Riigikogul seisab peatselt ees otsus, mis mõjutab oluliselt Eesti energiatulevikku ning ka palju laiemalt kogu meie ühiskonda: kas Eestist võiks saada tuumaenergiat kasutav riik. Samal ajal on Eesti juba otsustanud olla eesrindlik taastuvenergiariik.

Meil on üks ambitsioonikamaid eesmärke Euroopa Liidus, soovime katta 2030. aastaks oma elektrienergia tarbimise taastuvatest allikatest. Kas tuumaenergia arendamine selle kõrval võib tekitada vastuolusid, mis lõpuks mõlemale suunale kehvasti mõjuvad? Kõige targem on sellele küsimusele vastamiseks pöörduda teadlaste poole, kes on sellele küsimusele vastuseid otsinud.

Sovacool jt (2020) võrdlesid taastuvenergia ja tuumaenergia kasutust 123 riigis ning leidsid, et need tõrjuvad teinetestteist välja. Põhjuste väljaselgitamine ei olnud teadustöö fookuses, kuid kirjanduse põhjal tõid autorid välja mitmeid punkte, mis sellist antagonistlikku suhet ja pingeid kahe energialiigi vahel põhjustavad.

Esiteks, tuumaenergia on tsentraliseeritud, baastootmisel põhinev, pikaajalise ehitusprotsessiga energialiik, kuid taastuvenergia on üldjuhul väiksemate võimsustega, kiirem ehitada ja suuresti hajatootmisel põhinev.

Tuumaenergia tsentraliseeritus tähendab taastuvenergiast erinevat võrkude ülesehitust, mis teeb raskemaks, ajamahukamas ja kulukamaks hajutatud väikeses skaalas energiaallikate kasutuselevõtu. Samuti on kahel süsteemil erinevad normid, tegutsemispraktikad, eksperdikultuurid, regulatiivsed asutused jne.

Tuumaenergiaga kaasnevad erilaadsed vajadused, mis tähendab põhjalikke juhtimisstruktuure, mida on vaja ohutuse tagamiseks ja õnnetusjuhtumite tarbeks, pikaajaliselt jäätmetega tegelemiseks jne. Sellesse panustamine kipub ressursse ja tähelepanu ära viima teistelt lahendustelt.

Autorid leiavad ka, et ühte või teist kiputakse eelistama erinevate poliitiliste olude ja perspektiivide valguses, mida üksteisele vastukäivad sotsiaal-poliitilised kogukonnad väärtustavad.

Tuumaenergia ja taastuvenergia on välistavad teineteist ka Eestis

Üksteist välistav efekt tekib mõlemat pidi. Kui optimeerime süsteemi taastuvenergiale, siis on sinna raskem sisse tuua tuumaenergiat ja vastupidi. Eesti kontekstis tähendab see, et kui oleme praeguste sammudega toetamas taastuvenergia arendamist, siis on tuumaenergia kasutuselevõtt keerulisem.

Seda on näha näiteks 2030. aasta eesmärgi valguses, mille täitmine viib Eesti sarnase stsenaariumini, mida on Rohetiiger oma energia teekaardis mudeldanud. Selgub, et kohalikust taastuvenergiast ja salvestusest puudujääv elektrienergia kogus on aastas vaid mõned protsendid. Kui taastuvenergia plaanidega minnakse edasi, põhineb Eesti elektrisüsteem taastuvenergial enne tuumajaama valmimist ja seega ei ole tuumajaamale turul enam ruumi.

Samuti töötab Eesti näitel vastupidine efekt. Nimelt pidurdab otsus tuumaenergia kasutuselevõtuks taastuvenergiasüsteemi loomiseks tehtavaid samme. Selle üheks näiteks on Äripäeva raadio olnud intervjuu Kristen Michaliga, kus kliimaminister sõnas, et tuumajaama tuleku korral pikendaks riik ka üleminekuaega ehk Eesti kasutaks kauem gaasi- ja põlevkivijaamu.

Kui me otsustaks loobuda tuumaenergia kasutuselevõtust, peaks riik panustama täies mahus taastuvenergiasüsteemi arendamisele ning fossiilkütustel põhinevad jaamad saaksid tänu sellele kiiremalt välja vahetatud ning kliimaeesmärgid täidetud.

Tuumaenergiat kasutavates riikides ei ole süsinikuheide vähenenud

Viidatud teadusartikkel toob välja ühe mõtlemapaneva punkti tuumaenergiale tehtavate eelduste kohta. Nimelt uuritakse töös, kas peab paika laialt levinud arusaam, et nii taastuvenergia kui ka tuumaenergia aitavad riikidel vähendada süsinikuheidet.

Uuringust selgub, et taastuvenergia kasutamine on tõepoolest vähendanud riikide süsinikuheidet inimese kohta, kuid tuumaenergia kasutamine ei ole seda teinud. Autorid toovad välja, et kliimamuutuste leevendamise valguses on see leid eriti murettekitav. See tähendab, et riigid, mis planeerivad investeeringuid uutesse tuumaenergiavõimsustesse riskivad ilmajäämisega suuremast kliimakasust, mis saavutataks investeerimisega taastuvenergiasse.

Loodan, et Eesti otsustajatel jätkub tarkust süveneda teadusuuringutesse, mis analüüsivad pikaajalist andmerida, keskendumata üksikjuhtumitele. Lõpetan tsiteerides loos vahendatud teadusuuringu autoreid: "Me ei pea tegema valimatult kõike lähtuvalt mingist kinnistunud huvist, vaid ühiskonnad peavad oma tegemised valima täpselt, demokraatlikult ja teadlikult." Valime siis riigina ühe tee ja teeme seda julgelt ja mõistlikult.