Kaks kümnendit Euroopa Liidus ja NATO-s on Eestile andnud selge arusaama, et meie toonane valik oli ainuõige, aga see ei taga igaveseks tsementeeritud kindlustunnet, kui nende ühenduste liikmesriigid ei otsi lakkamatult uusi lahendusi kodanike heaolu ja julgeoleku tagamiseks.

Viimastele aastatele tagasi vaadates võime märgata, et Euroopa pole oma välis- ja julgeolekupoliitikas suutnud alati ühtsust ja järjepidevust hoida. EL-i välisteenistuse loomisega kaasnesid mõistetavalt suured ootused tulemuslikkusele, kuid minna on veel pikk tee.

Positiivsete näidete kõrval (Ryanairi lennuki maanduma sundimine Minskis koondas liikmesriigid vaid loetud päevadega jõuliste sanktsioonide taha) on erakordse aeglusega kulgenud nii Venemaa-suunaliste sanktsioonide vastuvõtmine kui ka ühiste otsusteni jõudmine Ukraina abistamises.

Sõda sundis tegutsema

Nii Euroopa kui ka transatlantilisele julgeolekule lähtub peamine oht Venemaast. Sõltumata Ukraina-vastase sõjalise agressiooni kestusest, jäävad sellega seonduvad ohud ja tagajärjed EL-i ja NATO põhimurena püsima tõenäoliselt pikkadeks aastateks kui mitte kümnenditeks. Jõhkra agressori taltsutamiseks on Euroopa Liidul mitu hooba, mida tugevdada ja kasutada.

Euroopa julgeoleku nurgakiviks on ja peab jääma NATO. Nüüd, mil Soome ja Rootsi liitumise järel kuulub varasemast rohkem EL-i riike NATO-sse, on igati ootuspärane, et kahe organisatsiooni koostööst tekib ka senisest enam sünergiat. Seda on vähemalt meie regioonis raske ülehinnata. Samal ajal tuleb tulevikku vaadates tõdeda, et lisaks NATO ressursile peab EL jätkama ka oma kaitsevõime tugevdamist.

Selleks peaksid liikmesriigid kasutama eelkõige ära oma majanduslikku potentsiaali ning kõiki ühise majandusruumi loomise kaudu saavutatud eeliseid. Mõistagi on kahetsusväärne, et see pidi olema sõda, mis andis vajaliku tõuke liikmesriikide ühtsemale tegutsemisele, erinevate kompetentside arendamisele ja investeeringutele kaitsevaldkonnas, mille osatähtsus peab igas EL-i liikmesriigis tõusma kolme protsendini SKP-st.

Muuhulgas oleks just koostöö tõhusam koordineerimine liikmesriikide vahel ning ühisinvesteeringud kaitsetööstusesse mõned neist olulistest hoobadest, mille abil õnnestuks tugevdada liitu nii idast kui ka lõunast lähtuvate ohtude vastu.

Rändevood kontrolli alla

Tõepoolest, Euroopat ei varitse ohud paraku ainult idast, vaid üha enam ka lõunast. Inimkaubitsejate vahendatud illegaalse immigratsiooni ja segarände vood näitavad Euroopa suunal tõusvat trendi.

Mullu taotles Euroopa riikidest asüüli miljon immigranti, viiendiku võrra rohkem kui 2022. aastal. Kuigi EL on sõlminud kolmandate riikidega mitmeid leppeid rändevoogude ohjeldamiseks, on liidu piiride taga ikkagi tuhandeid ja tuhandeid mehi, naisi ja lapsi ootamas oma võimalust piiriületuseks.

Küllap seisab meist paljudel meeles organiseeritud kuritegevuse toel Valgevene korraldatud hübriidkriis, mille käigus toodi "seiklejaid" Lähis-Idast ületama Leedu ja Poola piiri. Tagajärjena pidi Leedu leidma üleöö ajutise varjupaiga enam kui kolmele tuhandele inimesele.

Ainuüksi selle näite varal peaks selge olema, kuidas kuritegelikud jõud on varmad kasutama ära vähimatki nõrka kohta. Mõnikord tehakse sellest ka poliitiline relv, mille tõrjumiseks peab ka Eesti valmis olema.

Seega usun, et hoolimata äsja Euroopa Parlamendis heaks kiidetud rändepaktile, tuleb meil oma kodanike julgeoleku tagamiseks pöörata senisest rohkem tähelepanu EL-i välispiiri kindlustamisele ning astuda samm edasi kolmandate riikidega tehtud kokkulepete tõhusale rakendamisele.

Kui mõni riik laseb Euroopa-suunalistel rändevoogudel läbida oma territooriumi, siis peab selle probleemi lahendamine olema suhete keskseks küsimuseks enne, kui EL suunab sinna täiendava majandusliku abi.

Väärtused ennekõike

Nüüdseks peaks Venemaa agressioon olema andnud vajaliku õppetunni veendumaks, et meil tuleb juhinduda väärtuspõhisest välis- ja julgeolekupoliitikast. See põhimõte ei saa olla üksnes kõlav loosung, mille all võis aastakümneid vastu võtta Venemaa korruptiivset raha ja toita nii Vladimir Putini režiimi sõjamasina tugevdamist.

Majanduslikult kasumlikust tegevusest oli nii mõnelgi juhul raske loobuda isegi sõja puhkedes, sest ärihuvid kaalusid lihtsalt väärtused üles. Nii veniski 2022. aasta kevadel arutusele võetud sanktsioonide kinnitamine EL-i liikmesriikide poolt kuust kuusse, sest Euroopa pealinnades ei tahetud sellest rahast loobuda, olgugi see korruptiivne.

Toodud näite valguses ongi üks suuremaid proovikive lähiaastatel – ka pärast Ukraina sõja võitu – majandusliku kasu nimel Venemaale tehtavad mööndused. Kui selles ei näita Euroopa riigid üles ülimat kindlameelsust ja üksmeelt, siis toidame vaid agressiooni uut ringi. Ühtaegu, kui soovime hoida julgeoleku tagamiseks vajalikku reeglitel põhinevat maailmakorda, tuleb rakendada karistusmeetmeid riikide vastu, mis reegleid rikuvad. Selleks on olemas oluline tööriist, sanktsioonid.

Vastuvõetamatu on peaaegu iga päev uudistest teada saada, kuidas sanktsioneeritud kaubad jõuavad Euroopast endiselt Venemaale, aidates otse või kaudselt kaasa tsiviilisikute tapmisele Ukrainas.

Need näited kinnitavad vajadust jätkata kehtivate sanktsioonide tõhustamist ja uute rakendamist, aga ka karistada möödahiilimist ja sanktsioonide mõju lahjendamist. On vaja nulltolerantsi, kuni Venemaa on tasunud kõik Ukrainas tekitatud kahjud ja sõjakurjategijad on toodud kohtu ette.

Ennekõike on see Euroopa Parlamendi ülesanne jälgida, et eelnimetatud põhimõtteid järjekindlalt ja avalikkuse tähelepanu all ellu viidaks. Kindlasti peab see kogu hakkama tegutsema rohkem n-ö ajastu vaimus, tõhusamalt ja kindlameelsemalt. Euroopa potentsiaali arvestades peaksid siin tehtavad otsused pakkuma mõjusamaid lahendusi rahvusvahelistele kriisidele ja suuremat turvatunnet Venemaa lähinaabruse elanikele.