Oleme jõudnud selleni, et ühiskonnas räägime ainult sõdadest, kriisidest ja kasvavast ühiskondlikust vastandumisest. Ei ole vahet, kas see sõda on metsamajandamise, kliimasoojenemise, kliimaskeptikute, tuuleparkide, tööstuse vastu.

Ühiskonna vastandumise põhjusi tuleb otsida inimeste kasvavast enesekesksusest, mida peaks ohjeldama enesekriitiline mõtlemine ja teadmised. Enesekriitika ei mõjuta ainult meie maailmataju, vaid ka ühiskonna kui terviku arengut.

Õpetaja vastutab riigi edukuse eest

Ühiskonna edukuse tagab õpetaja koos koduga ja riik, kes selleks parimad eeldused loovad. Kohe vanemate kõrval on õpetaja olulisust lapse ja terve ühiskonna tuleviku suunamisel raske alahinnata.

Nii nagu hea lapsevanem, tunneb ka suurepärane õpetaja vastutust oma õpilaste tuleviku ees. Näidake õpetajat, kes ei tunne uhkust selle üle, et tänu temale sai klassi "põmmpeast" tunnustatud ettevõtja, spetsialist või teadlane.

Halvim, mida haridussüsteemis tehti, oli kitsa matemaatika sissetoomine, mis ei lahendanud matemaatika kehva õpetamisega seotud probleemi, vaid tähendas ignoreerimist. Loodusteaduslike ja tehnikaainete osakaalu vähendamisega kaasneb paratamatult ka analüütilise ja kriitilise mõtlemise allakäik. Seda allakäiku iseloomustab ühiskondlike probleemide lahendamisel suure pildi puudumine, sh liigne enesekesksus ehk mõistmatus teisitimõtlejate suhtes.

Analüütilise ja (enese)kriitilise mõtlemise tasakaal on tarkuse alus

Kui analüütiline mõtlemine on oskus uurida asju sügavuti, siis kriitiline mõtlemine hõlmab kahtlemist, hindamist ja otsuste tegemist erinevate vaatenurkade alusel. Mõlemad oskused täiendavad üksteist ja aitavad meil olla paremad probleemilahendajad ning teadlikumad otsustajad.

Kriitilise mõtlemise arendamine algab juba lapsepõlvest, kus õpetatakse võrdlema oma võimaliku teo tagajärgi läbi teiste silmade. Seega kriitika tegemine ei ole ainult selle edastamine, vaid põhjendustega selgitamine.

Oluline on õppida kriitikat lahti mõtestama, sest see aitab meil teistest paremini aru saada ja parandada enda väljendusoskust. Kui inimesed ei saa üksteisest aru, siis kasvab usaldamatus üksteise suhtes ja suureneb polariseerumine ühiskonnas. Kui (enese)kriitilise mõtlemise eest vastutavad peamiselt vanemad, siis analüütilise mõtlemise arengu eest vastutavad õpetajad.

Kui mõlemad oskused on nõrgaks jäänud, siis näemegi järjest sagedamini oskamatust loodusteaduslikke fakte eristada arvamustest, hoiakutest ja veendumustest. Selline ühiskond ja riik on läbi kasvava veendumuspõhise polariseerumise majanduslikult ja kultuuriliselt manipuleeritav, sest emotsioon ilma mõttevõimeta muudab inimese "loomaks". Selline riik pole vaba ega kestlik.

Analüütiliste oskuste langus avab subjektivismi ja demagoogia ukse teaduses

Kõige alarmeerivam on ühiskonnas see, kui loodus- ja tehnikateadustes (sh kliimauuringutes ja ökoloogias) kasutatakse hinnangutel põhinevaid uurimismeetodeid seal, kus tuleks rangelt kasutada mõõtmistel ja katsetel põhinevaid lähenemisi.

Ebapiisavat infot ja tehnoloogilist valmidust ei kompenseeri ka teadusliku taustaga ekspertide hinnang. Sellest veel halvem on ajakirjanduse poolt loodud või isehakanud "ekspertide" teadmistel põhinevad hinnangud.

Oht peitub selles, et täpsema mõõtmise või katse asendamine mistahes ekspertide väärarvamusega võib moonutada fakti ehk tunnistada vale tõeseks, rääkimata katse või mõõtmise korratavusest. Analüütiliste oskuste parandamiseks võiks gümnaasiumifüüsikas protsesside katseline tõestamine ja mõõtemääramatuse arvutamine kohustuslik olla.

Mõõtemääramatus näitab mistahes mõõtmise usaldusväärsust. Ei saa olla kohta vabanduseks, et meil pole keemia, füüsika ja matemaatika praktiliseks õppeks raha. Harimatu ühiskond on riigile kõige kulukam, sh ka oht iseseisvusele.

Lihtsustatult, kui me hakkame loodusseadusi arvamuspõhiselt ümber mõtestama, siis võiksime füüsika- ja matemaatikaõpikud prügikasti visata, sest tugevam väitleja, filosoof või arvamusliider dikteerib tõe. Nii saab demagoogia abil taustsüsteemi alati sobivaks muuta. Näiteks, et Newtonile ei kukkunud õun pähe, vaid Newton koos Maaga kukkus õuna otsa.

Selline taustsüsteemidega mängimine viib meid Põhja-Korea või Vladimir Putini Venemaa taolisesse ühiskonda, kus võimuga määratakse õigus ja õigusega määratakse tõde.

Puudujäägid loodus- ja tehnikateadustes loovad soodsa pinnase olukorrale, kus ühiskondlikku arvamust mõjutavad liigselt kogukondade emotsionaalsed hinnangud või veendumused, mitte teaduslikud faktid. See viib lõpuks teisitimõtlejate tagakiusamise ja sildistamiseni, mida võib ka praegu ühiskonnas märgata.

Kliimateadusest on kadumas enesekriitika ja analüütiline sügavus

Arutelud inimtekkelisest kliimasoojenemisest peaks keskenduma vähem teaduslikule üksmeelsusele ja rohkem mudelite katselisele tõestatavusele.

Keegi ei kahtle kasvuhoonegaaside mõjus kliimale, kaheldav on inimese mõju osakaal kliimale ning selle osakaalu hindamise usaldusväärsus ehk täpsus. Kui võtta faktina infot, et 2022. aastal Tonga vulkaani purse emiteeris rohkem kasvuhoonegaase kui kogu Maa terve aastaga, siis tekib paljudel õigustatud kahtlus, et inimese mõju kliimale on IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) aruannete prognoosides ülehinnatud.

Olgu lisatud, et mistahes prognoos ei ole teaduslik fakt, vaid ennustus. Ennustuse paikapidavus ei tähenda automaatselt seda, et mudel arvestab kõigi oluliste parameetritega õigesti.

Seega, millise usaldusväärsusega võib tänastele mõõteandmetele või mudelitele tuginedes väita, et kogu vulkaaniline tegevus ookeanide all või maismaal vastab üldse senisele mõjuhinnangule?

Komplekssüsteemides tuleb rakendada eri liiki tõenäosusmudeleid ning nende väär rakendamine võib summaarset viga hoopis suurendada, mitte vähendada. Ma ei soovi IPCC aruannetes esitatud prognoose alahinnata, sest need on olulised teaduslike mudelite täpsuse kontrollimise ja muutuste seire vaates, kuid seal esitatud prognooside alusel ei tohiks teha emotsionaalseid ja põhjaliku sotsiaalmajandusliku analüüsita poliitilisi otsuseid, mis pigem soodustavad keskkonna reostamist mujal ja seeläbi ei täida globaalselt kliimaeesmärke.

Teadus jääb objektiivseks ainult läbi kriitikameele ja analüüsivõime

Kui teadust suunata läbi suurte rahvusvaheliste projektipõhiste rahastusprogrammide, siis aegamisi joondub ka ülejäänud teadus selle järgi. Miks? Lihtsalt publitseerimise sagedus, tsiteeritavus ja patenteeritavus kipub kasvama seal, kuhu liigub raha. Teadlased üritavad publitseerida seal, kus rohkem tsiteeritakse.

Pikaajalised riiklikud ja rahvusvahelised rahastusprogrammid suurendavad seeläbi teataval määral teaduse politiseeritust ehk raamistamist. Naeruväärne on veenda ühiskonda ja uskuda, et riik või Euroopa Liit oma meetmetega on eksimatu.

Probleemiks muutub see, kui teadusel põhinevat poliitikat üritatakse näidata eksimatuna. Just "poliitilise ja teadusliku ekslikkuse" julge tunnistamine peaks eristama Euroopa Liitu Venemaast või Põhja-Koreast.

Politiseerituse vältimiseks on äärmiselt oluline programmide ja meetmete loomisel tegelike mõjude analüüsimine ja kriitilise sisendiga arvestamine. Mistahes teadusprojektide puhul on oluline järgida printsiipi, et nullhüpoteesi tõepärasust toetab vähemalt ühe-kahe alternatiivse hüpoteesi ebatõesus.

Näiteks, kui nullhüpoteesiks on kliimasoojenemise inimtekkelisus, siis alternatiivhüpoteesideks oleks "kliimasoojenemine on ookeanide aluste laamade kokkupuutepunktides aktiveerunud vulkaanilise tegevuse või teatud spektri osas päikesekiirguse kasvu tulemus".

Alternatiivhüpoteese tuleb tõestada sama põhjaliku uurimisega kui nullhüpoteesi, sest see aitab paremini vältida ebaõigete suurte kulukate poliitiliste otsuste tegemist. Teisisõnu, kaks korda mõõtmist osutub sageli odavamaks kui ilma mõõtmata lõikama asumine.

Teine tegur, mis tapab teaduse objektiivsuse ja oivalisuse, on bürokraatia. Bürokraatia korraldus näitab ühiskonnas levivat usaldamatust ja hirme ning on osalt seotud üldise kriitikameele ja analüüsivõime arenguga. Kuri on karjas siis, kui teadlane kulutab võrreldes sisutegevustega bürokraatiale rohkem kui viis protsenti oma ajast. Niisamuti ei täida bürokraatia oma eesmärki, kui kulud pettuse ennetamisele on suuremad kui toetuse väärkasutusega kaasnevad kulud.

Rumal saab ka geopoliitikas peksa

Hiina on aru saanud, et küsimus ei ole taastuvenergias või fossiilkütustes ja nende vastandamises, vaid selles, et kogu arengu aluseks on ressursid, energeetika ja informatsioon. Kõik läheb käiku ja müügiks.

Kaasaegne koloniaalpoliitika on majandusliku sõltuvuse tekitamine. Nii vahendatakse Aafrika ressursse, et Euroopale rohepööret pakkuda. Kui vaadata ajalugu, siis oli Saksamaa rohelistel Gerhard Schröderi ajal väga selge roll tuumajaamade sulgemisel ning Venemaa gaasil töötavate jaamade kasutuselevõtul. Hiljem oli Schröder juba ametlikult Venemaa Rosnefti ja Gazpromi töötaja.

Euroopa rohepööre on erinevate ressursside vahendamise ja müümise vaates Venemaale ja Hiinale pigem äri kui kliima päästmise projekt. Hiinat rohepoliitikat saavad eeskujuks tuua vaid need, kes ei näe tervikpilti või ei soovi seda näha. Tuleb tunnistada, et Euroopa Liit, sh Eesti ei oma ülevaadet, millist keskkonnamõju tekitatakse rohepöörde tegevustega väljaspool Euroopa Liitu.

Inimestena peaksime alati säilitama avatud ja kriitilise meele mistahes katastroofide ennustajate osas, eriti siis, kui sellega kaasneb juurdepääsu piiramine informatsioonile (sh info moonutamine) või ressursile (sh energiale). Niisamuti kehtib see sõna- ja veendumusvabaduse piiramisele.

Igasugune ressurssidele ja infole juurdepääsu piiramine on läbi ajaloo töötanud kas terve ühiskonna või teatud kogukondade allutamise või hävitamise eesmärgil. Siin ei ole tähtis, kas see on teadvustatud või teadvustamata tegevus. Nii nagu teadmatus näiteks alkoholijoobes sõitmise keelust ei vabasta vastutusest, nii ei vabasta tagajärgede eest ka enesekriitika või analüütilise võime puudumisest tehtud vale otsus.