka tehisintellekti lahendusi kasutav otsustustoe ja analüütika tarkvara.

Ühendades meie tippteadlased, arendusettevõtete uudsed tehnoloogiad ja loodava biorafineerimise arenduskeskuse saaksime luua globaalses võtmes olulise tõmbekeskuse ja arendada Eesti majandust nii, et loodusressursid oleks jätkusuutlikult ja efektiivselt kasutatud.