Eesti majandusel ei lähe viimasel ajal jätkuvalt kuigi hästi. Ministrid tegelevad eelarve puudujäägi lappimisega, hinnad on kõrgel, eksport kiratseb ja neljapäeval tutvustas rahandusministeerium värsket majandusprognoosi, mille näitajad on samuti üsna nutused. Mida teie soovitaksite erakondadele? Kuidas Eesti majandus n-ö tööle saada?

Mina arvan, et Eesti majandusel läheb väga hästi, aga tal ei lähe ühtlaselt hästi. Oleme kolmkümmend aastat rääkinud, kuidas me peame oma iseseisva riigi ja vabal turul põhineva majanduse pidamise käigus kogu aeg väärtusahelas ülespoole liikuma. Tegema väärtuslikumaid asju, mitte allhanget, vaid looma tooteid, eksportima ise ja nii edasi.
Ja meil õnnestub see, meie majanduses on nurgake, mis kasvab mühinal, kus on kõrge lisaväärtusega kõrget palka maksvad töökohad, me ekspordime järjest rohkem, Eesti tooteid teatakse maailmas.

Tehnoloogiasektor?

Selle sektori nimi on jah tehnoloogiasektor. Kui me vaatame makronumbreid, et kõik on nagu halvasti, et majandus kukub, siis samal ajal on meil nurgake, mis kasvab jätkuvalt kakskümmend protsenti aastas. Mis matemaatiliselt juhtub, on see, et kui sul on üldine foon hädas, on rohkem löödud inflatsioonist, sõjast, Skandinaavia eksporditurgude pehmusest – ja ma olen nende suhtes väga empaatiline, ongi ettevõtjaid, kellel on väga raske  –, aga lootuse- või optimismikiir ongi see, et on üks nurgake, mis kasvab.

Täna annavad idufirmad kuskil kolm-neli protsenti sisemajanduse kogutoodangust ning kui kõik teised tehnoloogia- ja sidefirmad juurde panna, on see vist üheksa protsenti. Võrdluseks, kõik suured majandussektorid, on see siis tööstus, logistika või kaubandus, on igaüks vahemikus kaheksa kuni kuusteist protsenti. Ehk ma arvan, et tehnoloogiasektor toetab Eesti majandust üsna hoogsalt. Loodetavasti pole kõik nii must.

Teie soovitaksite ministritel panustada iduettevõtlusele?

Mitte ainult. Selgitan natuke lahti mõisteid, sest hiljuti lugesin üht artiklit, kus oli pudru ja kapsad segamini aetud. See, millest mina räägin, on kõrge lisaväärtusega tehnoloogiapõhine eksportiv majandus. See on ebamäärane ja hägune termin, sest me elame ajastul, kus absoluutselt kõik majandussektorid sisaldavad tehnoloogiat, sest sa ei saa teha põllumajandust, kaubandust ega ehitust niimoodi, et tehnoloogiat ei kasuta. Ning see teeb statistika ja määratlemise hägusamaks.

Ettevõtteid võiks eristada selle järgi, kas nad pööritavad raha Eesti sees või toovad nad Eesti majandusse raha juurde väljastpoolt. Sellise mõtteviisiga ettevõtted oma kõige varasemas faasis on idufirmad ehk hetkel, kui ei ole veel tõestatud, kas ta läheb käima ega teata veel täpselt, mis on toode. Näiteks tulevad kaks tüdrukut kokku, mõtlevad, et teeks mingi asja ning esimene aasta on null käivet ja põletatakse investorite raha – see faas on idufirma.

Aga iga idufirma, kui ta õnnestub, ja neist õnnestub maailmas tavaliselt võib-olla kümme sajast, Eestis võib-olla kolmkümmend-nelikümmend sajast (midagi me teeme siin paremini kui keskmiselt tehakse), siis temast saab aegapidi tavaline ettevõte.

Kui me räägime Boltist või Wise'ist, kes on tänaseks suurimad Eesti tööjõumaksude maksjad, siis aeg-ajalt heidetakse ette, et need pole ju idufirmad. Aga samal ajal ei ole nad ka tehnoloogia- ega IT-firmad, Wise on finantsteenuste pakkuja, mis kasutab küll tehnoloogiat oluliselt rohkem kui keskmine pank, kuid selles üleminekus on üsna ebakonstruktiivne vaidlus, kas ta on statistikas mingi idufirma või mitte.

Oluline on, et Eestis tehakse tarka tööd, mida müüakse kogu maailmas, raha tuuakse siia ja selle raha eest saame me arendada ka kõiki teisi majandussektoreid. Ma arvan, et makropildis on oluline see vereringe või ahel, mida võiksid ka poliitikud tähele panna ehk kui see juba olemas on, siis me turgutame ja toetame seda, mitte ei katsu jälle kõike ühe mütsiga lüüa.

Aga mida poliitikud võiksid teha, et see vereringe tööle äratada? Majandusminister Tiit Riisalo tutvustas hiljuti kümne aasta plaani, kuidas majandus kahekordseks saada. Paljud naersid selle välja.

Mulle see väga meeldis. Olen elu aeg juhina mõelnud, et eesmärk tuleb seada sellisesse kohta, kus on kõigil natuke piinlik ja keeruline, aga lepi iseenda ja tiimiga kokku, et kui on seitsekümmend protsenti tehtud, võib tähistama hakata. Ehk kui sa paned eesmärgiks kümme ja saavutad seitse, võid peo teha. Kui sa paneks eesmärgiks viis, aga tuleb neli, siis see on oluliselt vähem kui seitse.

Selleks, et midagi kümne aastaga kahekordistada, on vaja, et see kümme protsenti aastas kasvaks. See ei ole ju absoluutselt ulmeline ega kättesaamatu.

No see ei ole ulmeline teie maailmas, aga kriitika sisu on see, et me oleme näinud poliitikute arengukavasid ja plaane ning need kõik on jäänud lõpuks sahtlisse.

Poliitikud ei tee majandust. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida poliitikud saavad teha, siis minu maailmavaade on üsna lihtne – on väike kogus asju, mida ühel ettevõttel, eraalgatusel või MTÜ-l on võimatu suurelt muuta. Näiteks ühtlane haridus üle riigi, turvalisus, sotsiaalkaitse – seda ei lahenda kunagi üks organisatsioon kogu riigis ära. Need on need asjad, mille jaoks me paneme kokku riigieelarve ja need on need asjad, mida me teeme kõik koos.

Kõik väljaspool seda on pigem takistuste ja keerukuste eemaldamise töö, mitte mingisuguste asjade ära tegemise töö. Ehk kui riik pakub väga head haridust, siin on turvaline tänaval käia, meie kaitse-eelarve võimaldab mitte karta iga päev Venemaad, teame, et kui me toome maailmast siia raha, siis jõuab sellest õiglane kogus ka pensionäridele, kelle töine panus on juba antud, ja et puuetega laste vanemad ei pea istuma kodus, vaid võivad ka selles kõrgtehnoloogilises rühmas töötada, kui nad tahavad – kui need on asjad, mida me teeme riigina, siis enamik ettevõtlust turgutavaid asju on: kuidas oleks võimalikult vaba talentide liikumine, kuidas oleks maksusüsteem ülilihtne, kerge, selge ja prognoositav, kuidas oleks võimalik Eestist välispartneritega arveldades ja välisinvestorite kapitali kaasates vähendada bürokraatiat.

See on paari aasta tagune lugu, aga kui Boltil hakkas hästi minema, siis pidi üheksakümmend investorit USA-st Hiinani notarisse kokku lendama ehk riigi roll ei ole mitte mõelda välja peenem notariprotsess, vaid öelda, et seal pole notarit vaja, kui te teete need ja need turvalisust tagavad sammud, siis saame asja teha lihtsamaks ja elektroonilisemaks. Nendes asjades on Eesti tegelikult päris hea, kui mitte maailma parimate seas.

Nendest asjadest justkui ka räägitakse valitsuse tasandil. Kui te vaatate kogu seda maksudebatti, seda, kuidas piiranguid ja karisid ettevõtlusest eemaldada, siis kui hästi see praegu õnnestub, kui rahul te olete debatiga, mis Eestis majanduse teemal toimub?

Ega ma seal väga sügavalt sees ei ole. Sektoris, kus mina tegutsen ei ole auto tootmissisend, vaid tarbimine.

Teil polnud aastaid autojuhilubagi?

Jah, ma sain load koos esimese lapsega, siis lõppes kesklinnas jala käimine ära ja oli vaja hakata lapsetooli kinnitama.

Aga mina olen alati olnud seda meelt, et mõistlik koht, kus tõmmata kapitali ettevõtjate käest ära, on see, kus nad hakkavad tegelema luksusega ehk miks peaks olema kalli, suure mootoriga kastiauto linnas pidamine odav. Ja kui keegi ei suuda seda maksta, siis ta võib-olla pole nii kõva mees, kui ta arvab. Või kui keegi ostab endale jahte või lennukeid, mida Eestis toimub ikkagi üsna vähe –võrreldes muu maailmaga oleme üsna mõistlikud tarbijad –, siis nende kohtade maksustamine on minu arust mõistlikum kui näiteks see, et võtame iga aasta ettevõtete kasumist raha, mida nad siis investeerida ei saa. See osa maksusüsteemist meeldib mulle väga.

Olen suures pildis väga selle poolt, et oma riik on kõige kallim asi, mis meil on ning see kallis tähendab nii emotsiooni kui ka hinda. Mina oleksin pooldanud sõjamaksu, maksaksin heameelega kaks, kolm või neli protsenti juurde, sest ma tean, et Venemaa tuleb Ukrainaga sõjas alistada ning et Eesti tulevik tuleb tagada.

Ma ei jõua väga seda debatti jälgida, sest seal on kõik asjad läbisegi: vajame kaitse jaoks raha, aga teeme seda kuskil teises kohas, või kasutame keskkonna argumenti. See pudru on keskmise lugeja jaoks raskesti läbinäritav. Aga ma saan aru, et uue maksu ja uute süsteemide püsti panemine tundus tol hetkel aeglasem kui ta äkki kokkuvõttes oleks olnud.

Ütlesite, et tehnoloogiasektoril läheb ühena vähestest päris hästi. Samas lugesime veel aasta tagasi ajalehtedest, kuidas suured tehnoloogiaettevõtted koondavad inimesi. Murepilved koondusid nende kontorite kohale ja korraks tekkis tunne, et äkki, kui lubate – mull – plahvatab. Seda ei juhtunud.

See mull, mis selgelt kogu maailmas enam-vähem samal ajal plahvatas, oli null-intresside, negatiivsete intresside rahatüki aeg. Kui vaatame ükskõik mida, on see tehnoloogiasektor või avalikele börsidel toimunud buum pärast Covid-19, siis kõikides asjades oli õhku sees. See jõuab tagasi väga makromajanduslike asjadeni – kui kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend (ma ei tea, kus see tänaseks on) protsenti kõikidest maailmas eksisteerivatest USA dollaritest on trükitud viimase paari aasta jooksul, siis mõni ime, et meil on inflatsioon ja mull. Ega Euroopa ei käitunud kuidagi paremini.

Täna on rahal hind ehk ma ütleks, et me oleme kukkunud tagasi normaalsusesse. Ja kõik kukkus. Vaatasin just numbreid – aastad 2021 ja 2022 olid näiteks Eesti idufirmade rahastamise täielikud tipud, kus me kaasasime miljard aastas, üle maailma voolas siia raha, millest 90 protsenti väljast, 10 siit. Eelmisel aastal kukkus see neljasaja miljoni peale, mis on kukkumine aastasse 2020. Seega see ei ole see, et majandusime kadus ära või et kõik on läbi, vaid kui sa seda joont joonistad, võtad need kaks anomaaliat sealt välja, siis jätkub joon mõistlikus tempos.

Huvitav on, et kogu Euroopa riskikapitali rahastamine kukkus aga umbes aastasse 2016. See ei ole ainult tehnoloogiasektoris, vaid kõik asjad Eesti majanduses – on need põllumajanduses, Venemaa ekspordi või rubla kriisid, mis olid paarkümmend aastat tagasi  – , siis nendes asjades on väiksel avatud majandusega Eesti puhul volatiilsus suurem – tipud on kõrgemad, kiiremad kukkumised sügavamad, aga mind üllatas nüüd, et väikese Eesti vundament oli nii palju tugevam, et meie kukkumine oli neli aastat vähem ajalukku tagasi.

Mul on USAst üks riskikapitalist sõber, kes ütleb, et elaniku kohta võidab Eesti alati. Ehk kui on per capita mingisugune mõõdik, on see investeeringud tehnoloogiasektorisse, programmeerijate, ükssarvikute või miljardi euro ettevõtete arv või kasvukiirus, siis kui kõikides nendes asjades jagada absoluutnumbrid Eesti pisikese rahvaarvuga, siis oleme me igas asjas neli või kuus korda üle Euroopa keskmise. Seega ma ütlen, et suures Euroopa pildis on see jõnks alla täiesti talutav ega ole mingi katastroof.

Milliseid järeldusi on tehnoloogiasektoris viimastest aastatest tehtud? Kujutan ette, et teile tuleb päeva jooksul kui mitte sada, siis mitukümmend e-kirja küsimusega, et äkki saate õla alla panna ja toetada meie projekti.
Kas selle õppetunni baasil panustate te raha nüüd mingitesse kindlatesse sektoritesse ja on mingid kohad, kuhu te ei pane? On mingid tulukesed, mis tekitavad ettevaatlikkustunnet?

Iga ettevõtja jaoks on alati kõige magusam kapital, kõige magusam raha, mis kontole võiks jõuda, see, mis tuleb kliendi käest. Sest see tekitab ühest küljest käivet, tekitab sõltumatust – sa saad ise otsustada. Kui sa teed head tööd, siis tuleb rohkem. Ehk investeeringuvälise kapitali kasutamine on nii-öelda avanss, ettemaks või ajutine plaaster seniks kuni sa ei ole sellesse punkti jõudnud.

Mis teeb tehnoloogiasektori eriliseks, on see, et esimese müügini võib mõnikord minna aastaid. Kui sa teed jäätiseputka, siis sa ostad hulgilaost jäätised ja müüd need õhtuks maha ning kuludest saab käive samal päeval.
Kui sa teed tehnoloogiaettevõtet, siis võtad sa näiteks doktorantide töö, millest ehitad esimese prototüübi, seejärel jõuad kliendini ning see võib võtta aega kaks, kolm või viis aastat. Mul on investeeringuid, mille esimene käive tuleb alles kaheksandal aastal.

Ja sellises olukorras ei ole sul midagi parata, sa ei saa loota kliendi ettemaksetele, sest sul ei ole veel toodet ega usaldust, oled pisike ja tundmatu. See ongi see, kus riskikapital või meiesugused investorid mängu tulevad, selles mudelis ei ole otseselt midagi suurt muutunud.

Euroopas laiemalt ja ka meie oma fondiga Plural üritame tõugata, et tekiks rohkem ambitsiooni, et ka riskikapital ei otsiks ettevõtteid, kus sa teed natuke paremat majandustarkvara ja järgmisel aastal hakkab raha tulema, vaid julgetaks teha ka uusi energeetikalahendusi, uusi AI-süsteeme ehk uusi asju, kus läheb võib-olla kaks-kolm või kuus aastat kauem aega. Selle jaoks on vaja väga ambitsioonikaid, oma missioonile pühendunud ettevõtjaid, kes ei viska nende aastate jooksul lusikat nurka. Minu arust ei ole see segment ettevõtjaid ja firmasid kuhugi kadunud.

Mis on kadunud, selle kohta on väljend "turistid on läinud" ehk nii investorid kui ka need, kes lugesid, et idufirma on vägev värk, millega peaksid kõik tegelema, kuigi väga head ideed ei ole, aga prooviks üht, teist või kolmandat ja väga lihtsalt saab raha tõsta – see ei ole täna enam tõsi.

Ma ütleks, et ka sissetulevatest projektidest on keskmine tase läinud paremaks, vestlused on läinud huvitavamaks.

Hiljaaegu kaasas teie riskikapitalifond nelisada miljonit eurot, mis ei ole üldse väike summa. Teiesugused investorid, kes on ise kunagi midagi loonud, omavad teadmisi ja saavad panustada noortesse tegijatesse lootuses, et neist tulevad uued Boltid ja Wise`id. Kui palju on tänaste noorte start-upi-vedajate silmavaade teistsugune kui teil omal ajal?

Esiteks on noorus natuke vale dimensioon. Meil on väga noori ettevõtjaid, aga üks erakordselt huvitav kamp Euroopa ettevõtjaid, sealhulgas Eesti omasid, on need, kes hakkavad tegema oma teist või kolmandat firmat. Ehk need, kes on kolmekümnendates, neljakümnendates, miks mitte viiekümnendates eluaastates ja kellel on kõvasti rohkem kogemusi, kes on saanud oma vitsad ja ka esimesed edukogemused kätte ning võtavad nüüd ette tõeliselt ambitsioonika asja. Seega tegelikult on see vanuseampluaa laiem ja neid silmavaateid seetõttu ka igasuguseid.

Kuidas see maailm suures pildis välja näeb – maailma absoluutne tehnoloogia-, loome- ja riskikapitali tipp on Ameerika Ühendriikide läänekallas ja Räniorg (Silicon Valley). Räniorul on võrreldes Euroopaga 40 aastat varajast starti. Ehk kõik asjad olid 20-40 aastat varem – asjad, mis juhtusid 1970. aastatel seal, hakkasid 2000. aastatel Euroopasse samasse jõudma. Olgu see siis ettevõtete suurus või kapitali hulk.

Mida me sõber Taavetiga (Hinrikus - toim.), kellega me oleme mitu aastat koos portfelli hallanud, avastasime, oli see, et üks asi pole selles tsüklis veel kohale jõudnud – kui Ameerika tippriskikapitalifondides on umbes 60 protsenti inimesi, kes investeerivad varajase faasi tehnoloogiafirmadesse, ise ettevõtet ehitatud või juhtinud, siis me leidsime, et Euroopa statistika on selle kohta kaheksa protsenti. Ehk üle 90 protsendi Euroopa investoritest ei ole ise firmat ehitanud.

Meile tundus see jube vale ning hakkasime mõtlema, kuidas saaks luua midagi, kus me saaksime endasugustega, kes on firmasid ehitanud ja juhtinud ning nüüd investeerivad, võtta suuremat rolli ning kuidas laiendada seda üle kogu Euroopa.

Oleme Eestis näidanud, et idufirmasid luues on võimalik SKP-d protsendipunktide haaval muuta, jõuda nullist kolme protsendini, viie protsendini. Mina usun, et mingil hetkel ka 30-protsendise mõjuni. Meile tundus, et Euroopas on neid inimesi liiga vähe, kel on lisaks kapitalile kogemusi edasi anda. Plurali mõte ongi see, et tekitada mehhanism, mis on meie arvates üks puuduvatest kompetentsidest.

Aga mis need maailma muutvad ideed siis on? Kui palju on selliseid asju, mis lahendavad probleeme, mida võib-olla tavainimese silmis praegu ei eksisteerigi?

Ma arvan, et kõige põnevamad, ambitsioonikamad ja potentsiaalikamad on just need, kes lahendavad probleeme, mis tavainimeste jaoks eksisteerivad. Võin kirjeldada oma värskemaid investeeringuid viimase aasta jooksul: üks ettevõte ehitab roboteid, millega on võimalik laduda telliskiviseina.

Väga praktiline.

Väga praktiline. Kui sa võtad riigid nagu Holland, Inglismaa, Saksamaa või USA idakallas, kus on sihukesed klassikalised punastest tellistest tänavad ja kus on seadusega keelatud ehitada millestki muust.

Meil tuleb koolisüsteemist peale järjest vähem inimesi, kes tahaksid veeta karjääri tappes oma põlvi ja selga müüri ladumisega ning teeksid parema meelega maja ehituse juures midagi loomingulisemat. Ehk tööjõukriisi lahendamine valdkonnas, kus see on täna reaalse kriisina olemas ning teistpidi on tehnoloogia jõudnud punkti, kus roboti ehitamine ja tööle panemine nii, et ta suudaks teha inimesega võrreldavat kiirust ja kvaliteeti, on võimalik ja majanduslikult mõistlik. Sellises kokkupuutepunktis on turg põhimõtteliselt lõputu. Ehitus on maailma sisemajanduse kogutoodangust kaksteist kuni neliteist protsenti. Ja selliseid näiteid on veel.

Meil on Plurali all üks ettevõte, mis teeb sama vanadekodudega. Kui sul on vähe medõdesid, ja me kõik teame, et see on probleem – ühiskond vananeb, sul on inimesed, kes on voodis, vajavad järelevalvet, nad lähevad vanadekodusse või hooldekodusse. Aga selle asemel, et panna need väheseid inimesed öösel sinna patrullima, saame kasutada tehnoloogiat, et kaardistada, kellel on häda, kes ei käinud öösel wc-s, kel on rohud võtmata, kes kukkus öösel trepist üles minnes –see kõik on tuvastatav ilma, et õde seal patrulliks.

Siis on ettevõte, kes leiutas mateeriaprinteri. Kui me lähme üle puhtamale energeetikale, siis on vaja palju rohkem vesinikukatalüsaatoreid. Katalüüsiprotsessis on vaja ehitada suures koguses membraane, mille katmisel kasutatakse väga haruldasi muldmetalle või metalle. Ja kui on tehnoloogia, kus AI abil on võimalik arvutada välja, millised kombinatsioonid annavad sama keemilise tulemuse, aga kus oleksid teised komponendid või odavamad väärtused, siis sa võid sealt vabastada kümneid kordi raha.

Kõik need näited on taolised, mis on väga kaugel sellisest natuke tobedast põlvkondlikust vaatest, et ah, need idufirma mehed ja naised on mingid äpi-treialid. Tegelikult tehakse tänu idufirmadele kõiki asju, mis muudavad meie igapäevast tegevust järgmise kahekümne aasta jooksul.

Üks paratamatu suur teema viimastel aastatel on Ukrainas toimuv sõda. Kui palju tehnoloogiasektor siin kaasa mõtleb? Ühelt poolt oleme näinud, et kõiksugu droonid on sõjatandril väga adekvaatne jõud, aga kui on vaja Venemaa suurt armeed purustada ja hävitada, siis selleks on vaja Saksa tanke, lennukeid ja kõike sellist. Miks pole tulnud ühtki tehnoloogiaettevõtjat, kes ütleks, et kuulge, me hävitame Venemaa hoopis teisel kujul?

Esiteks ei oleks ma üldse nii kindel, et pole tulnud. Eesti ja maailma tehnoloogiasektori tugi Ukrainale on käinud läbi mitme laine, 2022. aasta veebruarist algas laine, mis oli puhas abi ehk annetame, kingime, teeme korjandusi, otsime autosid. Müts maha nende inimeste eest, neid on Eestis ka väga palju.

Mitme Eesti-sisese heategevuslike asjade rahastamine läks palju raskemaks, sest Eestis on ports ettevõtjaid, kes ütlevad, et kuni sõda kestab, on minu tähelepanu Ukrainal, et pärast seda hakkame jälle neid toredaid Eesti looduse säästmise projekte tegema või kes iganes raha otsivad.

Teine laine on minu arust see, et Eesti on muutunud teatud mõttes pelgupaigaks Ukraina tehnoloogidele, kes ehitavad midagi, mida saab kohe rindel kasutada. Eestis on hämmastavalt palju inimesi, kes sellega tegelevad. Paljud neist ettevõtetest on Eesti OÜ-d, kus on Ukraina inimesed, on ka Eesti töötajad, Eesti laborid, aga me ei kuule ega näe neid. Need on inimesed, kellel on kõige hullem ja selgem fookus, mis üldse olla saab, aga nad lihtsalt ei tõsta pead, vaid "lahendame selle sõja ära ja siis vaatame, kuidas integreeruda ülejäänud tehnoloogiasektoriga".

Kolmas laine on see, mida on päris palju rääkinud Markus Villig, kes vaatamata sellele, et ta juhib maailma kõige kallimat Eesti OÜ-d, paneb nädalas tunde ja tunde kaitseteemadega tegelemisse ja riigiga suhtlemisse, ka teiste maailma ettevõtjatega suhtlemisse, et kui palju me võiksime Eestis ise luua uusi tehnoloogiaettevõtteid, mis teenindaksid seda probleemi ja aitaksid seda lahendada kavalamate ja nutikamate lahendustega.

Üks hea näide on kindral Martin Herem, kes on rääkinud, et on vaja suurtükke ja mürske ja et kineetiline sõda ei ole kuhugi kadunud – kui sa mõtled selle õuduse peale, mis Ukrainas toimub, et mingi kirsadega tüüp, Kalašnikov kuklas, vägistab su perekonda, siis sul pole elektroonikast sel hetkel kasu.

Aga täna olen ma Heremi sõnavõttudest tähele pannud, et nüüd ta defineerib probleemi nii, et andke mulle vahendid, millega saab sihtmärgi likvideerida kümne, viiekümne või kahesaja kilomeetri kaugusel – pange pead tööle, mismoodi seda teha. Ehk toode ei ole sõnastuses sees, vaid probleem on.

Kui oma ala eksperdid, Eesti kaitsjad, NATO kaitsjad, suudavad sõnastada probleeme ja meil kukub maha teatud kogus tabusid, ka näiteks riskikapital ei ole väga sõjandusteemasid puudutanud, see on olnud natukene tabude listis, nagu et alkoholifirmasid ei finantseerita, keskkonnanõuded või tapvad relvad ja nii edasi. Täna tundub mulle, et need tabud on langenud, on inimesed, kes saavad probleemist aru, ettevõtjad ja investorid on valmis oma aega ja vahendeid panustama. Ma arvan, et sellest kokku lahendused tulevad, aga kahjuks ma nii naiivne ei ole, et me suudaksime selliseid konflikte puhaste kätega ja veretult lahendada.

Et ainuüksi bittidega seda sõda tõenäoliselt ei võideta.

Nagu ma aru saan, siis on nihe toimunud ka NATO mõttes, et kui sul on lahinguväljad – üks maal, teine vees, kolmas õhus, neljas kosmoses – , siis küberruum on viies lahinguväli, aga ega see ei tähenda, et esimene, teine või kolmas kuhugi ära kadus.

Ja inimesed surevad ikkagi.

Kahjuks küll.

Kui nihe on toimunud kaitsetööstuses, siis üks nihe on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul toimunud ka majanduses. Mulle tundub, et hulk puidutööstuse, mööblitööstuse, kõiksugu tehaste ja saekaatri direktorite silmis on arusaamatu, kui tulevad mingisugused Taavetid ja Villigud ning ütlevad, et nemad teevad majandust. Tundub, nagu õhus oleks konflikt n-ö uue ja vana majanduse vahel. Kas see konflikt eksisteerib teie silmis ka?

Eks ma olen ise ka kohanud inimesi, nad ise teavad, kes nad on, kelle kuldlause on öelda, et start-up-idelt pole midagi õppida jms. Aga olgu see nende tragöödia, mina ei oska läbi oma elu küll niimoodi minna, et ma ei proovi kordagi õppida nendelt, kes on minust nooremad, kes teevad asju teistmoodi, kelle ambitsioon on suurem.

Aga nägite aasta tagasi kahjurõõmu nende töösturite silmis, et nüüd on lõpuks mull plahvatanud, kui tehnoloogiaettevõtetel raskeks läks?

Seda mitte. Võib-olla on kuskil nii väiklane ja alatu inimene, kes loodab, et teisel ettevõttel halvasti läheks. Mulle tundub üldiselt, et sel tasemel on ettevõtjatel nii palju arme oma nahal, kuidas raskeid aegu ja kriise üle elada, et võib-olla oskaksid nemad hoopis paremini nõu anda.

No kriisiaastal oli probleem selles, et arutati, kas riiklikud toetused peaksid minema Boltile või mõnele teisele ettevõttele.

Ja sai Porto Franco, nii et kõik peaksid olema rahul, kes arvavad, et pole Boltile vaja.

Arvutasin kunagi, kui me Covid-kriisist välja tulime, siis riik oleks kaks aastat hiljem teeninud Boltile antud laenugarantii pealt kas neli- või kuussada miljonit, kui Bolt järgmisel korral raha kaasas. Aga viskasime selle raha minema, pole Eesti maksueelarves seda vaja, las ta olla. Ei ole nii, et ettevõtted kadusid ära seepärast, et riigi toetust ei olnud, see oleks lihtsalt mingisugust asja lihtsustanud.

Aga ma loodan, et me oleme sellest põlvkondade konfliktist üle saanud, sellepärast et faktid on nüüd kohal. Kui viis või kümme aastat tagasi võis mõnitada neid äpi-tüüpe, sest nad põletavad investorite raha ja väärtust ei loo, siis vaadates nüüd numbritele otsa, kui investorite poolne rahastus kukkus eelmisel aastal neljasaja miljoni peale, käive oli esimest korda üle kolme miljardi, 3,2 miljardit vist oli ja see on praktiliselt kõik ekspordikäive.

Seesama seltskond maksis kolmsada miljonit tööjõumakse, seesama seltskond maksab kümnele tuhandele inimesele Eestis palka, mis on kolm korda suurem kui Eesti keskmine ja mida kõik need vanad tööstusettevõtted ei ole suutnud sinnani kasvatada. Et sellelt baasilt öelda, et mingisugune tarkvara on vähem päris kui mingi füüsiline tehas, on minu arust lihtsalt mõttetu. Äkki liiguks sellest faasist üle ja välja.

Teine asi on see, mis me enne rääkisime, et tehnoloogia ja tarkvara jõuab kõikidesse majandusharudesse – sa ei saa ehitada ei mööblitehast, ei ehitusfirmat, ei kaubandusketti ilma, et sul ei oleks automaatseid kassasid või müüriladumise roboteid või muud automaatikat.

Eesti ei ole kuigi edukas selles, näiteks Soomes on kas või tehisintellekti kasutamine tootmises palju parem.

Eesti on selle tehnoloogia spetsialiseerunud tööstuses maailma tipus, aga nendes edetabelites, mis näitavad tehnoloogia rakendamist teistes tööstusharudes, on tagapool, kui peaksime olema.

Aga miks?

Kõige lihtsam vastus on, et meil on vähe inimesi. Sel hetkel, kui tehnoloogiatööstus buumib, siis tõmbab ta parimad ajud endale ning kui sul on natuke vähem ambitsioonikam, natuke igavam töö, kus on aga ka vaja tehnoloogia teadmist, siis on sul palju raskem inimesi palgata.

Ja teine asi on võib-olla võõristus, põlgus või selline kõõrdi vaatamine, et kuna ma päris hästi aru ei saa, mida need tüübid teevad, siis järelikult ei ole mul seda asja vaja. Aga ma arvan, et see läheb vaikselt üle.

Aga kui tihti te käite näiteks Raul Kirjaneni, Ain Hanschmidti või Enn Veskimägiga arutamas, kuidas me võiksime asju targemalt teha?

Asutajate Selts on meil globaalsete ettevõtjate organisatsioon Eestis. Esimene samm oli hakata tegema rohkem asju koos ITL-iga, mis on IT-firmade liit. kus on traditsioonilisemad suuremad tarkvara- ja telekomiettevõtted. Arvan, et viimasel paaril aastal on seal päris hästi hakanud mõtted ühtlustuma ja tegelikult oleme me kõik ühe asja eest väljas.

Kui vaadata tööandjate keskliidu või kaubandus-tööstuskoja viimaseid üritusi, siis seal on ikkagi ka laval inimesi, kellel on tehas või laevafirma, kellel on tarkvaraettevõte või hoopis superkondensaatorite ettevõte Saksamaal.

Need on pigem konverentsi lõpuosas?

Siis kui nalja peab saama.

Kui jällegi tagasi tulla selle juurde, et on ootused haridussüsteemile, ootused lihtsale selgele maksusüsteemile,...

Mõned asjad on minu arust natuke ebaõiglaselt konflikti tekitanud. Idufirmad on nautinud teatud erisusi, näiteks tarkade töötajate toomist Eestisse. Tehnoloogiafirmasse on doktorikraadiga inimesi tuua suhteliselt lihtne. Mu kolleegid ka ahhetavad, kui ma ütlen, et Eestist on võimalik teha reedel tööpakkumine näiteks India programmeerijale ja ta asub esmaspäeval tööle. See on ime!

Sellised asjad ei ole olnud ligipääsetavad n-ö vanale majandusele ning see on minu arust probleem, aga see ei ole asi, mida on idufirmad tahtnud, vaid idufirmad on öelnud, et meil on arenguks vaja lihtsustusi, reegleid, kiirust, bürokraatia vähenemist ning riik on olnud see, kes on öelnud, et meil on olnud keeruline ajalugu, teeks eksperimendi niimoodi, et anname selle õiguse ainult tehnoloogiafirmadele ja vaatame, kuidas läheb.

Mõned nendest süsteemidest kehtivad kaks, kolm, viis või 10 aastat ja võib-olla oleks tõesti aeg lugeda see eksperiment õnnestunuks, sest on näha, et see paneb majanduse kasvama. Ning võimaldada laiemalt ettevõtjatel neid asju teha. Selliseid kitsaid idufirma erandeid ei ole mõtet pikas perspektiivis hoida, neid on vaja kogu majandusele.

Teil on käsi sees ka Põhja-Tallinnas Krulli kvartalis, kus arendate kaunist nurka mere ääres. Kas see, et olete betooni hakanud investeerima, näitab seda, et mune tuleb hoida mitmes korvis?

Taaveti ja Steni kooslusel on väga lai portfell. Meil on väga palju tehnoloogiafirmasid, on väga palju riskikapitalifonde üle maailma, kellega me koostööd teeme, ja siis on traditsioonilisem osa investeeringuid. Põhimõte, mis meil on kinnisvaraga, on see, et kui meil kasvab kuskil sihuke äge teenusmajandus ja kuidas võiks linnaruum kaasaegsemaks muutuda, siis selle asemel, et teha kuskile põllu peale üks maja, oleme võtnud ette mõned väga ambitsioonikad linnaosasuurused arendused ning kui me kaasame sinna häid arhitekte ja eksperte ning kui sinna tulevad head töökohad ja koht, kuhu tekib pealekasvava põlvkonna muutuvatele vajadustele vastav linnaruum, siis on Eesti lihtsalt toredam paik, kus elada. Mulle meeldib siin elada ja miks mitte jätta ka sinna väike märk. Aga see on asi, millega ma ise iga päev nii palju ei tegele.

Üks asi, millest on teie puhul viimastel aastatel palju räägitud, on see, et teil on tärganud huvi poliitika ja selle kujundamise vastu. Europarlamendi valimised tulevad, kelle kampaaniale Sten Tamkivi ja tema liitlased õla alla panevad?

Ei, mul ei ole tärganud huvi poliitika vastu. Ma olen katsunud olla ühiskonnas kogu elu aktiivne, ka väljaspool oma konkreetseid ärihuvisid.

No mina püüan ka, aga oma isikliku raha ma küll selle alla ei pane.

Miks sa ei pane?

Tundub üsna mõttetu tegevus, kui väikeste summadega toetada.

Mulle tundub see jälle mõistlik tegevus. Mul on üks Ameerika sõber, kelle nimi on Andrew Thompson, kelle perekond on teinud Eesti ühe suurima heategevusliku investeeringu üldse läbi ajaloo – see on okupatsioonide muuseumi rajamine, millest on kasvanud Vabamu, mis teeb lisaks muuseumipidamisele ja KGB kongidele seda, et käib maailmas jutustamas Eesti lugusid, teeb noorteprogramme ja nii edasi. Nad on oma perega pannud sinna miljoneid ja miljoneid ning Andy ütleb, et on kolm asja, mida inimene saab panustada, et teha teiste elu või ühiskonda paremaks või mõnele eesmärgile või missioonile kaasa aidata. Inglise keeles on time, talent ja treasure ehk kas sa paned oma aja, talendi ja oskused või raha.

Minu jaoks on natuke nii, et kui sa midagi ei pane, siis sa ei ole ühiskonna osa. Mõni paneb oma aja, läheb tööle MTÜ-sse, teeb iga päev seda tööd või on poliitaktivist. Mõni on näiteks advokaat, aga annab viis tundi kuus tasuta nõu mingitele ettevõtmistele, mis tema arvates teevad ühiskonda paremaks. Ja siis mõni paneb raha.

Ning minu arust on need seotud ka sedapidi, et mida vähem sa paned aega ja tegeled millegi muuga, et sul on oma kutsumus – tahad näiteks ehitada tehnoloogiafirmasid või raadiosaateid juhtida või mida iganes – , siis seda rohkem võiks tunnustada ja meeles pidada neid inimesi, kes panevad oma aja nendesse asjadesse, mida on vaja ära teha. Ja poliitika on selle erivorm.

Olin erakondadele raha annetamise osas pigem seisukohal, et see tundus räpane ja võib-olla on ta ajalooliselt nii olnud – inimesed, kes on erakondi rahastanud annavad ühe käega ühele parteile ja teise käega saab ehitusloa ja ehitab mingi asja, erastab mingisuguse objekti või rendib mingit koole välja ehk seal on alati sihuke tehingu maik juures olnud.

Kui sa aga mõtestanud selle enda jaoks ümber ja sulle tundub, et seda maailmavaadet peaks keegi riigikogus või Euroopa Parlamendis esindama ning sa ise sinna minna ei kavatse, siis järelikult tuleb leida viise. On see siis see, et me tegime SALK-i (SA Liberaalne Kodanik) ja katsume anda neile paremaid andmeid ja teadmisi, sest me teame ettevõtjatena, et ilma andmeteta on võimatu juhtida. Või siis on see, et toetada mõnda konkreetset kandidaati.

Euroopa Parlamendi kohta ma veel ei tea, sest minu arust ei ole kõik kandidaadid veel paigas.

Sten Tamkivil on kahtlemata ausad silmad seda rääkides, aga te olete kogu elu tegelenud arvudega, kasumi teenimisega ja sellele mõtlemisega. Ma ei usu, et siin puudub mistahes omakasupüüdlik aspekt, midagi te ju peate vastu saama. Mis see on?

Sa saad alati midagi vastu, kui sa nügid ühiskonda selles suunas, nagu see sinu vaates olema peaks. Ma arvan, et väga suur ja jäme punane joon on see, kas sa tahad oma hüvanguks mingit asja vastu või sa tahad näiteks mõne reegli muudatust või investeeringut, mis aitab ühiskonda laiemalt, stiilis kui koostöös poliitikas olevate inimestega muutub midagi paremaks näiteks Eesti hariduses, mis mõjutab 400 kooli, siis see ei ole hüve, mida mina sain, vaid see on asi, mis on minu arvates on Eestile oluline.

Või kaitseteemad – kui meil on parem õhutõrje- või küberkaitsevõimekus, siis see ei ole hüve, mida mina sain, see ei ole tehing, vaid see on oma maailmavaate, ootuste, ühiskonna kujundamise mehhanism.

Loomulikult peab see kõik käima läbi demokraatlikku protsessi, sul võivad olla oma unistused, oma 10 lootuse nimekiri, aga kui sellest viie aasta jooksul kaks asja juhtub, siis see ongi juba progress. Seal ei ole üks-ühele seost, sa ei osta poliitikute käest teenust.

Kriitikute sõnul nügisid viimase valitsuse aasta tagasi paika teie ja teie mõttekaaslased. Kas on midagi, mida te loodate saada, et see valitsus ära teeks. Mingi konkreetne asi?

Eelmistel valimistel reageerisid väga paljud ettevõtjad, globaalselt tegutsevad inimesed väga konkreetselt ühele asjale – me olime näinud kaks aastat valitsust, kus oli EKRE.

Ja see ei meeldinud teile?

Minu arust see lõhkus Eestit. See esindab alternatiivset maailmavaadet, millele on nendel inimestel täielik õigus, mis räägib sellest, et tuleb eralduda, kapselduda, et meie oleme head, teised halvad ja selle trendi kõige ohtlikum osa on see, mida me näeme täna, kui rünnatakse riigikogu valimisi, e-valimisi. Demokraatlikes ühiskondades on asjad, mis peavad toimima nii, et me kõik usaldame neid, need toimivad ühtse vundamendina.

Demokraatia põhiline omadus on see, et iga nelja või viie aasta tagant antakse veretult üle võim. See on asi, mida diktatuurides või autokraatiates ei juhtu. Kui minnakse nende mehhanismide kallale, kui riigikogu tõmmatakse lukku, me oleme näinud, kuidas see toimub Ungaris või Poolas ja see ei ole mingi hüpoteetiline risk, ma arvan, et on okei, kui maailmavaated on erinevad, me võime lõputult vaielda, kas maksu- või viisapoliitika on õige, aga see mehhanism, kuidas me neid asju vaidleme, vaat seda me ei lõhu.

Mulle tundus, et see eelmine koalitsioon ja üks erakond tegeles spetsiifiliselt ja süsteemselt selle lõhkumisega. Nad jätkavad seda ka praegu – on ju mingisugune jutt sellest, et valimised olid võltsitud ja tuleb erakorralised valimised teha ning et riigikogus ei saa enam protsessida. See lõhub Eesti riiki ja see ei ole maailmavaate esindamine, vaid süsteemi lõhkumine. See mulle ei meeldi.

Nii et kui praegune valitsus võimul püsib, siis sellest teile juba piisab? Vähemalt pole see eelmine? Samas on kriitikuid, kes ütlevad, et on paigalseis ega suudeta hästi sõnastada Eesti tuleviku eesmärki.

No sa rääkisid sellest, et on paber, mis ütleb, kuidas me kasvatame Eesti majandust kaks korda. Kas eelmine valitsus tegi seda või üle-eelmine?

Kindlasti tegi.

Kui sa vaatad, mis praegu toimub ja mida Eestil täna vaja on, siis nagu ma ütlesin, ei ole see siseriiklik maksuvaidlus mind eriti käima tõmmanud.

Rahvusvaheliselt on Kaja Kallas totaalne superstaar. Kontrast selle vahel, kuidas teda kodus tambitakse, ja ta teeb ka muidugi vigu, pole ükski peaminister jätnud neid tegemata, aga see, milline on kodus tampimine, sihuke inimese hävitamise iha võrreldes sellega, kui palju ta Eesti jaoks, NATO jaoks, Ida-Euroopa jaoks –meil on mingi sada miljonit inimest, kes vastu Venemaad elab – ja kõige selle heaks teeb ta iga päev. Ma ei oska midagi ette heita tema väljapoole tegevusele.

Ma arvan ka, et haridusministeeriumis juhtub väga huvitavaid asju. Kui me teeme seal valdkonnas mingisuguseid heategevusasju, siis see, mismoodi riik räägib nendest teemadest, läheb jälle nõksu õiges suunas. Ja see ei ole ainult õpetajate palkade küsimus, vaid struktuurselt on vaja muuta mingeid asju.

On olnud halbu asju, jamasid ja korruptsiooni, on tagasi astunud ministriteid –kõike seda on iga valitsusega olnud, selles suhtes ei ole ma nii naiivne, et arvaksin, et kuskil on mingisugune perfektne valitsus, mida on võimalik saada tegema ainult neid asju, mis mulle meeldivad.

Kas kõrgelt vaadates tundub tulevik pigem helge? Magate rahulikult?

Kõrgelt vaadates, mitte ennast upitades, vaid lihtsalt välja suumides planeeti vaadates on minu peas raamistik, et kõige suurem vastasseis ja konflikt, mis täna maailmas on, on USA versus Hiina. Meile tundub siin väga sageli, et see on USA versus Venemaa, me tahaksime, et see oleks USA versus Venemaa, sest meil on vaja, et Venemaa allutataks või hoitaks kontrolli all ja ta oma käitumist muudaks. Agavälja suumides on see tegelikult USA versus Hiina – nii kui seal mingi asi tuliseks läheb, on kogu tähelepanu seal. See toimub kaitses, geopoliitikas, kaubanduses, maksudes, tollides, energiapoliitikas, maavarades, on valuutade vaheline konkurents – kas USA dollar on alus või ei ole? Ehk absoluutselt kõiges. Euroopa on seal vahel natukene selline unustatud saar.

Sageli kui rääkida mõne USA investoriga Euroopast, siis on kontekst selline, et käisin abikaasaga Pariisis puhkamas, oli erakordselt romantiline kontinent. Tegelikult on meil väga palju teadust, väga palju pealehakkamist, väga palju inimõiguste kaitset, näiteks andmekaitse, ja mingid muud asjad, mis ei ole USA-s või Hiinas üldse nii olulised.

Minu jaoks on praegu nagu avang, kus Euroopa peaks mõtlema välja, mis on see asi, mida meie hästi teeme ja kuidas jõuda olukorrani, kus kolmekümnest maailma kõige väärtuslikumast tehnoloogiafirmast mitte kaks pole täna Euroopas, vaid kolm või viis. Kui sa hakkad sisse suumima, siis sa vaatad neid asju, mis selleks vaja on: ettevõtlusvabadus, digiühiskond, vabaduste kaitse kõige laiemas mõttes, sõnavabadus, isikuvabadus, ettevõtlusvabadus, hea haridus, hea meditsiin. Võib öelda, et paljudes nendes asjades on Eesti Euroopa parim koht.

See, mida me teeme Eestis, kas see makropilt on see, et see viib meie kontinendi mingisuguse rolli või tõusuni? Et kui sa oled inimene Brasiilias või Kagu-Aasias, ja mõtled, kus teha oma järgmine ettevõte, siis miks sa ei võiks seda teha e-residendina Eestis, sest siin on kõige parem. Sellised asjad on need, mis mind elevile ajavad, käima tõmbavad. Inimestel, kes on liiga sügavale päevapoliitikasse sisse läinud, kipuvad need asjad ära ununema, see, et kuskil on veel kaheksa miljardit inimest, kel on oma huvid ja kired.

Tänaseks intervjuuks ette valmistudes vedas mind täielikult alt printer ehk paberid ei tahtnud sealt välja tulla. Millal teid viimati tehnoloogia täielikult alt vedas?

Printimisega on nii, et Taavetile meeldib väga printida, aga mina ei ole paarkümmend aastat printinud. Vahel harva prindib assistent mingi asja välja, kui mõne teise riigi jaoks on vaja paberil allkirja. Ehk see printeri mure ei ole mulle väga tuttav.

Aga viimati oli mingisugune tobe asi, kuna küberriskid on nii kõrgele läinud, siis on väga paljudel veebisaitidel, mingite teenustel, pankadel ja nii edasi, tulemüürid ja koormuse jagajad ja vahel tuleb klikkida, et tõestada, et sa oled inimene ning eelmisel nädalal otsustas mul ühe arvuti brauser, et ma ei ole enam inimene. Ehk väike eelvaade AI maailma, kus me oleme ehk tuli võidelda selle eest, et tõestada, et ma olen inimene ja mul on õigus nendele lehekülgedele ligi pääseda.

Suur tänu selle jutuajamise eest. Saan kõigile kinnitada, et Sten Tamkivi oli siin täna päriselt päris inimesena.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.