X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Margus Tsahkna: olulisim on, et Putin veenduks Ukraina NATO-sse saamises

Margus Tsahkna
Margus Tsahkna Autor/allikas: ERR

Kremli roimarid arvavad, et aeg on nende poolel. Tegelikult on aeg meie poolel. Tuleb ainult meelekindlalt jätkata seda, mida senini oleme teinud. Kurnatus tabab hoopiski Venemaad, mis paneb ta sõjamasina kokku varisema ja allutuseesmärkidest loobuma, enda sisekaemusega tegelema, ütles Margus Tsahkna riigikogus peetud välispoliitika aastakõnes.

Sõda Ukrainas kestab, Venemaa agressioon jätkub. Ukrainlased on agressorile meelekindlalt vastu astunud, meie oleme ukrainlasi meelekindlalt toetanud, kuid agressioon pole lõppenud. Vene väed on endiselt Ukraina territooriumil, külvavad õõva ja tapavad inimesi.

Vladimir Putin pole oma eesmärkidest loobunud ja loodab ukrainlaste ja nende tugisammaste kurnamise abil sihile jõuda. Seda ei tohi juhtuda, liiga palju on kaalukausil. Et seda ei juhtuks, peab meie enda siht olema kindel ja selge, me peame ise teadma, mis on võit meie jaoks, sest midagi muud ei saa me endale lubada. Võit, mis kindlustab meie, Euroopa ja vaba maailma kindla iseolemise, põhineb järgneval.

Ukraina riik peab säilima oma territoriaalses terviklikkuses. Jõud ei saa olla see, mille abil riigi piire muudetakse ja suveräänsus jalge alla tallatakse, ei nüüd ega ka tulevikus, ei Ukrainas ega kusagil mujal.

Agressioon ei tohi õnnestuda, ei tohi muutuda aktsepteeritavaks uueks reaalsuseks. Vastasel korral muutub maailm jõu, ülbuse, kalkuse, autoritaarsuse pärusmaaks. Agressioon kui selline peab kaduma riikide mõttemaailmast ja see on võimalik ainult siis, kui agressorid tagasi lüüakse ja neile nende eesmärkide ning tegevuse kuritegelikkus selgeks tehakse.

Selleks tuleb kindlustada, et agressor väljub konfliktist nõrgemana kui ta agressiooni alustas ja agressiooniga külvatud kahju ohvrile korvata. Kuritegude toimepanijad peavad saama karistatud, nende üle tuleb kohut mõista. Ükski positsioon maailmas ei tohi anda selle vastu immuniteeti.

Euroopa julgeoleku aluseks on ja peab ka tulevikus olema Euroopa Liit ja NATO. Mõlemad organisatsioonid on seatud hoidma ja kaitsma vaba maailma huve: demokraatiat, õigusriiki, inimeste õigusi ning vabadusel põhinevat elukorraldust.

Ukraina peab saama NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, see on garant, mis paneb agressori oma sõjakate ja lõhkuvate eesmärkide tulemuslikkuses kahtlema. See annab ukrainlastele kindluse oma valitud teel edasiliikumiseks, see annab ka kindluse meile, et kusagil idanevad agressiivsed ja imperialistlikud mõtted ei muutu eesmärkideks ning hoitakse kontrolli all. See kaotab hallid tsoonid.

Niisugune ongi Euroopa, vaba maailma ja ka meie võit. Iga muu ja vähem tulemus on kaotus. Seda me endale lubada ei saa ja seda endale lubada me ei kavatse. Võidu saavutame, kui oleme meele- ja enesekindlad ning usume oma eesmärki, kui suudame hoida ühte, seda Eestina, Euroopa Liiduna, demokraatliku maailmana.

Meie, Eesti, oleme ärksad ja erksad, me oleme teistele eeskujuks. Vajadusel murrame tabusid või teeme varem mõeldamatu mõeldavaks. Kuid seda kõike ei saavuta pelgalt sõnadega, vaid tuleb julgelt tegutseda, sellega ka teisi kaasa tõmmates, motiveerides.

Eesti välispoliitika toimib kooskõlas riigi pikaajalise strateegia "Eesti 2035" eesmärgiga kindlustada turvalist ja kvaliteetset ühiskonda, riigile julget olekut.

Kaheksa tugisammast

Venemaa peab kurnamissõda. Putin on oma majanduse sõjaajale vastavaks kohendanud ja tahab sellisel temperatuuril ning ulatuses nagu praegu ukrainlasi, aga ka meid veel aastaid kurnata. Kremli roimarid arvavad, et aeg on nende poolel.

Tegelikult pole see nii, aeg on meie poolel. Tuleb ainult meelekindlalt jätkata seda, mida senini oleme teinud. Kurnatus tabab hoopiski Venemaad, mis paneb ta sõjamasina kokku varisema ja allutuseesmärkidest loobuma, enda sisekaemusega tegelema. Sinna viib selge plaan, millel on kaheksa tugisammast.

Esimesena, Ukraina peab suutma agressorile vastu seista nii sõjaväljal võideldes kui ka samal ajal riiki, ühiskonda ning majandust toimimas hoides. Nad suudavad seda koos meiega, abi on eksistentsiaalse tähtsusega.

Abi tuleb anda pidevalt ja suuremates mahtudes. Euroopa Ülemkogu otsustas 50 miljardi euro eraldamise Ukrainale sõjatingimustes ühiskonna käigus hoidmiseks, riigi institutsioonide kindlustamiseks ja teenuste toimimiseks. Olukorras, kus teised abistajad, kasvõi Ameerika Ühendriigid, ei saa või on aheldatud oma otsustusprotsessi, peab Euroopa veelgi enam olema see, kes näitab, et tuleb saada ja ka saab.

Sõjaliseks vastupanuks on vaja õpetatud isikkoosseisu ja võimekaid relvasüsteeme. Mis veelgi olulisem, piisavalt moona. Eesti tuli varustuskindluse andmiseks välja algatusega toetada ukrainlasi miljoni mürsuga. Nüüd tuleb need lubadused täita. Üha enam saab pealinnades selgeks, et Ukrainale on vaja anda rohkem ning tegutseda sealjuures ühtse rusikana. Saksa kantsler Olaf Scholz just sellele viitas, kui aasta alguses Euroopa Liidu liikmeid oma abi suurendama kutsus.

Sõda ei saa pidada ühekordsete kampaaniatega. Ukrainlastele tuleb anda kindlus, et abi on kestlik, pidev ja pikaajaline. Mitmed laussõja algfaasis relvaabiga seoses kummitanud tabud on tänaseks murtud, aga murdma peab neid edaspidigi.

Tuleb leppida kokku, et toetavad riigid annavad Ukrainale sõjapidamiseks ja kaitseks igal aastal 0,25 protsenti oma riigi SKP-st. Üksikpanustaja mõõtkavas suhteliselt väikene panus, kuid kogumahus tähendaks see kokku 120 miljardit eurot. Sellest piisab Venemaa allasurumiseks, see annaks kindlust ning hoiaks alal motivatsiooni. Eesti valitsus on selle otsuse juba teinud.

Teisena, Venemaa tuleb sanktsioonidega alla suruda. Mida enam aitame Ukrainat ning teisalt, mida resoluutsemalt Venemaa sõjamasina toiduahelad kinni pigistame, seda enam aitame ka iseennast. Jätkakem nii, et kurnamiskammitsaid tunnetab endal hoopiski Venemaa ja mitte Ukraina.

Euroopa Liit on võtnud vastu 12 sanktsioonipaketti, neist kolm eelmisel aastal. Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik on kehtestanud oma tugevad sanktsioonirežiimid. Eesti koos oma mõttekaaslastega on hoidnud sanktsioonipäevakava Euroopa Liidu fookuses, teinud järjepidevalt ettepanekuid uute piirangute kehtestamiseks ja tundnud muret sanktsioonidest mööda hiilimise pärast.

Sanktsioonide mõju on tasapisi, kuid kindlalt hakanud Vene majandust valusalt närima. Vähenenud on Venemaa tööstuslik haare, piiratud on juurdepääs rahalistele vahenditele, kaupadele ja tehnoloogiale. Euroopa Liit ja G7 on ühiselt sihikule võtnud Vene peamisi tuluallikaid ning takistanud juurdepääsu sõjatööstuses kasutatavatele kaupadele.

13. sanktsioonipakett on ettevalmistamisel. Sanktsioonide all on tänaseks ligi 60 protsenti Euroopa Liidu sõjaeelsest kaubavahetusest Venemaaga. Teisisõnu oleme teel kaubandusembargo poole. See on märkimisväärne ja avaldab mõju.

Tuleb arvestada, et ka Venemaa kohaneb. Jätkuvalt voolab Vene riigikassasse nafta- ja gaasitulu. Peame oma pitskruvisid rohkem kinni keerama ja leidma teid, kuidas sanktsioonidest kõrvalehiilimist tõkestada. Venemaa eksporditulud peavad veelgi vähenema, nafta hinnalagi veelgi madalamale langema ning meie kontroll toimuva üle tõhustuma.

Mõistame, et sanktsioonid on kehtestanud Euroopa Liit ja G7, kuid me eeldame, et sanktsioonidega mitte ühinenud riigid saavad ikkagi aru sanktsioonide põhjustest ja eesmärkidest ning hoiduvad ka kaudsest Vene sõjamasina toetamisest ja oma majanduspositsioonide end kaitsvate ukrainlaste arvel parandamisest.

Kolmandana, Venemaa isoleerimine peab meelekindlalt jätkuma. Läinud aastal jäi Venemaa ÜRO inimõiguste nõukogu ukse taha. Maailma Tervisorganisatsiooni mittenakkushaiguste regionaalne keskus viidi Moskvast Kopenhaagenisse. Eesti võitis Venemaad ÜRO lastefondi UNICEF täitevkogu valimistel ja Venemaa jäeti välja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni nõukogust, UNESCO täitevkogust ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni nõukogust.

Sõnum selge. Sel teel peame sihikindlalt edasi liikuma. Näiteks ei oma agressori osalus Interpolis mitte mingisugust põhjendust. Lisaks tuleb kindlustada, et Venemaa ja Valgevene ei leiaks enne agressiooni lõppu teid, kuidas neisse organisatsioonidesse tagasi imbuda.

Samal ajal teame liigagi hästi, et rahvusvahelistes organisatsioonides, mitmetes maailma riikides, ei ole toetus Ukrainale ja vastuseis Venemaale paraku midagi iseenesestmõistetavat või automaatset. Loomulikult on säärased otsused nagu ROK-i täitevkomitee oma, millega lubatakse Venemaa ja Valgevene sportlased Pariisi olümpiamängudele lühinägelikud.

Meie ülesanne on kahtlejaile või kõrvalehoidjatele selgitada, mis on Ukrainas kaalukausil. Ei rohkem ega vähem kui reeglitele toetuv maailmakord. Maailmakord, mille põhimõtted ja töökorraldus on andnud üheväärse hääle nii suurtele kui ka väikestele, toonud paljudele iseseisvuse, maandanud pingeid ja korrastanud suhteid, vastustanud vägivalda. Maailmakord, milleta oleks maailm palju ebakindlam ja kaootilisem. Selle hoidmine on eluliselt tähtis.

Neljandana, sõjakurjategijad ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijad peavad saama karistatud. Venemaa juhtkond peab kandma vastutust agressiooni eest, rahvusvahelise õiguse mõistes ülima kuriteo eest, mis astub kõige selle vastu, mida reeglitega korrastatud maailm eneses kätkeb. Keegi ei taha elada maailmas, kus möllavad Putinid, kes lapsi röövivad ja orvustavad, oma naaberrahvaid tühistada püüavad või tuumajaamu mineerivad.

Nüüdseks on dokumenteeritud 20 000 Venemaale küüditatud Ukraina lapse juhtumit, tegelikkuses ületab see arv kindlasti paarisajatuhande piiri. Kui sellised kurjategijad kohase karistuseta pääsevad, siis julgustab see vaid tulevasi agressoreid. Me ei saa seda vaikides pealt vaadata.

Eesti osaleb Ukraina rahuvalemi raames rahvusvahelise koalitsiooni töös, mis tegeleb Venemaale küüditatud laste Ukrainasse tagasi toomisega. Samuti korraldasime koostöös USA, Belgia ja Ukrainaga ning Olena Zelenska osalusel möödunud ÜRO peaassamblee kõrgetasemelisel nädalal Ukraina laste röövimisele tähelepanu juhtiva ürituse. On lubamatu, et 21. sajandil meie silme all küüditab agressor lapsi, röövides nende lapsepõlve. Kurjus tuleb hoida kontrolli all, vastu maad, jalg kaelal. Muidu ei ole keegi, kui tahes lähedal või kaugel, kaitstud ega kindel.

Kõige õigem viis agressioonikuriteo menetlemiseks on luua ÜRO peaassamblee soovitusel rahvusvaheline eritribunal, kes saaks Venemaa juhtkonna üle kohut mõista. Agressioonikuritegu on riigijuhtide toimepandud kuritegu, sest just nemad on need, kes plaanivad, valmistavad ette ja lõpuks annavad käsu teise riigi ründamiseks.

Kui Putin ja Vene juhtkond jäävad karistuseta, siis ei ole meil mingit garantiid, et agressioon kui tööriist taaskord ja juba õige pea uut koletut rakendust ei leia. Tuleb tunnustada Rahvusvahelist Kriminaalkohut tema töö ja tegevuse, sealhulgas Putini vahistamisorderi väljastamise eest. See on konkreetne samm, eeskujuks ja joondumiseks. See näitab ka Putinile, et immuniteeti ei ole. Eesti jätkab edaspidigi kohtu toetamist.

Viiendana, Venemaal on rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus Ukraina vastu tekitatud kahju hüvitada. Nii kaua, kui Venemaa pole seda teinud, peame leidma viisi, kuidas võtta kasutusele Venemaa ja Vene kodanike külmutatud või tõkestatud varad. Seda mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Euroopa Liidu riikides ja teiste liitlaste seas.

Selleski on Eesti suunanäitaja, käivitaja ja inspireerija. Valitsus on välja töötanud seaduseelnõu, mis võimaldab külmutatud ja tõkestatud varade kasutuselevõtu. Riigikogul on selle rakenduse seadustamisel oluline roll. President Volodõmõr Zelenski ütles riigikogu saalis: iga vara, mida Venemaa või temaga seotud isikud on proovinud peita maailma jurisdiktsioonides, peab olema külmutatud ja kasutatud selleks, et kaitsta Venemaa agressiooni eest ja aidata uuesti üles ehitada selle sõja järel.

Euroopa Liit on jõudnud kokkuleppele, et Venemaa Keskpanga tõkestatud varadelt tekkiv kasum kantakse eraldi arvele. Kaalumisel on järgmine samm lubada sellele kontole kogunevat vara kasutada Ukraina ülesehitamisel. Peame olema jätkuvalt selles osas eestvedajad ja suunanäitajad.

Kuuendana, Ukraina tuleb üles ehitada. Vaatamata sellele, et Venemaa pidevalt rakette ja droone Ukrainat hävitama saadab, igapäevane elu rindest eemal siiski jätkub. Inimesed lähevad tööle, lapsed kooli ja lasteaeda. Seda ka piirkondades, mis on saanud tunda sõja traagikat.

Suunates oma jõudu ja ressursse Ukraina ülesehitamisse aitame Ukraina inimesi selle sõja karmide tagajärgedega paremini toime tulema. Oleme aidanud taastada Ukraina elektrivõrku, toetanud humanitaardemineerimist, pannud õla alla riigi talveks valmistumisele ning abistanud Kahhovka tammi purustamise tagajärgedega toimetulekul.

Ülesehituses keskendub Eesti Žõtomõri oblastile, esmajoones haridus-, rehabilitatsiooni-, ehitus- ja digivaldkondadele. Oleme Ovrutši linna rajanud varjendiga puitmoodullasteaia ning Malõni linnas taastanud igapäeva elu toimimiseks linna kahte poolt ühendava silla. Me jätkame aktiivses koostöös rahvusvaheliste doonoritega ja Eesti arengukogukonda ning ettevõtjaid kaasates.

Andmaks lastele lootust rajab Eesti lisaks lasteaiale Ukrainasse neli perekodu. Aastail 2022-2027 suuname arengukoostöösse ja Ukraina ülesehitustöödesse 70 ning humanitaarabisse 30 miljonit eurot. Oma senise kogemuse põhjal on Eestil nii mõndagi rahvusvaheliste partneritega jagada, Ukraina ülesehitamisest on saamas kasvav mitmepoolne koostöö.

Niisamuti oleme käima tõmmanud ja veame Ukraina rahvusvahelist toetamist küberkaitse valdkonnas. Kümmet riiki ning ka Euroopa Liitu ja NATO-t hõlmav küberabi koordinatsioon kannab Tallinna mehhanismi nime. Ukrainat üles ehitades on meil tulnud kombineerida ühelt poolt Ukraina enese ja teisalt Euroopa Liidu tehnilisi standardeid ning norme. Siit aga võrsub protsessi teinegi ja äärmiselt oluline kasutegur Ukrainale, vajalike üleminekukogemuste omandamine teel Euroopa Liitu.

Seitsmendana, Ukraina saab demokraatliku maailma ainumõistetav osa, Ukraina saab Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Selles suunas on juba astutud otsustavaid samme. Euroopa Liit kutsus Ukraina ja ka Moldova ühinemisläbirääkimistele. See polnud avanss või uisapäisa langetatud otsus, vaid õiglane tasu otsustavate reformide eest, mida Ukraina ja Moldova on raskete olude kiuste suutnud ette võtta.

Järgneb pikk, üsna töömahukas ja vaevarikas kõneluste protsess ja seda mitte ainult kõneluste mõttes, kuna reformidki peavad jätkuma. Oma osa rehkendusest peavad tegema nii ühinejad kui ka Euroopa Liidu institutsioonid. Eesti on sel teel konstruktiivne partner ja kõigiti toeks. Oleme koolitanud ligi sada Ukraina ametnikku Euroopa Liiduga läbirääkimiste ettevalmistamiseks ja nende pidamiseks.

NATO ja Euroopa Liit moodustavad terviku, üks teiseta ei tööta. Ukraina on juba aastaid transatlantilise kogukonna liige, toimetab samas väärtusruumis nagu kõik liitlased. See koosmeel peab kõlama ka eelseisval NATO tippkohtumisel Washingtonis.

Eesti seisukoht on, et Ukrainale tuleb anda selge sõnum liikmeks saamiseks. Me ei tohi leppida väikseima ühise nimetajaga. Ukrainlased peavad tundma, et nad saavad NATO liikmeks. Töö selle nimel juba käib. Olulisim aga on, et Putin veenduks Ukraina NATO-sse saamises, veenduks selles, et hall tsoon Ukraina territooriumi näol on kadunud. Ilma selleta Ukraina küsimus strateegilises plaanis ei lahene.

Tuleb rõõmustada, et Soome on juba saanud alliansi liikmeks ja Rootsi saamine liikmeks on põhimõtteliselt lähiaja küsimus, sest protsessi seni aeglustanud nägelus ja hõõrdumine on lõppenud. Läänemere ruum on nüüdseks ka julgeoleku ja kaitse küsimuses ühtne ning tugevam kui kunagi varem.

Kaheksandana, toetada tuleb president Zelenski rahuplaani, protsess, milles Eesti on aktiivselt osalenud. Eesti on võtnud koos Guatemalaga vedada rahuplaani elluviimise 5. töögrupi, mille fookuses on Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamine ÜRO põhikirja põhimõtete valguses. See läheb väga hästi kokku ka Eesti uue globaalse vabadust väärtustava algatusega, millest täpsemalt veidi hiljem.

Eelneva kokkuvõtteks. Me jääme meelekindlaks. Me ei tohi heituda. Me jätkame Ukraina toetamist, Venemaa kammitsemist, liitlaste ning partnerite utsitamist ja selgitustööd maailmas. Aeg töötab meie kasuks.

Kogu maailm on ärev

Maailm on ärev, seda mitte ainult Ukrainas, vaid ka mitmel pool mujal. Me ei saa seda ignoreerida.

Taas on lahvatanud konflikt Lähis-Idas, seda äärmiselt õõvastaval moel. Punasel merel toimetavad huthi piraadid. Maailmas tekib uusi suurriikidest jõukeskusi, kes tahavad olemasolevaid norme muuta ja rohkem oma näo järgi kujundada. Kasvab rändesurve. Kliimamuutuse agressiivseid tulemeid – purustavamaid torme, jõulisemaid üleujutusi, lämmatavat kõrbestumist – näeme mitmel pool maailmas. Maailma rahvastik kasvab, majandus seevastu ei kasva. Taustal hõljub tehisaru oma võimaluste ja riskidega.

Sel aastal läheb valimiskastide juurde peaaegu pool maailma elanikkonnast, nende hulgas suured BRICS-i riigid India, Iraan, Lõuna-Aafrika, Venemaa. Valitakse ka Euroopa Parlamenti, aasta teisel poolel on maailma silmad pööratud Ühendriikide poole, kus saab lahenduse hoogu koguv demokraatide ja vabariiklaste vaheline vastasseis. Kõik see võib tuua kaasa murrangulisi muudatusi.

Püsimiseks peame hoidma oma väärtusi ja väärtusruumi, humaansust ja inimlikkust. Me ei tohi kaotada pidet ja peame tugevdama kooshoidvat kudet. Koos tegemine, ühine hingamine, ühes rütmis mõtlemine, see hoiab tugevana ja kindlana. Peame hoidma Euroopa Liitu ja NATO-t, oma liitlasi ja sõpru, kellega oleme nüüdseks 20 aastat ühte vankrit vedanud.

Sõda Euroopas on olnud Euroopa Liidule äratuslik. See on tugevdanud ühtsust ja toonud esiplaanile põhiväärtused. Samuti on see näidanud, et vanamoodi edasi ei saa. Ukraina toetamisega paralleelselt tuleb tegeleda enda kaitsega, tugevdada suhteid maailma riikidega, olla vastuvõtlik teiste riikide arvamustele ja ideedele, vähendada sõltuvust ja suurendada kerksust.

Uute liikmete vastuvõtmine ja ettevalmistused selleks peavad kindlustama, et liit on ka edaspidi tugev, avatud ja tõhus. Selline liit, mis on kaitstud ning mis suudab ise kaitsta. Sisemised arutelud, kuidas seda kõige mõistlikum teha oleks, on intensiivselt käimas. Luubi all on muudatused, mis puudutavad nii erinevaid poliitikavaldkondi, institutsioone kui ka eelarvet.

Oluline on, et kõigil liikmesriikidel säilib ühetaoline võimalus poliitikakujundamisel kaasa rääkida. Kurikuulus mitmekiiruseline Euroopa, ükskõik missuguses vormis, peab jääma omapäraste mõtete arhiivi. Tõsi, kui mõni liikmesriik ise soovib mõnest koostöövormist kõrvale jääda, siis see võimalus peab tal olemas olema. Nagu peab säilima ka võimalus võrdsetel alustel koostööga liituda.

Suureks proovikiviks on Euroopa Liidu otsustusprotsessi ühehäälsusprintsiip. Mõttevahetus, kas sellest loobumine muudaks liidu paremaks, ulatub aastakümnete taha. Eesti põhimõtteline seisukoht ei ole muutunud: välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel peab ühehäälsus säilima. See kindlustab iga üksiku liikmesriigi huvide kaitstuse. Ühtki eksistentsiaalset otsust ei tehta ilma kõigi nõusolekuta. Konsensuslik otsus võib küll küpseda kauem, kuid kui ta on valmis, siis on ta seda tugevam ja mõjusam. Seda toetavad kõik.

Mõistagi ei tohi ühehäälsust kuritarvitada, kogu Euroopa Liidu elulisi huve ühe liikmesriigi poolt n-ö pantvangi võtta. Selle küsimuse keskmes ei ole aga ühehäälsus, pigem küsimus, kuidas põhiväärtuste vastu töötajalt hääl ära võtta.

Maailma šokeeris 7. oktoobril Hamasi massiivne terrorirünnak Iisraeli ja vaba maailma põhimõtete vastu. Iisraelil on õigus ennast rahvusvahelise õiguse raamides kaitsta. Peame liikuma lahenduse poole, mis lõpetaks süveneva humanitaarkriisi ning päädiks kahes riigis, kes teineteise kõrval eksisteerida saavad.

Sõjad Ukrainas ja Gazas kinnitavad, et meie elulaad ja põhimõtted, millel demokraatlik ühiskond ja meie endi iseolemine põhineb, vajab erilist hoolt, tähelepanu ning kaitset. Kui soovime elada nagu tahame ja õigeks peame, tuleb esmalt olla vaba, olla prii, seda mitte ainult riigina, vaid ka inimesena, kogukonnana, ühiskonnana. Mida vabamad oleme, mida paremini vabadust mõtestame, seda tugevam on sidusus nii meis endis kui mistahes maailma paigas.

Vabadus oma erinevais ilminguis kindlustab demokraatia, mis on ennast tõestanud parima pikaaegseid lahendusi pakkuva riigikorraldusliku mudelina.

Olen sügavalt veendunud, et Eesti enese lugu näitlikustab ülihästi, et positiivsed muutused on võimalikud. Oleme ehitanud üles digitaalse ja turvalise, ka küberturvalise, ühiskonna, kus avatud riik on kodanike jaoks olemas. Või õigemini, kus kodanikud tunnevad, et nad ongi riik. Nagu see olema peakski.

Unustada ei tohi, et edu toob pikaajaline ja meelekindel edasiliikumine. Nii olemegi võtnud praegu südameasjaks ja paneme käed külge seal, kus vaja, et vabadus ja priius säiliks ning tugevneks, ei manduks ega laiali pudeneks. Mitte ainult enda seas, vaid ka üleilmselt. Seetõttu olemegi tulnud välja algatusega Fit for Freedom (priiuseks küps). Vabal maailmal peab olema julgust oma reeglite järgi mitte ainult elada, vaid ka nende kohaselt tegutseda.

Mida see endas kätkeb? Kolme suurt töösuunda. Esiteks, peab põhi- ja inimõiguste kaitse, nende eest seismine olema üleilmse julgeolekupoliitika osa. Veelgi jõulisemalt ja teadvustatumalt kui seni. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see inimese kaitsmist igasuguse vägivalla – füüsilise ja vaimse tagakiusamise – eest. Kõigil on õigus olla selline nagu ta on.

Etniline, sooline, religioosne kuuluvus ei tohi olla diskrimineerimise allikas. Mul on hea meel, et Eestis on võimalik käesolevast aastast samasooliste abielu sõlmida. See on suur samm selles suunas, et oleme vabamad, kindlasti õnnelikumad. Nagu eelmisel, lehvivad ka selle aasta 17. mail välisministeeriumi hoonel vikerkaare toonid.

See teadmine ja kogemus portfellis läheme aastaiks 2026–2028 ÜRO Inimõiguste nõukogu liikmesust püüdma. Meediavabaduse koalitsiooni kaaseesistujana seisame vaba sõna ja ajakirjanike eest. Igal aastal on Eestil võimalik välja anda kuni 35 elamisluba mujal maailmas taga kiusatud opositsionääridele ja ajakirjanikele.

Niisamuti on meile juba aastaid olnud oluline internetivabaduse eest seismine. Kandideerime taas internetivabaduse koalitsiooni eesistuja kohale järgmisel aastal. Seekord kavatseme keskenduda esmajoones interneti piiramise ja sulgemise juhtumite tuvastamisele ning selle vastasele võitlusele. Oleme ulatanud abikäe Valgevene opositsioonile.

Teiseks peame tugevdama reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Selle keskmes on ÜRO, eelkõige julgeolekunõukogu reform, millest on räägitud aastakümneid. Nende aastate jooksul on riigid oma huvidega kaevunud sügavale kaevikutesse. Sealt väljasaamiseks tuleb loobuda grupimentaliteedist ning liikuda kasvõi väikeste sammudega edasi. Näiteks ei tohiks uuenenud julgeolekunõukogus vetot kasutada nõukogu liige, kes ise on konflikti valla päästnud või kuriteoga hakkama saanud.

Tõtt-öelda sätestab ÜRO põhikirja peatükk V, paragrahv 3, artikkel 27 juba praegu, et osapool, kes on osa vaidlusest, peab jääma hääletusest kõrvale. Lisaks tuleb muuta nõukogu koosseisu. See peab enam praegust maailma, selle ülesehitust ja riikide koosseisu peegeldama. Esindatud peavad olema erinevad ÜRO põhikirjast tulenevad maailma piirkonnad ja maailmajaod, miks ka mitte anda kindel kvoot väikeriigile. Samuti tuleb muuta julgeolekunõukogu tööd läbipaistvamaks ja avatumaks, kaasavamaks ja sidusamaks.

Kolmandaks tähendab see kaasavate otsustusprotsesside kujundamist, kodanikuühiskonna sidumist riigi eri tasandite poliitikaga. Olime eelneval kahel aastal rahvusvahelise avatud valitsemise partnerluse juhtkomitee liige ja saime maha vägagi eduka tippkohtumisega möödunud septembri alguses. Tegemist oli ilmselt kõige enam eri riikidest ja organisatsioonidest esindajaid kokku toonud rahvusvahelise üritusega, mis Eesti pinnal kunagi teoks saanud.

Kohtumisel võeti vastu "Tallinna lubadus", mis kutsub üles jõulisemalt ja sihikindlamalt panustama kodanikuühiskonna hääleõiguse ja väljendusvabaduse kandepinna laiendamisele ning kaitsele. Kaasav otsustamine kätkeb aga ka aktiivselt väikeriikide sõnaõiguse eest seismist või ka digitaalset kaasamist. Selles viimases pole Eesti kogemus sugugi paha. Nii et olgem vabaduse, me kalleima vara väärilised.

Tahame, et maailm õpiks võimalikult tõhusalt

Suurim õppetund, mida oma ajaloost oleme õppinud, on näidanud, kuidas ühe väikese riigi ning rahva julgeolek ja heaolu saavad päriselt tekkida, kinnistuda ja kasvada. Ja kui oluline on sellel teel vaba ühiskond – kaasav, hooliv, ettevaatav, mõistlik. Selle priiuse hinna oleme oma luu ja lihaga liigagi valusalt läbi tunnetanud.

Nii ei saa me nüüdki lihtsalt pealt vaadata, kui mets põleb. Me hoolime oma planeedist ja keskkonnast. Me ei taha, et inimesed üle ilma peaksid hävingut, hirmu, nälga, vaesust ja kannatusi taluma. Sestap astumegi samme ja näitame eeskuju. Vajadusel ujume ka vastuvoolu.

Vahel tundub vastuvoolu ujumisena ka reeglite, demokraatia ja vabaduse eest seismine. Me ei taha maailma õpetada õigesti elama, kuid me tahame, et maailm õpiks võimalikult tõhusalt. Tähendagu see teinekord ka õppetunde valusatest ja ebameeldivatest aegadest.

Tehisaruga seotud revolutsiooni haare areneb kiiremini kui ka kõige optimistlikumad evangelistid oskasid ennustada. Seetõttu on haritud, kriitiliselt mõtleva ja analüüsivõimelise ühiskonna jaoks erakordse tähtsusega ka tehisarule päitsete pähe panemine.

Ei tohi unustada privaatsust kui ühte meie olemise nurgakivi. Ei tohi ka arvata, et kusagil ei ole kedagi, kes ootab oma võimalust kõige ja kõigi kontrollimiseks. Muutused tulevad, küsimus on, et millised. Väikese ühiskonnana on meie supervõime olnud kiirreageerimine muutustele, oskus need enda kasuks välja mängida. Seda tuleb teha nüüdki.

Eesti ettevõtete toetamine ja majanduse taaskäivitamine ei ole ühegi ministri iseseisev ülesanne. See on kogu valitsuse ühine pingutus. Selleks lõimegi möödunud aastal valitsuse juurde majanduse elavdamise komisjoni, mille töösse panustavad haridusminister, kliimaminister, majandusminister, regionaalminister ja välisminister. Komisjon koordineerib kõikide Eesti majandust toetavate asutuste tegevust eesmärgiga kiirendada tuvastatud kitsaskohtadele lahenduste leidmist.

Eestis on ligi 17 000 eksportivat ettevõtet. Suur enamus neist saab hakkama ilma riigi igasuguse toeta ja nii see erasektoris käima peakski. Välisministeeriumi ja Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse roll on esimeste uste avamine ja esimeste rahvusvaheliste sammude toetamine, selleks et ettevõtjad saaksidki seejärel ise juba edukalt välisturgudel hakkama.

Nagu näiteks meie kaitsetööstus, millel on näidata ette hulgaliselt edulugusid. Alates mehitamata sõidukitest ja lõpetades komplekssete andmeanalüüsi lahendustega, mis muudavad otsused sõjateatris võimalikult täpseks. Just sellised edulood, meie kaitsetööstusettevõtete poolt välja töötatud lahendused, on aidanud tublisti kaasa sellele, et hiljuti alustas Eestis tegevust NATO innovatsioonikiirendi DIANA. Oleme Euroopa kaitsetööstuse avangard! Kaitsetööstusel on potentsiaali tõmmata Eesti majandus käima.

Käesoleval aastal on meie põhifookuses tehnoloogiateenustega seotud sektorid, lisaks loomulikult rohetehnoloogia- ja energeetikaga seonduv. Toetame aktiivselt ka raskeid päevi nägevaid puidu-, ehitus- ja toidusektori ettevõtteid.

Sel aastal plaanime 19 riigis ja ka Eestis endas ettevõtete eksporditegevuse toetamiseks korraldada üle 300 äridiplomaatia ürituse, milleks oleme eraldanud täiendavad 1,2 miljonit eurot taasterahastu vahendeid. Möödunud aastal avasime ettevõtluskeskused Singapuris ja Soulis. Need on saanud väga sooja vastuvõtu nii Eesti kui ka kohalikelt ettevõtetelt. Oleme rajamas ettevõtluskeskusi veel Londonisse, Washingtoni, Pariisi, Berliini ja Riiga.

Nagu mainisin, tahame olla Ukraina ülesehituse vedajad. See on meie ettevõtjate võimalus olla ühelt poolt osaline Ukraina toetamises ja võidu sepistamises. Teisalt aga võimalus leida oma oskustele ja toodetele rakendust ning luua lisaväärtust. Oleme muu hulgas käivitanud pidevalt täieneva Ukraina infoportaali, mida soovitan ettevõtjail käepärase tööriistana kasutusele võtta.

Tulevikumajandus on roheline. See ei röövi meie ettevõtjatelt võimalusi, vaid loob neid sootuks juurde. Kliimamuutused on olemas. Võitlus elukeskkonna ja ressursside üle on juba mõnel pool halastamatu. Tulevikuprognoos näitab kliimamuutuste suurenevat mõju rändele, ebavõrdsusele ja linnastumisele.

Viimane ÜRO kliimakonverents ehk COP tõi reljeefselt esile peamised proovikivid, miks kliimamuutuste tõkestamisel ei ole rohkem ja kiiremini tehtud. See ei pane meid püssi põõsasse viskama, vaid veelgi enam pingutama. Eesti on üha aktiivsemalt kliimateemadel kaasa rääkimas, mille üheks tahuks on rohelise ettevõtluse toetamine.

Osalesime COP-il esmakordselt riikliku paviljoniga, mille programm oli Eestis loodava lisandväärtuse keskne. Huvi Eesti lahenduste vastu oli suur ning selle pinnalt tegutseme mõistagi konkreetsete partneritega edasi.

Eestisse tuleb tagasi rohkem eestlasi, kui siit lahkub

Eestlasi on kõikjal üle ilma. Neid on sinna pillutanud nii inimlik seiklus- ja uudishimu kui ka traagilised sündmused kodumaal. Järgmisel aastal möödub 80 aastat ajast, mil tuhanded eestlased põgenesid okupatsioonivõimu eest paatides vabasse maailma. Nende lugu jutustab meile palju, me ei tohi seda unustada. 2025. aastal toimub Tallinnas ja Narvas järjekordne ESTO, milleks tuleb juba nüüd atra seadma hakata. Ise kasutan ära iga võimaluse kaasmaalastega välismaal suhelda.

Kõik eestlased, kus nad ka ei elaks, on teretulnud Eestisse oma kodu rajama. Paari viimase aasta jooksul on eestlaste rändesaldo pöördunud positiivseks. Eestisse tuleb tagasi rohkem eestlasi, kui siit lahkub. 2022. aastal naasis Eestisse ligi 7000 inimest. Eesti toetab tagasi pöördujaid igati jõu ja nõuga. Mõistame hästi, kui oluline on sellises olukorras lapsele koolikoha saamine, välismaalasest abikaasa karjäärivalikud ja kvaliteetne eesti keele õpe.

Eestlased välismaal osalevad meeleldi meie loo rääkimises ja ärisidemete arendamises, kui nad tunnevad end seotuna eesti identiteedi, kultuuri ja mõtteviisiga. Eesti inimesed välismaal on aktiivsed ja ägedad. Üks fantastiline näide, kuidas Eesti lugu jutustatakse, on Toronto peatänavale kerkiv eesti äri- ja kultuurikeskus nimega Keskus. Rääkimata Anna Hintsist, kes Euroopa filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinda vastu võttes pani terve glamuurse saali regilaulu laulma.

Eesti ongi tema inimesed. Lähedal ja kaugel. Tänu nendele saame maailma vabadusele vastavaks kohendada ja Ukraina võidu nimel tegutseda. Me oleme arenev maailmale avatud eestlaskond, kes ristikivilikult igatseb nii kaugusesse kui koju. Oleme kahte harusse kasvav puu. Nii Tiergartenis, Vincennes'i metsas kui ka Central Parkis otsivad sealsed eestlased ilmselt natuke ka seda soisemat kodu meenutavat lapikest. Pelgupaika, kuhu maailma müra ja kära eest peitu pugeda.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: