Kes iganes määratakse järgmiseks linnapeaks, saab oma käsutusse 20 linnaasutust, 1700 alluvat ja kui liita juurde koolid, lasteaiad, teatrid ja muud linna allüksused, vastutab linnapea kokku rohkem kui 15 000 töötaja eest. Ning tema käsutada jääb kokku 1,26 miljardit eurot. Lisaks soliidne ametiauto, sohver, nõunikud (kelle arv on linnapea enda määrata) ning nurgakabinet väärika ajalooga majas.

Aastatuhande vahetusest mäletatakse Mustamäe sotsiaalkorteritest välja tõstetud peresid, kes veetsid nädalaid selles linna kõige esinduslikumas fuajees madratsitel. 2007. aasta kurikuulsal pronksiööl varjus siin aga Edgar Savisaar ning väidetavalt löödi rahutuste käigus ka mõned linnavalitsuse aknad sisse.

Kes iganes saab uueks linnapeaks, satub ta väga soliidsesse seltskonda.

Võtame kasvõi endise rahvusraamatukogu direktrissi Ivi Eenmaa, kellest sai 1997. aastal esimene naislinnapea Tallinna ligemale 800 aasta pikkuses ajaloos. Või Jüri Mõis, kes läheb ajalukku seisukohaga, et Tartu on "kunstlikult üles haibitud linn" ja elumajad väljaspool Tallinna on "investeerimisvead" või, et ühistransport on mõeldud lastele, puuetega inimestele ja neile, kel on juhiload ära võetud või kes on parajasti juua täis.

On ka kõrgeid ametikandjaid, kes eriti millegagi meelde ei jää. Näiteks Taavi Aas, kes pälvis alluvate seas hüüdnime "nähtamatu linnapea".

20 aasta järel on Eesti suurimas omavalitsuses võimupööre ning uus koalitsioon lubab keskerakondlaste luukered kappidest päevavalgele tuua ja partei toiduahela lammutada.

Kõige konkreetsemalt on nende hambus linna meediaaparaat. Kui tippaegadel töötas linna sõnumite levitamisega terve Tallinna TV oma rokkivate saadetega nagu "Meedia keskpunkt" või dr. Vassiljevi "Tervisevõti", siis Kõlvarti ajal on ridu kõvasti rapitud – veel on tööl 84 meediainimest, aga sisu on varasemaga võrreldes lahja.

Üks suur teema on Tallinna linnavalitsus ja korruptsioon.

Meenutame, kuidas kirjandushuvilised ehitusettevõtjad käisid kabinetis 607 linnavalitsuse nõuniku Ivo Parbuse juures... raamatutest rääkimas. Näiteks oli ühel suure ehitusettevõtte juhil kaasas "Eesti talurahvaarhitektuur", mille vahele oli juhuslikult ununenud ka kinkekaardid. Ehk veel 21. sajandil toimus Tallinnas linnajuhtimine talupojatarkuse kohaselt – sina annad mulle kartulid ja kaalikad, minna sulle kala ja vilja vastu.

Või Tallinna linnatranspordi juhid, kes suunasid suuri bussihankeid omadele jopedele ja kelle kodusest garaažist leiti hiljem uhke mootorrataste kollektsioon.

Iga kord on linnajuhid väljendanud "nulltolerantsi korruptsiooni suhtes" ja käivitanud 7. korrusel asuvas sisekontrollis massiivse uurimise. Aga kas mäletate Tallinna sisekontrollilt mõnda suurt paljastust? Nojah, kui sul on aknast niisugune vaade, siis võivadki teinekord mõned asjad kahe silma vahele jääda.

Aastate jooksul on kahtlustatavate ja süüdimõistetute ring nii suur, et kui kõik patustanud abilinnapead, linna äriühingute juhid ja nõunikud korraga istungite saali tuua, ei mahuks nad kõik laua taha istuma ja nii mõnigi peaks püsti seisma.

Teadaolevalt kõige viimane läbiotsimine Tallinna linnavalitsusse toimus jaanuaris 2021 kurikuulsas Porto Franco kriminaalasjas. Kuigi Kõlvartit mainitakse kohtuotsuses 135 korda, temal süüd ei nähtud, sest nagu otsustest järeldada võib, on linnas tegelik mõjuisik hoopis üks teine Mihhail – Keskerakonna tollane peasekretär Mihhail Korb. Fakt on, et Porto Franco kohtuasi sai kaalukeeleks, miks sotsid Keskerakonna hülgasid ning avanes võimalus ajalooliseks võimunihkeks.

Ühe ukse taga asubki see ihaldusväärne kabinet, kuhu kõik pürgivad, aga kuhu vaid üksikud väljavalitud on saanud oma jala tõsta. Ehkki on olnud ka aegu, kui nn kakukaamera vahendusel on saanud iga kodanik linnapea kohtumisi sõna otseses mõttes onlainis jälgida, siis enamasti peetakse kohtumisi kinniste uste taga, mis on andnud seetõttu ainest paljude legendide ja müütide tekkeks. Üks legend räägib suurest seifist, kus linnajuhid hoiavad salajasi lepinguid ja dokumente. Jah, see seif on siin tõepoolest olemas, aga reaalsus on teinekord palju igavam.

Rahvapärimus tunneb Isamaa tagatuba ja Reformierakonna tagatuba. Aga on üks tagatuba, millest on räägitud võrdlemisi vähe, eriti arvestades, milline on selle koht ja tähendus Eesti poliitikaajaloos. See tagatuba asub siin. See on koht, kus on peetud vestlusi, mida on väidetavasti salvestanud kapo pealtkuulamisseadmed, ja mis on andnud ainest hilisemateks kriminaaluurimisteks.

Linnajuhtimine on tegelikult väga raske ja pingeline töö. Kuuldavasti on siin kallist prantsuse konjakit mekutanud Robert Lepikson ja abilinnapea Mait Metsamaa. Mis seal salata – on juhtunud, et nii mõnigi abilinnapea on purjuspäi autorooli astunud, politsei alkomeetri punaseks puhunud või avarii teinud. Viimase linnapea puhul tõsteti siin klaase aga ainult tolmu pühkimiseks.

Üks ruum, kuhu tahan teid veel viia, on linnapea isiklik tualett. Mingit luksust ja glamuuri siit muidugi ei leia – ei mullivanne ega kullast kraane. Isegi akent õue pole. Lihtsalt üks lihtne kemmerg. Nii et kõik, kes te püüdlete praegu Tallinna linnapeaks, arvestage, et mingit luksust siit ei leia. Istute oma viiel ruutmeetril ja ajate oma mõtteid – selline ongi Eesti poliitika reaalsus.